K, 7.12.2022
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Siim Sinamäe: Volikogulane
Foto: Midjourney AI
Siim Sinamäe
Siim Sinamäe: Volikogulane
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

20. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Viimane asi, mida ma mäletan, on paduvihmane tänav ja must BMW X5 rehvide karjudes, suitsupilve saatel, pidurdamas. Surun meeled rusikaks kokku, lootuses, et pilt selgineb. Taipan, et unustasin eile kommunaalid ära maksta. Rohkem ei meenu mulle midagi.

Hall, metallist uks vastasseinas avaneb kõrvulukustava krigina saatel. Nagu putukas ämblikuvõrgus rabelen ma, edutult. Tuppa siseneb suurt kasvu, sinises Helly Hanseni jopes mees, kelle nägu varjab silmaaukudega mask. Olukord ei sisenda minus erilist optimismi - nüüd hakatakse kindlasti vägistama. Rabelen veel, mispeale mees hüüatab:

«Rahu, rahu! Sa lõhud mul aparaadi ära!»

«Mis kuradi aparaadi? Lase mind välja!»

«Skänneri, mees, skänneri!»

«Mis skänneri?»

«Oota.»

Ta astub mulle lähemale, tahan peaga lüüa, aga ma ei saa end liigutada, raev kerkib sügavalt kui igatsus tume, ta käed tõusevad, ma rabelen ja - plastik klõpsub, kisub raskus vähem turjast ning mu õlad lõdvestuvad. Vastleitud vabaduse aste on liiga suur, ma tardun ja silmitsen tuba. Peaaegu tühi, ainult vasakul nurgas on midagi, mingi masin, 3D printer, vist.

«Kas see on 3D printer?» küsin ma palju suurema elevusega, kui antud olukorras mõistlik oleks - võib-olla on tegemist Stockholmi sündroomiga.

«Tõepoolest, see on 3D printer.» ütleb ta säärase lustakusega, mis on tavaliselt omane inimestele, kes sulle midagi müüa üritavad: «Järelmaksuga on kohe ühel pool ja siis on täitsa minu oma.»

«Kus ma olen?»

«Noh, ma tahaks öelda, et parajas plindris oled, poisike, aga see nali on mõnel põie lõdvaks lasknud. Oleme ausad - valgusegi eest on praegu raske maksta, koristaja pidin koondama, kujutad sa ette, et mul on siin igaühe jaoks veel varupaar pükse? Kuidagi ei tuleks tasa.»

«Jah, unustasin isegi eile - Oota, kurat, miks ma siin olen? Kes sa oled? Lase mind välja!»

«Sul on vaenlasi, inimene. Ära vääriti mõista - mina nende hulka ei kuulu. See rulapark, mille sa volikogus läbi lükkasid, see oli minu arust väga hea mõte. Mul käivad mõlemad poisid seal tõuksi sõitmas.»

«Keegi volikogust???»

«Luba, ma vaikin, olles allkirjastanud vastavasisulise lepingu - tead isegi, dokument on püha ja nii,» ütleb ta ning astub masina juurde. Viimane undab mõnda aega. Õhk on paks. Vägistama vist ei hakata.

«Ja ongi valmis! Kurat, tänane skänn on küll õnnestunud» hõiskab mees võidurõõmsalt ning võtab printerist… minu näoga maski. Ta paneb selle endale pähe ning võtab jopetaskust… minu telefoni. Ärevus süveneb. Käed kisuvad krampi. Hingamine läheneb pinnale.

«Mida sa teed? Anna mu telefon tagasi!»

«Rahu, rahu, küll ma annan. Tead, tehnikahuvilisena on mulle ääretult põnev mõtiskleda kõigi nende paljulubavuste üle, mis neis masinais peitub. Kuidas nad tingivad muutuse inimmõtlemises ja mil määral saab kombineerida erinevate masinate funktsioone. Veel enam - kuidas see kõik meil nii eest ära jookseb, et ammu juba ei jaksa sammu pidada.»

Ta tõstab telefoni oma näo ette, ei, minu näo, ei, maski, kurat kuidas seda öelda ja…

«Olemegi sees! Oh. Facebook. Käid seal tihti?»

«Eee-» on kõik ühtäkki veel ebamugavam ja arusaamatum kui enne.

«Täna käid. Postitame siis… ühe küsimuse!» Ta näpud liiguvad kiiresti, viidates, et see ei ole tema esimene rodeo. «Nii. Kuidas oleks… «Keegi mõnta heat lameta maa tokumentaali teab või?» Tugeva T-ga. Väga ebakarakteristlik, kindlasti mõjuv ja ideaalne avang sellele, mis järgnema hakkab.»

«Mida… mida sa teed?» küsin ma, teadmatusest haige. Püüan väga-väga väikselt rabeleda, lootuses, et mõni sõlm annab kuskilt järele. Ei anna.

«Sotsialiseerun,» vastab mees lõbusalt. «Teeks nüüd mõned pildid ka,» ja ta tõmbab oma püksid rebadele, riista välja, kurat, ikkagi läheb vägistamiseks, «Ma käisin äsja jooksmas, nii et praegu on ta eriti rõve ja väike,» mainib ta nii muuseas, teeb mõned klõpsud ja tõmbab püksid ülesse. «Nii. Teeks vana head viis-viis-viite?»

«Viis-viis-viite?»

«Jah. Viis messengeri, viis instasse ja viis suvaliselt valitud inimestele hiljutistest kõnedest,» ütleb ta ning askeldab edasi.

Kõhu alt läheb külmaks. Soolikad hiilivad kõrvale, alles jääb õõnsus. See meenutab lapsena puu pealt kukkumist, või kui sai rattaga üle lenksu pandud. Tunne on sama - olen väga, väga väike ja pauk on juba ära käinud.

«Miks sa seda teed… mis ma sulle teinud olen? Kes sa oled selline?» hüüan ma kogu oma väikese, ahastava südamega.

«Hanke võitja.»

«... hanke võitja?»

«Jah. Hanke võitja. Tead küll. Konkurss, kandideerimine, esimene, teine ring ja nii edasi.»

«Millise hanke?» Mu hääl väriseb nagu sügise viimased lehed.

«Noh, mõni ütleks sotsaalne attentaat, mõni nimetaks seda poliittehnoloogiliseks vangerduseks, no kes üldse tegelikult teab kuidas asju nimetada.»

«Selle jaoks on hanked?»

«Kõige jaoks on, kui tahad - muide, sa mu lapsi oled näinud või?» küsib ta, võttes taskust enda telefoni, «siin on nad loomaaias, mis arvad?»

«Ei no, toredad lap-»

«Siin on nad vannis, paljalt, oota, ma airdropin sulle, siis saad pärast ise vaadata.»

Mul tahab riba peale tulla, ma olen nõutu, kas siin, selle nelja tuhmi seina vahel lagunebki mu elu algosakesteks? See, mida ma nii raske vaevaga üles ehitasin, kõik need pikad aastad, ärajäänud sünnipäevad, pulmad, matused, kõik see selleks, et olla tooli külge seotud, et..

«Ups. Kuule. Sorri. Mul läks see ka kogemata viis-viis-viite.»

«Täiesti persses, mis sul viga on, mis inimene sa oled selline???» karjun ma vererõhutõusu saatel, rabeledes ses piiratuses. Kuhugi ei jõua. Nagu üritaks moosisahvris nikku teha. «Palju sulle makstakse selle pasa eest, ah?!?»

«Kuule - mina sinu tööd ei kritiseeri,» ütleb ta sapiselt, «aga makstakse… liiga palju, et nuriseda, liiga vähe, et täitsa ausalt teha. Ja ära pelga - kõik ununeb, lõpuks. Sul Apple Pay on vä? Oot.. on!»

«Kuule, see on siin juba täielik kelmus, mis kurat-»

«Kuula ise, kurat, kas sa saad aru, et kui sa vähem möliseksid, oleksid sa juba kodus - ja mina ka!» hüüab ta ärritunult, «Mul tehakse täna kodus požarski kotlette ja mulle väga meeldiks neid soojalt süüa.»

Ma tardun. Kuidas kurat ma siit edasi lähen…

«Ja palun vabandust - ma ei tahtnud tegelikult häält tõsta. Pole minust väga professionaalne. Lihtsalt, kõht on juba päris tühi.» ütleb ta leebel häälel, sellisel, millega on võimalik suhestuda. «Igatahes. Annetame sada eurot Objektiivile. Ei - veel parem! Annetame viiskümmend eurot Objektiivile ja teise viis kümpi paneme Telegram Meediale. Ekspressilt tuleb kindlasti mingi kolm-neli lugu selle kohta, näe, siin on sama raha sulas,» ütleb ta ja lükkab mulle kaks viiekümnest tasku.

«Ma ei saa ühest asjast aru. Miks kõik see jama printeriga, selle tooliga - miks sa lihtsalt ei käskinud mul relva ähvardusel telefoni lahti teha?» küsin ma mõõdetul, vihast tihkel toonil.

««Relva ähvardusel?!??» Ega ma mingi jõhkard ei ole! Pealegi, see tehnoloogia on mulle täitsa südamelähedane. Ja teisalt, mul on hankes kirjas nii seadme rent kui ka materjalikulu, pärast pean tsekkidega ära tõestama, kuhu raha läks. Jätame selle omavahele, aga mul on laos käpp sees - saan materjali poole hinnaga ja vahe panen tasku. Normaalne, onju.»

«Tead. Kui ma siit välja saan, löön ma su maha.»

«Tegelt ikka ei löö küll. Ole normaalne. Ma teen lihtsalt oma tööd. Üsna pea jääd sa magama, kui sa ärkad, pole siin enam ei mind, printerit ega skännerit. Telefon on sul taskus, panen sinu eest hääletu peale, ega sa paar päeva ühelegi kõnele vastata ei taha.»

«Ma lähen meediasse. Ja politseisse. Ja ma saan teada, kes sulle selle eest maksab.»

«No mine räägi. Aga kes sind ikka usub? Internet on su munnipilte täis. Telefonis on paljad lapsed. Kindlasti räägitakse neist väljaannetest, mida sa oma volikogulase palgast rahastad ja oh-ohh-oo… sulghäälikuid sa ka ei oska. Ütleks, et usaldusväärsuse koha pealt oled sa kuskil «eestlaste kolmnurga» ning «petturid ja võlgnikud harjumaal» vahel. Aga rahu, rahu. Koridoris on Saku Lätte automaat, et kui vett tahad, saad sealt. Adjöö.»

Pimedus. Siis toibun. Tuba on tühi. Telefon punane. Lülitan viimase sootuks välja. Joon koridoris vett, lähen trepist alla, lahkun hoonest, seejärel avalikust sektorist.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles