SUBKULTUUR ⟩ Kodeiin. Käsimüügiravimite kuritarvitamise kuldajastu saab kohe läbi

Sel ajal, kui USA räpivideodes sip'iti lean'i punastest cup'idest, istusime meie köögilaua taga, ees klaas kodeiinilahust ja pealekaks odav mahl. Meil ei olnud räpivideo. Meil oli Ida-Euroopa köögipidu.

See oli kümme aastat tagasi, kui ma valasin esimest korda külmas vees lahustunud kodeiini-paratsetamooli tablette läbi kohvifiltri lootuses skoorida üks soe opiaadikallistus. Aastaid hiljem olime sõpradega saanud kogu protsessi palju kiiremaks ja filtreerimise osas pädevamaks – kodeiinilahus tuli puhtam ehk paratsetamooli oli lõpp-produktis aina vähem ning paralleelselt kohvifiltriga hakkasime kasutama tavalist puuvillast tekstiili.

Ajend või siis õigemini huvi kodeiini (kuri)tarvitamiseks tuli muidugi lean'ist. Sel hetkel oli sellel lillakal uimastava mõjuga joogil kultuslik staatus. Umbes midagi taolist nagu kilekotid ja teksapüksid nõuka ajal. Siinpool Atlandit ei müüdud apteekides kodeiini sisaldavat köhasiirupit, mida oleks pidanud siis Sprite'iga segama ning juurde viskama paar peotäit kummikomme, et valmistada endale üks autentne lean.

Meie apteekides müüdi ainult Co-Codamoli ja Solpadeine'i, millest esimene osutus palju kulutõhusamaks variandiks. Pakk Co-Codamoli maksis veits üle nelja euro, vahepeal soodukaga isegi 3,50 ning selle eest sai 160mg kodeiini. Solpadeine oli 6-7 euri ning 10 tabletti ehk siis 80 mg kodeiini.

Ebaterve tähelepanu vältimiseks käidi roteeruvalt erinevates apteekides soetamas, aga mingi hetk loobuti sellest, sest apteegis küsimusi ei küsitud ega altkulmu ei vaadatud. Ju siis said apteekridki aru, et meil oli valu, mida vaigistada. Aastaid hiljem selgus, et me polnud ainsad. Esimese märgi laialdasest kodeiini kuritarvitamisest andsid turvaelemendid, mis ilmusid paki sisse ning mida paljud kallimad käsimüügiravimid ei sisaldanud. Oli meile kõigile selge, et ju on need leevendust otsivad fentanüüli narkarid, kes on hakanud Co-Codamoli varastama.

Paracetamol Nike Shoe (2016)

Paracetamol Nike Shoe (2016) on Co-Codamolist kodeiini ekstraktimisel eraldunud paratsetamoolist tehtud elusuuruses Nike jooksutoss. Foto: Henrik Rakitin / noba.ac

Noorkunstnik Henrik Rakitin (ühtlasti tuntud kui San Hani) ütleb, et tema teos on ood big pharma'le ja keskendub kättesaadavusele: «See on nagu laiatarbekaup ja samas viide räpi subkultuurile ning sellest, kuidas me seda kõike omaks võtame ja kuidas me kõike seda tarbime.» Tossu tegemiseks kulus ligi sada pakki Co-Codamoli.

«Mu töö sündis sellest, et nägin paratsetamoolis kipsilikke omadusi, skulptuurilise materjali omadusi. Ekstraktisin kodeiini, jätsin asjad filtritega kuivama ja tekkisid huvitavad vormid, kujundid. Pärast hakkasin proovima seda valada ja selle materjaliga edasi töötama. Ma alguses feilisin, sest ta on alguses veits rabe ja vedel. Ta ei kuiva kohe ära.»

Filtreerimise protsess, milleni lõpuks jõudsime, oli lihtne – plastpudelisse läks umbes 150 milliliitrit kõige külmemat vett, mis kraanist voolas, ning soovile vastav kogus valuvaigisteid. Algusperioodidel lehetäis ehk 10 tabletti ning hiljem kaks lehte. Internetist leitava info kohaselt pidi keskmine kodustes tingimustes CWE (cold water extraction) efektiivsus olema umbes 60 protsenti, ülejäänud 40 jääb paratsetamooliga filtrisse kinni. Seejärel tuli pudelit korralikult raputada, kuniks valuvaigistid olid lahustunud ja siis saadud plörr esimese hooga lasta läbi puuvillase tekstiili, milleks osutusid vanad t-särgid ning mis võttis suurema osa paratsetamooli endasse, ja seejärel ühe korra läbi kohvifiltri, et lahus oleks eriti puhas ja läbipaistev.

Hägusus tähendas paratsetamooli, mida tuli karta. Sest manustamisel sünteesib organism kodeiini uinutavaks ja valuvaigistavaks morfiiniks, mis ei kahjusta tervist, kuid suured kogused paratsetamooli lõhuvad korralikult maksa.

«Kuigi valu on organismi valvekoer, on mõnikord kasulik valu mitte tunda.»

Looduslikult leidub kodeiini oopiumis, kuid seda esineb seal üpris vähe, eriti võrreldes morfiiniga. Esimesena suutis puhast morfiini oopiumist eraldada 1805. aastal noor keemik Friedrich Wilhelm Sertürner, kes nimetas seda oopiumi «spetsiifiliseks narkootiliseks substanstiks». See valge maitsetu ja lahustamatu substants, mida algselt nimetati ka «oopiumisoolaks», sai nime Morpheuse järgi. Morpheus oli Kreeka mütoloogias unenägude jumal, unejumala Hypnose poeg ja ööjumalanna Nyxi pojapoeg.

Jaanus Harro"Uimastite ajastu", 2017, Tartu Ülikooli kirjastus

Saadud lahuse maitse oli üks mõrumaid, mida olen kunagi tundnud. Pesuehtne tabletikas, maitseb täpselt, nagu eelduste kohaselt üks tabletilahus maitseb. Kes tahab teada saada ilma Co-Codamoli filtreerimata: võtke üks paratsetamooli tablett ja veega koos neelamise asemel närige seda nagu Skittlesit.

Peale paari esimest korda saime kõik aru, et mõru ja vastik maitse suus ei sõltu lonksu suurusest, ka väikseim lonks maitseb sama jubedalt kui klaasi korraga tühjaks joomine, seega mindigi seda teed.

Peale manustamist hakkas kodeiin tööle umbes 20 minuti jooksul. Pea ja keha muutusid kergemaks, pehme ja soe hakkas olla. Kui enne miskit valutas, siis enam ei valutanud. Mõõdukas eufooria, muremõtted kadusid. Võis niisama pikutada ja toanurka vahtida, lihtsalt olla. Aeg möödus kiiremini. Vererõhk kukkus tuntavalt, olemine muutus aeglasemaks ja rahulikumaks. See tegi sellest ideaalse droogi, mille saatel pikalt bussis ja rongis loksuda.

Käelabad läksid higiseks ning, mis kõige nõmedam, kohutav iiveldus püsis terve mõju vältel. Tripijärgne opiaadisügelus on pigem naljakas ning isegi mitte pooltki sellest sügelusest, mis järgneb oksükodooni tarvitamisele – oksükodooni puhul võib tarvitajat oodata lausa vägivaldne tung ennast kratsida. Aga selle eest ka intensiivsem eufooria, u win some, u lose some.

Trippi rikkuv iiveldus ning üldsegi mitte seksikas filtreerimise ja tarvitamise protsess pani meid pika peale loobuma kodeiini (kuri)tarvitamisest. Haruharva, kannustatud lapsepõlve nostalgiast ja igavusest on siiski Co-Codamol ja kohvifiltrid üles otsitud. Kuidas ma suhtun ravimiameti otsusesse muuta uuest aastast kodeiinil põhinevad valuvaigistid retseptipõhiseks? Normaalne ja õige otsus, tõtt öelda. Neil, kellel vaja, saavad arsti käest retsepti. Neil, kellel pole vaja – neil polegi vaja. Aga senimaani saab pidada kodejõule, aeglase mussi ja pikutamisega.