ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Jan Persidsky: Kadrioru needus

24. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Painajaid on palju, mõned hirmuäratavamad kui teised. Kuid üks on kindel, nad kõik sünnivad pimedates, neetud paikades. See lugu räägib ühest sellisest.

See juhtus aastaid tagasi, kui olin 8-aastane. Elasime koos ema ja isaga kriuksuvate, puiduni kulunud trepiastmetega maja ühetoalise korteris Kadrioru servas. Tegu oli ajutise elukohaga, sest kohe kohe pidime saama suurema korteri Lasnamäele. Aga see kohe-kohe kestis üle poole aasta.

Ma vihkasin seda maja. Tema kopitanud, mädanevat roiskunud liha meenutavat lehka, mis alatasa näkku lõi, kui koolist koju tulles ukse avasin. See kibedalt hingemattev ninasõõrmeid kipitama panev niiskete paekivist seintega keldrist tõusev hais jääb alatiseks meenutama Kadriorgu.

«See on vamm», ütles üks. 

«Ei-ei, must hallitus», ütles teine maja elanikest.

«See oli surma hais», mõtlesin mina.

Keldri koristamine ja tuulutamine ei aidanud. Isegi altkorruse varalahkunud naabri mädanenud ja ammu unustatud kartulikoti ära viskamisest polnud kasu. See lehk jäi, kord tugevamalt, kord taas õrnemalt, kuid see oli alati seal, olemas, ennast meenutamas, tungides ninna, kui kobrutava kollase värviga välisukse avasin koolist koju jõudes.

Me kolisime sinna päeval, kui alumist naabrit ära viidi, või seda mis temast järele oli jäänud. Majarahvas sahistas, et tegu oli erakuga, kes kedagi kunagi enda juurde sisse ei lasknud. Seepärast avastatigi ta alles siis, kui tema all elava naabri lakke aina tumenev laik tekkis ja mõned vastsed hommikuse tee sisse kukkusid.

Kolmandale korrusele viiv keerdtrepp oli alati hämar. Päike ei paistnud kunagi koridori aknast sisse, sellele aitas kaasa ka otse maja ees kasvav vana pärn, mis pimedamal aastaajal oma kõverdunud oksi läbi klaasi hoiatavalt viibutas. Ma võtsin alati hoogu kui silmad suletuna trepist ülesse tormasin, et pärna kondiste okste vari ei jõuaks minust kinni haarata. Astmed, millele ei paistnud lõppu tulevat, lendasid mu jalge all kui koduukse poole jooksin.

Mulle tundus, et sõltuvalt aasta- või ka kellaajast, oli trepastmete arv alati erinev. Seda teeb vana pärn, mõtlesin ma, see iidne lõhkise koorega pärn, mille küljel oleva haava seest kord sügishommikul surnud varese leidsin. Kass, mõtlesin ma. Kindlasti on naabermaja ühe silmaga kass selle trofeena sinna peitnud. Vaid vana ahjuvatsaga tuba oli mu päästjaks, sulgedes kopituse ja tolle hirmsa puu teisele poole ust. Meie toa aknad olid õnneks tänava poole.

Mulle meeldis aknalaual kõõludes mööda kõndivaid, kõmpivaid, sörkivaid või mõnikord taaruvaidki inimesi vaadata. Kuhu nad lähevad, kust tulevad? Minna nende sisse, kujutada läbi nende silmade ette nende elu. See päästis mind, et mitte ainiti mõelda tolle hirmsa pärna või keldrist immitseva haisu peale. Ka meeldis mulle sirvida vana sektsioonkapi liuguvate klaaside taga olevaid raamatuid. Kunstiraamatud, seiklusjutte maalt ja merelt, Mirabilia sari ja muidugi ENE, iga tolle aja kodu kohustuslik sisustuselement. Ja siis...

Siis tõi ema selle raamatu.

Tiziani maali reprodega raamatu, mille ta uhkelt asetas esikaanega vastu sektsioonkapi klaasi. Kaanel ilutses punaste juustega naise portree. Naise üks õlg oli paljas ja seda kattisl mingi kuldne ornament, otse nahal, nagu sööbinud tätoveering. Ma ei saanud pilku sellelt kujundilt. See oli nii kummaline ja imelik. Küsisin ka ema käest, et kuidas küll nahale saab küll sellise kuldse kujundi üldse tekitada?

«See pole tätoveering ju, see paistab olema lihtsalt mingi kuldse tikandiga riie» ütles ema.

Ei, see ei meenutanud üldse riiet. See oli kindlalt naha sisse söövitatud.

Laud, mille taga ma koolitükke tegin, oli otse tolle raamatukapi ette asetatud ja nende tegemise vahepeal uitasin pilguga üle raamatute klaasseina taga. Aga ühel õhtul oli midagi teisiti, viltu. Kõik oli justkui ennist paigas, aga midagi oli muutunud. Aga mis? Ja siis ma nägin seda, mis oli muutunud. Punapäine naine vaatas minu poole, kuigi ma väga hästi mäletan, et ta pilk oli kogu aeg suunatud kergelt paremale, meie toa akna suunas aga mitte kunagi otse, vaataja poole, alati paremale, PAREMALE!

Aga nüüd vaatas ta oma läbitungivalt pruunide silmadega minu poole, otse minu sisse. Ajasin end toolilt värisedes püsti ja liikusin esiku poole, pilk ainiti naisel. Ja tema silmad liikus koos minuga. Läksin akna suunas ja silmad järgnesid mulle. Ei, see ei saa ju võimalik olla, ei saa ja kõik. Aga see oli.

«Ema, vaata!» ema tõstis juuksepahmaka ajalehe tagant.

«Mida?»

«No seda naist, kas sulle ei tundu, et ta silmad liiguvad?»

«Mis jama sa ajad, ei liigu nad kuhugi.»

Ja tõesti, järgmine hetk vaatas naine taas aknast välja, nagu ennegi.

«Mine parem magama, oled väsinud ja näed luulusid.»

Jah, võibolla. Võibolla.

Mu magamisase oli lahti käiva diivani laienevas peatsis. Ema magas jalutsis nii, et me kehad tekitasid L-tähe. Isa oli aga pea kogu seal elamise aja merel.

Mulle meeldisid unenäod, mida nägin. Eriti need, kus ma lendasin. Hopp maa kamaralt õhku hüpates hakkasin vaikselt üles heljuma, aina kõrgemale ja kõrgemale. Vahel takerdusin elektriliinidesse, aga ajapikku õppisin neist mööda laveerima. Maja katused kaugenesid. Inimesed tänavatel muutusid väiksemateks. Ja nii ma seal siis hõljusin maa ja taeva vahel. Unes lennates nägin tundmatuid kohti, tänavasoppe, Kadrioru varjatud tagahoove. Vahel käisin ka tuttavatel külas. Kroolisin läbi õhu akna suunas ja surudes käe läbi klaasi nagu läbi süldi ujudes olingi varsti juba mõne inimese juures toas. Jah, mulle meeldisid unenäod, mida nägin... enne tolle raamatu ilmumist.

Jah, unenäod olid toredad aga mitte need, mida nägema hakkasin. Need võisid muutuda painajateks, nii, et hommikul olin ärgates üle kere märg. Mu magamisharjumusedki muutusid. Hakkasin magama tekk üle pea, et mu silmad mingilgi moel ei näeks... Teda. Ka kätt hakkasin hoidma ema pihus. Sirutades käe üle padja ulatusid sõrmed just puudutama ema kätt. See rahustas.

Nägin korduvalt und kuidas mingi sund mind voodist välja ajas ja käskis pimeda esiku poole minna. Seal aga hakkasin kuulma summutatud hääli, mis kostusid ukse tagant koridorist. Alguses oli vaid üks hääl, temale lisandus teine, kolmas, neljas ja lõpuks oli terve uksetagune häältest paks, millest eralduvatest sõnadest oli raske aru saada. Aga ma alateadlikult tajusin, et hääled käskisid mind välisukse avada. Aga alati, kui ma käe lingile asetasin, põrkusin järsult tagasi ja jooksin tagasi tuppa. Ja alati oli voodis, minu asemel keegi... see keegi olin mina ise. Vaatasin, kuidas magan seal, jalad kõverdatuna ja silmalaud närviliselt tõmblemas. See uni kordus selle aja jooksul kümneid kordi, samasugusena.

Kord pidi ema hiljem koju jõudma, sest kingapoes, kus ta töötas, oli inventuur. Ma üritasin sel päeval olla väljas nii kaua kui võimalik, et mitte tuppa minna, kus ootas mind See. Kadriorg mattus aga varakult sügispimedusse ja seetõttu oli mul raskem leida põhjusi, et klassikaaslastega väljas olla.

Nii olin ma sunnitud tuppa minema. Minu üllatuseks oli ema kodus. Istus oma kirjutuslaua taga. 

«Millal sina koju jõudsid?» imestasin mina. Ema vaid naeratas, «On juba hilja... mine magama»

Ja ma läksin. Nagu ikka, tekk üle pea ja käsi sirutumas teki alt välja, otsides ema pihku. Pihku, mis muidu oli pehme ja soe aga nüüd? Nüüd oli see jahe ja ... Sõrmus! Emal oli alati sõrmus sõrmes, alati. Aga seekord seda polnud. Tahtsin käe ära tõmmata, kuid haare minu sõrmede ümber tugevnes, justkui oma ohvrit lämmatav boa.

«Sina oled see, kes andis mulle võtme, sina tõid mind siia» kõlas summutatud sosin teki alt, kus pidi olema mu ema. Välisuks klõpsatas ning mu käsi vabanes haardest.

Minu esimene mõte oli katta silmad, katta kõrvad ja lamada teki all igavesti. Kuulsin, kuidas tuttavad sammud tuppa tulid. Olin päästetud... selleks korraks.

Viimane uni

Väljas huilgas pime sügistuul. Kaetatud silmadega vanamehe kombel põrkus ja komberdas ta mööda tühje tänavaid, haarates kinni igast ettejuhtuvast puuoksast, murdes mõne nõrgema, kasutades seda kepina. Ja kui sobivat oksa ei leidnud, paugutas niisama majaustega, otsides teed koju.

Istusin taas oma laua taga, ja mõtlesin uue kodu peale, kus oleks mul juba oma tuba, omad salakambrid, panipaigad. Sinna peidaksin ma oma suurimad suvesaladused. Mere äärest suvel leitud kivistised, kuivanud suure käbi, tikutoosi, milles oli liblika vastse punutud kookon.

Olin nihutanud laua raamaturiiulist natuke eemale, et ma ei näeks Teda. Siis märkasin ma silmanurgast liikumist. Mis see oli? Tuul, mis aknapragudest sisse pugenud? Ei... see oli midagi muud. Ma tõstsin pea ja nägin kuidas Tema, jah tema, punaste juustega naine oli näo surunud vastu raamaturiiuli klaasi. Ma kargasin püsti ja tõmbusin end vastu ajast vettinud samblarohelist seina, mis asus riiuli külje ja pimeda esiku vahel.

«Ma näen sind...» kostus mu selja tagant.

See külm ebamaine hääl voolas mööda selgroogu alla, pannes kogu mu keha värisema.

Pigistasin silmad kinni ja tardusin. Ei, ei, eiii... surusin nähtamatud sõnad läbi hammaste.

«Vaata siia...» sosistas hääl kuklakarvades.

Ja ma vaatasin.

Me pilgud põrkusid. Mu süda vasardas, jalad põlesid kuumusest.

Leegitsevate juustega naise pea vaatas mulle oma tulitavate silmadega otsa. Naine raamatust oli seal, minu ees, õigemini ta pea. See oli väändunud ümber raamaturiiuli külgseina, hõljudes seal minu ees. Ta kael oli pinges, tukslevad sooned kobrutamas naha all.

Avasin suu...

Võpatasin karjatusega end ärkvele. Hirmuhigist märjana vaatasin raamaturiiuli poole. Täiskuu valgus langes otse mu painajale näkku. Seekord nägin ma ka tema hambaid... «Rahu, rahu, mis juhtus?» pani ema käe mu õlale.

«Vaata... Vaata sinna,» osutasin sõrmega raamatu suunas. Aga nüüd oli kõik nii nagu tavaliseltki, naise nägu oli rahulik ja silmad aknast välja suunatud. Ja suu sulgunud.

«See on vaid halb unenägu» rahustas mind ema malbe hääl. Sel ööl ma enam ei maganud. Lamades tekk üle pea, tegin otsuse selle raamatu hävitada. Lõplikult.

Järgmine päev tegin koolist poppi.

***

Tuli ahjus hakkas üha ahnemalt paberit õgima. Kaanelt vastu vaatava naise nägu moondus, kõverdus, kiskus pingule, muutus tumedaks ja hakkas mu silme all pragunema, punased juuksed hakkasid värvi muutma. Algul pleekuva õhtupäikse karva ja seejärel aina hallimaks ja halllimaks, kuni need olid lumivalged ja hõredad. Maksaplekkides peanahk kumas läbi hõredate juuste. Nahk terma suu ümber tõmbus üha rohkem pingule, rebenedes ühel hetkel nagu üleküpsenud õun, paljastades kolletunud hambad. Seisin seal ahjusuu ääres nagu soolasammas, hirm ja hiiliv, üha pulbitsevam võidurõõm sisimas laavana pinnale kerkides. Ja sel hetkel ma oksendasin. Õõnsus mu sees süvenes, sees keeras, kuid see ei takistanud mind võidurõõmu tundmast, kui seda koletut vaatepilti läbi leekide jälgisin, sapine maik suus. Punaste juustega naine oli kadunud. Järele oli jäänud vaid veel hõõguv tuhk ja sinine lehkav vine. Põrand vabastas mu jalad oma haardest, kui akna poole tormasin, et väikest õhuakent avada. Tõusin kulunud kriimulisele taburetile, astusin aknalauale ja lasin kargel sügistuulel endale suudluse anda. See oli vabaduse tunne, mis tuppa hoovas. Lae alla tõusis lenneldes tikutopsi kookonist koorunud noor kirjude tiibadega liblik.

Olin lõpuks vaba.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.