ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Martin Vabat: Wadeva!

Illustratsioon: Midjourney AI
Martin Vabat
, luuletaja
Copy

26. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

«Mida kuradit ta siin teeb!?» mõtlen ma värisedes. «Kõige võimatumas kohas!»

Ta on ju spordist faking sama kaugel kui homoparaad Katjuušatulest, aga…

absoluutselt ei tohiks teda ju huvitada jalgpall!

Uskumatu!

Ma värisen üle kere!

Kurat, mu esimene kord siin väljakul ja… tribüünil on tema, too kummitus kuskilt tapvalt lollist minevikust, kes tõmbab praegast kõik tähelepanu enda peale.

Pekki küll! Vutist ei saa siin ju rääkidagi enam!

Ja vaata teda! Ta hõikab inimestele jõuliselt nagu nad oleksid kõik tema omad! On segi joond end vä? Või keppinud?

Ja käib nüüd jalkatribüünil sotsialiseerumas?

Aa, mida ma siis teen, kui me kohtuma peaksime!? Ma olen ju kutu, sest mineviku teispoolsus on siis nigu välk mu silme ees!

Raisk, ma ei suuda siin enam istuda! Sest kui ma taga põrkuma peaksin, olen ma tõesti läbi!

Miks?

Miks!?

Et sellele vastata, peaksin romaani kirjutama.

No mõtle näiteks enda elus kõige raskemale ja võimatumale persoonile ja kujuta ta sulle kõige võimatumasse ja sobimatumasse kohta!

Ehkki see kõik võib olla õhk ja väljamõeldis, on see õhk ja mõte siiski nii paks, et lämmatab kõik muu.

Samas teda ju polegi enam olemas. Ega mindki.

«Oh, kuhu ma küll sattunud olen?»

Et asi paremaks läheks ja ma võiksin külmast võitu saada, tõusen enne poolaja lõppu püsti ja hiilin varikujule ligi.

«Pekki – sama müts! On ju! Ja sama nägu!

Kui ta praegast ümber keeraks – minu poole –, olekski kõik läbi!

Lihtsalt sjäuhh ja valmis!»

Aga ei!!

See on mingi vanamees hoopis, no kuule,

ükski vanamees ei kanna ju sellist mütsi,

kuigi jah, tõsi,

pagana külm on siin istuda!

Sellepärast panengi praegast padavai minema…

Aga kogu vutipere on koos! Kõik omad joped ja puha. Ja mina olen jälle üksi. Huh!

Oh, õudne on ikka suhteline! See on kõik, mida sa arvad, et see pole!

Ja pole vahet, kas ja kuidas sa aru saad sellest – sa lihtsalt tunned seda!

Samas mingid tondid praegast kribavad mingeid totakaid jutte, et õlleraha saada, ja need pole üldse õudsed – nood sõrmeotsast välja situtud käkerdised, milles pole elukogemuse teragi –, vaid tooted, mida keegi ei osta. Sest head asja ei saagi ju toota!

Samas võib kõige jubedam olla hoopis kõige mitteõudsem argine juhus.

Nagu see kummitus, kes oli ja polnudki

tema.

Sest kuni ma aru sain sellest,

ta ju tõepoolest oli!

Jah,

sa võid kirjutada enda arvates õudusjuttu, aga sa kirjutad tegelikkuses vaid enda koolikirjandilikku ettekujutust sellest.

Mis ongi juba nii õudne, et hakka ropendama või veel parem, jookse metsa!

Inimest ju pole, on hollivuud. Ja mingite onude-tädide vahendatud kivistised!

Õudne, et sa selle jama järel pimedusse vudid ega suuda mulle kirjeldada elulist olukorda, mis on sinu jaoks judinaid-tekitav. Nagu see vutimäng eiteamis-tegelasega minevikust, kes avas Pandora laeka minus, kuigi me poleks kuidagi saanud sattuda

sellele ühele

leheküljele.

Jube on ka see, kui tulevik on saabunud ja ma olen täiesti uus, aga siis… ilmub välja tema,

mu minevik, mu väljamõeldis

mu enda seest

ja hakkab mind kummitama!

Aga kindlasti on veel neid, kes oleks võinud seal välja ilmuda?

Näiteks vanad pätid!

Kunagi tundusid nad nii hirmsad, aga enam ei ole nad seda üldsegi mitte nii palju.

Sest paljud on juba surnud! Nad on ennast ülesse poonud! Pidid olema karmid kujud, aga siis ikkagi poosid end ülesse.

On kole mõelda ja tunda, kuidas nad jalutasid oma viimast jalutuskäiku kuhugi, mõtlesid viimaseid mõtteid, panid nööri ülesse ja kukutasid end alla. Üks tegi lausa agregaadi, mis ei oleks nii valus!

See lähedaste sute priitahtlik minek silmusesse ja kutsika empaatiline reaktsioon sellele – vott see on õudne!

Lausa verdtarretav!

Kui muidugi on? Sulle?

Enne, kui sa pole empaatiline ja keegi su omadest pole end kuhugi riputanud.

Praegast on sul muidugi tore! Vaatad turvaliselt King Kongi.

Ja Ivan Julm su kindlust veel ei piira.

Õnneks!

Aga tead,

siin oli enne… üks kirjanik!

Kõik lootsid tast midagi.

Ja ta muudkui kirjutas!

Kõik oli hästi, sõprasi oli palju, arvustusi veel enam,

sai telekapurgiski käidud

kultuuriajakirjanduse noa all.

Kõik oli tõesti hästi,

nii hästi, nii hästi

kuni

järele-

hüüdeni!

Ses mõttes tasub ettevaatlik olla!

Elu on ülimalt habras!

Peab ette ja taha vaatama, et mitte sattuda

Noa alla.

Või et fassaad ei kukuks pähe!

Või mõni telliskivi sellestsamast alati raskest fassaadimüürist!

«Mis juhtus?» küsisid paljud, aga kedagi ei huvitanud, sest «rong» tuli ja viis nad sedamaid linna,

«ühiskonna» noa alla…

Jube!

Nigu vaataks faking «rotikarja» laboris!

Nad alati uudistavad kellegi tapmist, aga siis ikkagi

kepitakse edasi ja ronitakse üksteise kukil, oodates

laborandi süstalt!

Vahet pole,

igaspool on nii!

Või misiganes!

Ma pole rott ega pohhuistist keelik,

ei tea,

kuidas teil see asi käib!

Aga kui suudaks,

püüaks

mõne

OMA

veel päästa,

aga kõik teised,

tublid ja edukad

elu ja maa äraandjad,

hingede ülesvõtjad ja teised

poliitikud,

käige

kuradile!!

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles