K, 7.12.2022
MINA ELASIN SIIN ⟩ Jõgeva. Minu saladus, minu salaarmastus
Linnumetsa tee. 24.aprill, 1988. Foto: Peeter Arro
Annika Kuldmaa
Jõgeva. Minu saladus, minu salaarmastus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ma olen suhtes Jõgevaga ja see suhe on complicated. Minus on natuke teda ja ma arvan, et ka tema hoiab endas üht tükikest minust. On olnud aegu, kus ajan teda himuralt taga. Igatsen teda, ootan temaga kohtumist ja loodan, et ta märkab mind. Samas, nagu kõigis kirglikes armastuslugudes, olen ma tundnud, et ma ei kannata teda silmaotsastki. Põrgusse see Jõgeva, ma ei taha teda enam kunagi näha – olgu omaette see pommiauk. Külm, sitane ja tatine raudteelinn.

Mul on selgelt meeles meie esimene kohtumine. See leidis aset aastal 1993. Oli õhtune aeg, sõitsime onu Sulli juurest peolt vanemate sapakaga kodu poole. Keset viadukti puudutas ema hellalt isa kätt ning palus tal peatuda, et lapsed saaksid kordki imetleda suure linna tulesid. See on ainus kord, kui ma olen seisnud selle viadukti peal. Seisime seal ning ma imetlesin kollakat tänavavalgust ja kortermajade akendest hoovavat soojust, endal kere rosoljest triiki söödud, külg surutud vastu sapaka sooja ja beežikat kesta.

Jõgeva viadukt (05.05.1994)
Jõgeva viadukt (05.05.1994) Foto: Eesti Maanteemuuseumi fotokogu, EMM F 28:6

Möödusid mõned põgusad aastad ja ma sain täie hingega sukelduda selle unise linna vaikselt voogavatesse tänavatesse ja nurgatagustesse. Ma asusin avastama linna, mis sellele pisikesele viadukti peal külmetavale tüdrukule nii suur ja kättesaamatu tundus. Millised imelised võiroosid ja kodukook mind ees ootasid polikliiniku keldrikorrusel asuvas pagariäris. Milliseid uljaid tantsusamme ma keerutasin kultuurimaja line-tantsu ringis, vahelduseks paar tiiru Laiuse kadrilli ja tuljakut. Kui palju aardeid peitus Marina kaltsupoe hilbukuhjades, kuhu võisin end tundideks tuuseldama unustada. Ja tädi Jaana silmad lasteraamatukogus – see ilmekas ja headust täis silmavaade, milles välgatas erinevalt teistest tõsistest täiskasvanutest alati salajane ja kelmikas säde, kui ta mulle järgmise osa Harry Potterit ulatas.

Veidi hiljem sain tunda selle linna kalki ja pimedat poolt. Seda inetust ja räppa, mille osaks saavad vaid need, kes on temaga tihedalt-tihedalt seotud. Mulle sai tema tänavatel osaks kius, ta piinas mind, ei armastanud, sõimas mind koletiseks. Kui naeruväärselt armetu ja väike ta oli oma tigeduses.

Tänaseks olen ma õppinud armastama tema armetust. Ma jalutan udusel ja soojal novembriõhtul tema tänavatel. Surun oma nina kuivetanud kaselehtedesse ja tunnen kodu lõhna. Möödun nagisevatest ja pehkinud kollastest puumajadest ja tunnen kodu lõhna. Tema pimedad ja salajased nurgatagused ei hirmuta mind. Neis vingub mahe sügistuul, mis sositab mulle midagi. Räägi tasa minuga. Tasa. Inimrõõmu-hingehärmi. Ainult surnud sõnalärmi. Räägi tasa minuga...

Jõgeva on minu saladus, minu salaarmastus. Ma ei ela siin.

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse toimetus@ypsilon.ee. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.

Tagasi üles