ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Joonas Piik: See pole saar

25. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

17/08/1989

Ma olen alati olnud kergesti ärrituv inimene. Iga sekund, iga päev tunnen ma pidevat stressi, mis mind justkui aeglaselt tapab. Ainukene koht, kus ma tunnen rahu ja mõnikord isegi rõõmu, on ookean. Ju vist olen ma seda tüüpi inimene, kes tegelikult naudib ookeani, mitte ei karda seda kohutavalt nagu enamik minu tuttavad. Sellepärast tundus rannavalve minu jaoks perfektne töökoht, ei pidanud isegi omaenda paati ostma.

Siin ma jälle olin, vaadates silmapiirini ulatuvat ookeani, mille vaiksed lained lõid õrnalt vastu minu paati. Enamik ajast on paadil mootor välja lülitatud, ringi sõitmist on töös üllatavalt vähe.

Kell oli kuus hommikul, kui… see algas. Ma laisklesin tekil, imetledes hommikupäikest, mille tõusu oli maismaal näha läbi tiheda metsa. Ma haigutasin valjult ning tõstsin ankru üles, alustades järjekordset tööpäeva. Dokki ümbritses tihe mets, täis udu. Varahommikul nägi see alati hirmutav välja tänu punastele päiksekiirtele, mis andsid metsaudule ka sünge, tumepunase tooni. Iga kord, kui ma pilgu metsa poole tõstsin, täitus mu keha adrenaliiniga, justkui juba teadsin, et oht oli läheduses.

Ankur üles keritud ja mootor starditud, hakkasin ma paadiga aeglaselt liikuma. Kiiret polnud kuhugi, selles töös pole vaja peaaegu kunagi kiirustada, kuni päriselt midagi juhtuma hakkab. Kõik need kuud, mil ma tööl olin olnud, ei olnud keegi kunagi mulle isegi raadio teel hädapalvet saatnud. Ookean on suur ja lai ning ilmselgelt ei ole sel huvi nende kalurite ja purjetajatega jamada. Paat liikus aeglaselt vastu tuult, ma hoidsin tüürides enamiku ajast pilku ikka veel maismaa pool, vaadates, kuidas need puud, kivid ja dokk muutusid aina väiksemaks.

Olles jõudnud maismaast piisavalt kaugele, lülitasin raadio sisse ning toetasin ennast vastu paadi reelingut. Vaadanud mitu minutit lihtsalt vett, sain ma lõpuks aru, et midagi oli valesti. Kõndisin teki peal ringi, hoides pilku ümbritseva vee peal. Olukord tundus nii uskumatu, et võtsin kapist igivana binokli välja. Isegi see ütles mulle sama, mida minu paljad silmadki. Laineid ei olnud. Tegu oli justkui hiiglasliku ujulaga, sest kõik vesi, mis mind ümbritses, oli täiesti liikumatu.

Ma jäin mitmeks minutiks lihtsalt suu ammuli enda ümbrust vaatama, püüdes aru saada, mis toimub. Lõpuks võtsin enda binokli kaelast ning otsustasin sellega vett puudutada, hoides rihmast kinni. Binokkel langes probleemita vette, tehes vaevu mingeid pritsmeid. Ma tõstsin binokli veest välja, olles ikka veel hämmelduses. Sellise situatsiooni jaoks polnud mind kunagi ette valmistatud, ma isegi ei teadnud, et selline nähtus on võimalik…, kas on? Võibolla seletasin ma seda kõike valesti, ookean ei näinud välja sama rahulik nagu bassein ujulas, vaid vesi oleks justkui muutunud siledaks klaasiks.

Ma tormasin raadio juurde ja võtsin välja märkmiku, mis seletas, kuidas raadiot kasutada. Alles selle ette jõudes hakkasin mõtlema, mida ma üldse ütleks ja kellele. Jäin lihtsalt raadiot vahtima nagu tohman, kuni lõpuks tõi mind transist välja raadio ise. «Ha... ma anun tei... saar...» Isegi need üksikud sõnad, mis kostusid raadiost, olid peaaegu täiesti arusaamatud.

Hakkasin raadio iga nupuga mängima, püüdes parema side saada nendega, kes minuga kontakteeruda püüdsid. Masin oli nii tundmatu mu jaoks, et ma lülitasin raadio kogemata isegi välja. Mõistes enda viga, lülitasin selle uuesti sisse, kuid mingit sidet polnud võimalik enam taastada. Üritasin mitu minutit saada signaali tagasi nendega, kes püüdsid minuga rääkida, kuid täiesti tulutult.

Ausalt öeldes oleksin peaaegu otsustanud tagasi maismaale minna, kõike toimus liiga palju, liiga kiiresti. Kahjuks oli minu enesehinnang liiga kõrge sellise otsuse jaoks ja ma jäin sinna raadio taha mitmeks tunniks, olles ümbritsetud hirmutavalt staatilise veega.

Olin just alla andmas, kuni järsku side tagasi sain, aga inimhäält polnud seal enam kuulda. Ma kuulsin ainult tugeva tuule ulgumist läbi raadio odavate kõlarite. Ega ma ei oletanudki, et keegi enam raadio taga on, aga nüüd ma teadsin, kuhu abivajajat otsima minna. Koordinaadid ei olnud minust kaugel, tegelikult olid need väga lähedal, nii lähedal, et ma oleks pidanud nägema, kus see...

Tõstsin pea üles ning nägin kauguses ühte saart. Ega see otseselt väga eriline ei tundunud, aga kuidagimoodi ebaharilik. Saare kuju sarnanes ärasöödud õunaga. Ranniku moodustas pikk kivimüür, mille peal oli kumera kujuga roheline maalapp, paar maja ja üks tuletorn. Hiiglasliku kivimüüri ees oli ka väike rand paari puuga. Saarel nägi kõik kuidagi… mahajäetud välja. Majad olid hallid ning tuletorni värvid sulandusid ühte, kergelt beežikasse tooni. Võibolla tekib küsimus, miks ma varem seda saart ei näinud. Vastus on see, et seda polnudki varem…, saar tuli minu silme ette just siis, kui ma seda otsisin.

Minu reaktsioon selle saare suhtes oli umbes sama nagu liikumatu veega. Siiski kogusin ennast kiiresti ning kõndisin värisevate jalgadega teki peale, et teha kindlaks, kas see saar, mida näen, on päris. Hirmu ma enam ei tundnud, aga kõik tundus ikkagi väga valesti. Pöörasin pilgu saarelt vee peale ning nägin, et lained olid kergelt tagasi tulnud…, aga kõik need tulid saare poolt. Astusin tagasi kajutisse ning otsisin mingisugust kaarti, mis ütleks mulle, mis saarega on tegu. Peale minutitepikkust otsimist andsin alla ning jäin raadio ette mõtlema, kas minna või mitte minna otsima seda, kes iganes minuga püüdis sidet saada. Segaste mõtetega suunasin paadiotsa saare poole ning hakkasin sellele aeglaselt lähenema.

Aeglaselt ja märkamatult hakkasid lained muutuma saarele lähenedes aina suuremaks ja tugevamaks. Paat hakkas vaikselt õõtsuma ning see saar, mis mulle aina lähenes, muutus iga meetriga aina hirmutavamaks ja… ebanormaalsemaks. Minu hingamine kiirenes ja seismine värisevatel jalgadel muutus üha raskemaks.

Kuidagimoodi ei pannud ma tähele, et olin saarele juba nii lähedal, et pidin paadi kiiresti peatama, enne kui oleksin rannas lebavatele kividele otsa sõitnud. Astusin tekile ning langetasin aeglaselt ankru, vaadates samal ajal kissitavate silmadega randa. Üsna pea võttis mu tähelepanu üle ankur, mis polnud ikka veel põhja jõudnud. Segaduses lasin terve keti vette, aga ankur polnud ikka veel veepõhja puudutanud. Ma ei kavatsenud lihtsalt jätta paati siia, lootes, et see ei ulbi ära. Kerisin mitu minutit ankrut uuesti üles ning hüüdsin saare poole «halloo!?» nii valjusti kui suutsin. Vastust loomulikult ei tulnud. «Tulen kohe varsti tagasi!» hüüdsin ma eikellegile ning pöörasin paadinina tagasi sinna, kust tulin.

Sõit dokist siia ei olnud pikk, nii et minu plaan oli minna sinna tagasi ja tuua üks palju suurem paat pikema ankruketiga. Saarest eemale minnes see kummaline hirmutunne minus ei kadunud, kuna ma teadsin, et tulen varsti tagasi. Lained muutusid taas väga nõrgaks, seekord küll mitte täiesti olematuks, sest suur vihmapilv oli silmapiiri üle võtnud. Väiksed vihmapritsmed tõid tagasi kerge normaalsuse minu vägagi ebanormaalsesse päeva. Rahustav vihm peaaegu viis minu mõtted mujale sellest…, et ma peaksin juba ammu maismaad nägema!

Kohe kui see arusaam mu pähe tuli, peatasin paadi ning pöörasin ennast ümber, et tekile minna. Seal see oli…, saar oli täiesti nähtaval, nagu oleksin sellest ainult kilomeetri kaugusele läinud. Ma kontrollisin raadios olevat kella – olin juba pool tundi sõitnud, nii et saar oleks pidanud olema palju kaugemal, kui see oli. Kõndisin ka laeva teise otsa peaaegu palvetades, et näeksin maismaad. Mitte kuskil ei olnud mitte midagi peale vee. Vaatasin läbi kõik kaardid, mis laeval olid, püüdes aru saada, mis toimub. Meeleheitel kasutasin nüüd ise raadiot, et abi kutsuda. Raadio vastas mulle vaid sahiseva ja staatilise heliga. Ma olin üksi ja täiesti nõutu.

«Halloo, kas te... saar...,» kostus kellegi hääl valjult läbi raadio peale pikka vaikust. Ilmselt oli tegemist sama isikuga, kes minuga ka varem püüdis kontakteeruda. Ma vastasin talle kiiresti, küsides üsnagi meeleheitlikult, kus ta on. Mitte mingisugust heli ei tulnud mulle vastuseks, isegi mitte sahinat. Surmvaikus võttis ümbruse üle, jättes alles ainult kerged vihmapiiskade löögid vastu paati.

Peagi see vaikus peatus tänu kellegi valjule hingamisele. See keegi hingas suu kaudu ning iga väljahingamisega oli kuulda, kuidas hääl kergelt kajas. Olin just hakkamas uuesti oma küsimust kordama, aga kes iganes selle raadio taga oli, hakkas ise rääkima: «Saar… pole… päris…». See hääl kõlas emotsioonitult ja võltsilt, justkui polekski tegu olnud inimesega.

«Saar… pole… päris…,» korrati raadiost uuesti täpselt sama tooni ja tempoga. Ma olin täiesti tardunud, külm higi kattis aeglaselt mu selja ja pisarad täitsid mu silmaääred. «Saar… pole… pä.» Lülitasin kiiresti raadio välja, sest ei tahtnud seda hirmutavat lauset uuesti kuulda.

Langesin aeglaselt istukile, kuid ma ei võtnud pilku raadiolt, kuigi ilmselt oleksin pidanud hoopis saarel silma peal hoidma. Merekohinat ei olnud kuulda, et aidata mõtteid värskendada, ainult õrn vihmapõrin plõksis vastu paadi katust. Mul läks kaua aega, et ennast kokku võtta, aga lõpuks sain tagasi jalgade peale. Liikusin ettevaatlikult tekile, toetades ennast kätega kõige peale, kuhu oli võimalik toetada. Õnneks ja samas kahjuks ei olnud vaade muutunud. See saar seisis ikka veel kaugel.

Olukorra lootusetus hakkas mulle kohale jõudma, kui vaatasin selja taha bensiininäidikule ning nägin, et kütust polnud enam palju. Arvasin, et targem oleks saarele minna kui tund aega ookeanil sõita, kuni kütus otsa saab. Otsustasin teha saarele ringi peale, et näha, kus oleks kõige parem randuda, kuna ankur ilmselgelt ei ajanud asja ära. Ohkasin valjult ning hakkasin taas saarele lähenema.

Saarele lähendes panin ma tähele, kui kummaliselt see minu silme ees suureneb. Saar muutus lihtsalt aeglaselt suuremaks, perspektiiv jäi täpselt samaks, justkui tegu oleks pildiga. Ma kartsin…, ma kartsin kohutavalt. Üsna peagi mõistsin ka, et paadil pole piisavalt kütust, et saarele ring peale teha. Ma pidin lihtsalt otse sisse sõitma. Paat täiskiirusele pandud, hoidsin roolist tugevasti kinni, pressides keha vastu seda. Saar muutus minu silme ees suuremaks ja ähvardavamaks. Rannik oli täis teravaid ja suuri kive ning mingit märki ühestki teisest värvist peale musta ja halli ei olnud. Pigistasin silmad kõvasti kinni ja valmistusin kokkupõrkeks.

Põrge polnud üldse dramaatiline. Veealused kivid hõõrusid valjult vastu paadi seinu, tekitades vastikut ja kriuksuvat heli. Avasin aeglaselt silmad ning nägin enda ees randa täis halle kive, lisaks üht hiiglaslikku äravoolutoru, kust voolas vähehaaval pruunikat vett välja. Paat oli kergelt viltu läinud ja tekilt oli näha, et kivid olid sellest täiesti kinni haaranud. Paati enam siit välja ei saanud ja see pani mind mõtlema, kas sellest saarest saabki olema minu viimane puhkepaik.

Ronisin ettevaatlikult üle reelingu ning jäin kätega selle külge rippuma. Umbes kaks meetrit allpool oli libe ja kumer kivi. Lasin reelingust lahti ning kukkusin õnneks otse kivi peale. Sealt edasi oli tee rannani lihtne. Hüppasin kivilt kivile, kuni lõpuks olingi kohal.

Ainukesed asjad, mis siin silma paistsid, oli see äravoolutoru ja üksik puu, mis tundus rannal väga kohatu. Mingit liiva näha ei olnud, kõikjal oli ainult kiviklibu. Ma vaatasin otse üles ja nägin seda suurt majakat enda kohal järsakul, mis tundus olevat ohtlikult lähedal. Mitte midagi elusat ei olnud kuskil siin näha, isegi see rannal olev puu oli ilma lehtedeta. Hingasin tugevasti sisse ning hüüdsin: «Hei, kas keegi on siin!?» Närvid olid nii pingul, et mu enda hääle kaja ehmatas mind hetkeks ära. Vastust ma ei saanud.

Kõndisin selle puu poole, mida ümbritses kuivanud rohi. Tee peale jäi äravoolutoru. Toru oli umbes minulaiune ja selle must sisemus summutas ära kogu valguse, mis sinna sisse paistis.

Jõudes puu ette, jäin ma vapustatult seisma, nähes, et selle oksad ei liikunud tuule käes. Puu all olev rohi oli ka täiesti paigal, mitte mingisugust liikumist ei olnud näha. Siis ma mõistsin midagi… – tuul tuli selle hiiglasliku kivimüüri poolt, mitte merelt. Pöörasin ennast selle seina poole, see justkui mõnitas mind. Jäin seda vaatama, nägin kujundeid ja mustreid seal, kus neid ei olnud. Peagi pidin eemale vaatama, tundes, kuidas lihtsalt selle seina vaatamine ajas mu juhtmed aeglaselt sassi. Need formatsioonid kivides püüdsid mu teadvust eksitada. Kõndisin tagasi äravoolutoru ette, teades juba, et kavatsen sinna sisse minna. Kuskil mujal ei olnud mitte midagi ja võibolla oleks siit saanud saare keskele. Jäin natukeseks ajaks vaatama, kuidas räpane vesi sealt aeglaselt välja voolas ning kivide vahele kadus.

«Hei!» hüüdsin ma torusse ja kuulsin, kuidas mu hääl pimedusse kadus. Lõpuks ronisin selle toru sisse, tee valgustamiseks oli mul ainult üks kulunud välgumihkel. Süütasin selle põlema ja hakkasin mööda tunnelit edasi kõndima. Olin ainult paar sammu teinud, kui järsku oli midagi kuulda. «Hei!» ütles minu enda hääl läbi pimeduse. Tardusin hetkeks, aga mõtlesin, et tegu võis olla lihtsalt kajaga. See lootus kadus kiiresti. «Hei!» ütles miski taas, aga seekord väga lähedalt. Ma pöörasin kohe ümber, et tunnelist väljuda, aga selja taga ei olnud enam mingit väljapääsu. Seal polnud enam kivist randa, vaid ainult pikk tunnel, kust vesi voolas aeglaselt edasi. Nähes, et väljapääs oli kadunud, karjatasin korraks paanitsevalt…, mulle vastati peagi täpselt samasuguse häälega selja tagant. Hakkasin mööda toru jooksma nii kiiresti kui sain. Paanikas pillasin ka välgumihkli maha, kaotades oma ainukese valgustuse. Võibolla oli see just hea, et ma ei näinud, mis mind taga ajas. Ma kuulsin omaenda hingeldamist selja tagant, saades aru, et mulle jõutakse järele.

Pimeduses oli vaevu näha, et tunnel hargnes kaheks. Ma ei kavatsenud mõtlema jääda, kumma tunnelipoolega jätkata, nii et pöörasin kõhutunde järgi lihtsalt paremale. Tundus, et minu otsus oli õige, kuna kaugel tunneli lõpus oli näha erksat valgust. Mis iganes mu selja taga oli, see ei kavatsenud alla anda. Võtsin endast viimast, et joosta täiest jõust selle valguse poole. Jaks oli juba nii otsas, et silme eest hakkas mustaks minema. Langesin kokku otse toru lõpus ja kukkusin sealt pea ees välja. Teadvus tuli kohe tagasi, kui olin pea vastu kive ära löönud. Ajasin ennast kiiresti püsti ning jätkasin jooksmist paadi poole. Ma polnud enam kindel, kas mind ajati taga, aga selja taha ei julgenud ikkagi vaadata. Ronisin kiiresti tagasi pardale ning jooksin kajutisse peitu. Hoidsin käsi suu peal, hoolikalt kuulatades, kas tagaajaja on järele jõudnud. Mitte ühtegi heli polnud taas kuulda peale selle kerge vihma. Võtsin käed suult ning lasin endal vabalt hingeldada… Siis äkki kuulsin enda hingeldamist väljaspool kajutit. Mis iganes selle ukse taga oli, see ei püüdnud ust avada, vaid seisis otse selle taga. Ma tõusin püsti ja võtsin kätte selle suure raadio, et seda relvana kasutada. Järsku kuulsin veel kedagi või midagi paadile ronimas. Hakkasin paaniliselt hingeldama ja karjuma, et mind rahule jäetaks, kuid kuulsin enda häält kajakoorina. Pöörasin pilgu ukselt rannale ja nägin... neid.... Neid oli kümneid. Nad kõndisid üksteise järel aeglaselt paadi poole. Nende keha oli lihtsalt must kogu ja kolmhargid olid neil pea asemel. Kõik nad karjusid ja hingeldasid nagu mina, aga seekord kuulsin ma enda häält sadadest suudest. Kui neil on suud... See on kestnud nüüd tunde, nad ei tule sisse ning neid tuleb aina juurde.

04/01/1990

«Saime teate kell kolm öösel. Peale tunnipikkust sõitu olid paadileidjad ikka veel seal. Me küsisime, kas nad käisid paadi sees, ja kõike muud, nad ütlesid et ei. Me ei tea, mis riigile või kompaniile see paat kuulub, kuna kogu värv oli maha kulunud ja pardal midagi eriti ei olnud. Kajutis rooli polnud ja täiesti sodiks pekstud raadio lebas põrandal. Raadio kõrval lamas üks skelett ja skeleti kõrval oli üks märkmik. Keegi meist ei tea, mida mõelda. Siin puudub loogika, ma ei räägi isegi sellest, mis siin kirjas on! Viimane sissekanne oli alla aasta tagasi, aga see romu näeb vähemalt kolmkümmend aastat vana välja. Teata ülemusele! Kutsu terve osakond siia, mind ei huvita! Hea küll…, head aega.»

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.