Minu unistuste kodus
unelmate õhulossis
ses määratus kolossis
mida pole veel ehitama hakatud
ammu on sisse seadnud end
minu ämm ja ta õde
ei pagan - ikka tundub et vend
Mängleva kergusega
purustavad nad minu tulevase kaasa
pulmadeks kingitud serviisid
põrandad säravad klaasist
ah taldrikuist on meil ükskõik
küllap need lõhuks ka kalli kapriisid
kahju on järgmise sajandi vaasist
neid tehakse ju nii vähe
Klaassaalid hääletult kajavad
mu kallimal kärblasi pähe
välja mõtlemata kuulujutte
ja valesid minust ajavad
mina ahastan
Miks juba kohe kohe mu omaks saav
õrn tüdruk ei vihasta
Miks ta ei löö
nende kurjade selgade taga
oletatavat ust
kujuteldava pauguga kinni - adjöö
jätaks meid kaksi kesk üksindust
Veel natuke unistan loodan tean aga
et tema ei taha
ilma ema ja tädi või onuta - meest
vist mujale kolin
meie algamata armastus lakkab
ainus milles täiesti kindel veel olin
et tol hetkel polnud päriselt selge
kes meie lossi eest
võtmata kodulaenu tasuma hakkab
Mina ise olen aumees
sündimata lastele maksan alimente surmani
vahel mõnel pilvitul päeval
kui päike ei paista
siis täpselt kui keegi ei vaata
aga kõik näevad
põlvitan ammu hävinenud planeedi pinnale
ja palun oma kallimalt andeks
ta purskab nutma
ta sööstab mu rinnale
mina aga valmistun ründeks