ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Piret Kivi: SDPV
27. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
Kui peaekspert suveleitsakust SDPV-i hoonesse sisenes, sattus ta hetkelisse segadusse. Kõikjal sagis rahvast. Nii lillede ja õhupallidega kui ka ilma. Õnneks meenus peaeksperdile peaaegu kohe, et valmistuti pidustusteks. Saab ju viimasest sõjast laupäeval täpselt kolm sajandit. Kui võtta aluseks rahuleping ning jätta välja need sõdurid, kes läksid metsa ja panid relvad maha alles mõned kuud hiljem. Kuid need olid pisiasjad. Kolm aastasada sõjast! Kolm aastasada rahu ja õnne!
Peaekspert astus oma kabinetti ning nägi laual tuttavat toimikut. Ta ohkas. Eeldatavalt pidi toimikule järgnema ka selle eest vastutav isik. Konrad ei lasknudki end kaua oodata. Peaekspert ei vastanud Konradi tervitusele, lihtsalt konstateeris kuivalt: «Ma näen, et Klarissa toimik on üles toodud.» Konrad nikutas peaga ja nentis töisel toonil: «Jah, seitse aastat tagasi panime paika, et pisike Janek peab sel nädalal surema. Vast oleks parem enne pidustusi see asi korda ajada.»
Peaekspert noogutas: «Klarissa jaoks on see hoop. Seitse aastat tagasi kaotas ta autoõnnetuses tütre. Ja nüüd peab pisike Janek ta lõplikult maha jätma.»
«Härra peaekspert,» võttis Konrad vabaduse vahemärkuseks. «Janek on juba peaaegu kaheksane. Tal on aeg minna. Me ei saa lubada, et ta jääb meiega kauemaks ja kasvab suureks. Meil pole seda ressurssi, et...»
«Klarissa vaimne seisund ei ole vast...» püüdis peaekspert ka nagu midagi arvata. Konrad aga ei jätnud jonni: «Me jätame talle tema abikaasa. Aastaks või nii. Härra peaekspert, me oleme riigiettevõte, mitte Klarissa igavesed lapsehoidjad! Me ei saa lõputult riigi raha raisata!»
«Olgu, olgu... Kuidas me Janeki tapame?»
«Janek käib teiste lastega ujumistreeningul. Ma mõtlesin Klarissat säästa lapse pikast haigusest. Janek võiks uppuda.»
«Millal?»
«Mida varem, seda parem.»
«Klarissa tuleb homme hommikul läbivaatusele. Pärast seda võiks vast sobida.»
«Ma tegelen registritega.»
Konradi huulil virvendas vaevumärgatav pilge.
Klarissa istus oma mehega verandal ja jõi teed. Mees oli äraolev. Väike Janek mängis aias pojengide vahel. Musträstad olid sealsamas ja vilistasid uljalt. Klarissa võttis mehel käest kinni. Käsi oli jääkülm.
«Kallis, kas sul on midagi viga?»
Mees rippus pilguga horisondil. Silmad olid kaugel ära ja tühjad. Kuhu nad vaatasid? Mida nad nägid?
Järgmisel hommikul pani peaekspert valge kitli selga ning jäi Klarissat ootama. Klarissa saabus täpselt. Oli tal ju nii viimase seitsme aasta jooksul kombeks olnud. Peaekspert viipas julgustava žestiga Klarissa lähemale ja palus tal istet võtta.
«Kui kaua te mu patsient juba olete?»
«Seitse aastat»
«Kas tõesti nii kaua?»
«Jah, seitse aastat on möödunud autoõnnetusest, kus hukkus mu väike tütar. See oli nii valus, et soovisin ka ise surra.»
«Ja ometi andis teile jõudu fakt, et teie abikaasa ja pisipoeg jäid ellu.»
«Jah, nende pärast tahtsin edasi elada.»
«Ja nüüd, kuidas te end tunnete?»
«Palju paremini.»
»Kodus on kõik hästi?»
»Jah, aga...»
«Aga?»
«Aga mu mehe käed olid eile nii jääkülmad. Nad meenutasid mulle seda külma õnnetuseööd.»
«Rahunege, Klarissa, teie abikaasa on lihtsalt külmetunud või stressis.»
«Jah, muidugi.»
«Teie aga peate olema tugev. Kas te lubate mulle?»
«Ma luban.»
Pärastlõunal istusid peaekspert ja Konrad arvutikambris. Konradil oli ees mask. Ekraanil oli ainult üks sõna. Janek.
Peaekspert sosistas: «Elu ilma sõjata on teinud meid nõrgaks.»
Konrad vastas: «Meie teiega saame kõigest hoolimata hakkama. Teised ei saa.»
Peaekspert üritas viimast korda: «Äkki jätaks Janekile veel aasta?»
Konrad aga turtsatas: «Ja pikendaks Klarissa tagasitulekut ehtsasse ellu? Pealegi ei ole mul Janeki jaoks enam raha.»
«Olgu,» tuli peaeksperdil olukorraga leppida. Konradil jäigi üle ainult lausuda: «On aeg.» Peaekspert pööras pea kõrvale. Kui ta jälle ekraani nägi, oli Janek kadunud.
Peaekspert oli oma tööd teinud aastakümneid, aga kerge polnud see kunagi. Konradi jäine jõhkrus oli muidugi abiks, aga see hirmutas teda mõnikord natuke. Siiski, polnud valikut.
Enne äraminekut vaatas peaekspert Konradile silma ja ütles: «Võta lisaeelarvest natuke raha. Klarissa abikaasa käed on liiga külmad.» Konrad noogutas.
«Ja enne kahte aastat me teda ei tapa!» Konrad noogutas uuesti. Mehed panid palitud selga ja lahkusid koos Surma Doseerimise PeaValitsuse hoonest.
Seitse aastat varem oli Surma Doseerimise PeaValitsuse hoonesse sisenenud politseiprefekt. Ta läks otsejoones peaeksperdi kabinetti, kuhu tal oli vaba sissepääs.
«Mis juhtus?»
«Autoõnnetus. Pere. Isa, ema, väike tüdruk ja beebi. Ema elab. Teised on surnud. Me ei saa emale täit tõtt öelda. Ta ei pea vastu.»
«Ma teen doseerimiskava. Öelge emale, et väike tüdruk suri. Teised jäävad esialgu ellu.»
«Just nii.»
Vaikus. Peaekspert jäi mõttesse. Talle ei meeldinud traagilised õnnetused ja kannatavad noored naised. Selle kannatava noore naise jaoks oli vaja parimat surma doseerimise eksperti. Parimat reaalsusemuutjat.
Peaekspert kiikas oma kabineti ukse vahelt koridori ning küsis esimeselt möödujalt: «Kas Konrad on juba majas?»
Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.
Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.
Loe lähemalt SIIT.