Tegelikult on Venemaa mõjutamiseks üks kõige jõulistematest vahenditest kasutamata jäetud. On kaks asja, milleta inimesed ei saa, isegi Venemaal mitte – need on Jeesus Kristus ja internet.
Räägime internetist ehk täpsemalt selle Venemaalt ära võtmisest. Vastavasisulisi ettepanekuid on muide olnud – Ukraina digiülemineku minister ja asepeaminister Mõhhailo Fedorov kutsus juba 28. veebruaril üles tõsiselt piirama Venemaa juurdepääsu internetile. Aga kas ja kuidas oleks see Venemaalt üldse võimalik ära võtta? Ja mida see samm endaga kaasa tooks?
Kuigi Lääne valitsused ei ole Ukraina palvet täitnud, on üks interneti magistraaloperaator, Ameerika teenusepakkuja Cogent ühenduse Venemaa serveritega katkestanud. Venemaa huvides ei oleks kindlasti oma interneti segmendi globaalsest internetist lahti ühendamine. See kahjustaks riigi võimet saada ja maksta välislaene, kaubelda, niisamuti hoida üleval oma propagandamasinat. Ka ei oleks Venemaale meeldiv juurdepääsu puudumine välisteabele. Praegu tõkestab Venemaa valitus ise enda jaoks ebasobivat sisu, alates uudistepakkujatest nagu Dožd, Ehho Moskvõ ja BBC Russia, kuni Facebooki, Twitteri ja Instagramini välja. Kui vabastaks nad üldse sellest kohutavast ja tüütust redigeerimstööst? Jäägu teile ainult koerte internet: üks kuseb autorattale ja möödaminejad üksteise järel nuusutavad seda.
Kujutage ette, kui palju Venemaal pakutavatest teenustest oleks automaatselt rivist väljas. Kui paljud seadmed lakkaksid töötamast. Tõenäoliselt sõltuvad välistest internetiressurssidest kas osaliselt või täielikult maanteeliiklust, tehaseid, turvalisust ja muid tegevusvaldkondi haldavad süsteemid. Võtkem juba kasvõi nutitelefonid. Kui palju on neist internetiühenduseta kasu? Teed telefoniga pildi ja siis sõidad rongiga onu juurde Kamtšatkale seda ära viima?