Päevatoimetaja:
Margus Hanno Murakas

SEKS JA LINN Unisex ärapanemine

Foto: Triin Tasuja
Copy

Kahtlustan, et mu emakas ja süda on otseühenduse saavutanud. Suudan viisakalt casual intiimsusest ära öelda – mitte seeõttu, et seda mu teele täiesti suvalistest kohtadest ette visatakse, vaid meestele, kellega juba olen tutvunud, aga keda ma piisavalt ei tunne. Kuulen selgelt enda peas kõlavat «ei-d», mis pole emotsionaalne negatiivses ega positiivses tähenduses. Samamoodi on teiste emotsionaalselt penetreerivate suhetega. See on lihtsalt info, mille järgi ma edasisi valikuid teen.

Ei saa kuidagi öelda, et ma ei tahaks või ei igatseks füüsilist lähedust. Mulle väga meeldiks kallim, aga ma ei saa ju oma aega selle peale kulutada, et teda taga otsida. Nii mõnigi kokkupuude on toonud mind mõistmiseni, et osadel totudel on tõesti veendumus, et kui neile naine meeldib ja nemad neile seda väljendanud on, siis sellest nagu piisaks. Et nagu pohui, mida naine tunneb, kui sa teda panna tahad? Olgu õnnelik, et ta on tahetud? Pehmelt öeldes lapsik suhtumine. See on suurepärane moment, mille juures hakata muuseas rääkima konsensuslikkusest.

Iha saab eksisteerida ühepoolselt ka vastastikustes suhetes. Ma ei ole teadlikult üritanud mehi erootiliselt käima tõmmata, aga kui ma käima lähen, siis on see instinktiivne. Nii – ma saan aru, et meestel läheb see instinkt ka käima, võib-olla mõnikord kergemini kui naistel. Naisi on ka muidugi igasuguseid, ka seksuaalsemaid naisi tembeldatakse liialt kergesti ebanormaalsemateks, ent see on eilne teema. Kui kaks inimest ei taha vastastikuselt midagi muud, kui end oimetuks panna, siis pole see mitte kellegi teise asi. Probleem on ainult siis, kui üks arvab, et kui teine tema jaoks erutav on, siis on see piisav argument (kuigi see pole isegi argument, vaid instinkt) eeldamaks, et see a) õigustab ta vajadusi ja b) need vajadused peaks saama rahuldatud, sest need on ihaldusväärsed. Selline loogika ei rajane armastusel, vaid nikunäljal. Mingi energiate jagamise jutt on siinjuures täielik plära mu jaoks, mis hingeni küll ei jõua.

Teine näide nikunälja ja armastussuhte segamini ajamisest (üks primaarsemaid õppetunde, mida armastusest aru saamisel läbida tuleb!) tuleneb faktist, et seks ja armastus on eri asjad. Nad võivad sisalduda teineteises, ent nende vahekord lähtub samast, mis anarhia ja pungi puhul. Punk ei ole veel anarhia ja arhias ei pruugi üldse punki olla. Iga punkar ei ole anarhist ja iga armuke ei ole armastaja.

Minult on mitu korda küsitud, et kuidas ma suudan ilma seksita olla nii kaua – ja seda on kusjuures teinud mu sookaaslased. Sellistel puhkudel saan ma uuel tasandil aru, kui teistpidi mu maailma pöörleb. Ja kahtlustan, et mida rohkem «tagurpidi» ma käin, seda loogilisem on see mulle ja ebaloogilisem neile. Vähe sellest, et ma ei otsi meest, et mehele ja emaks saada. Ma ei otsi isegi meest, et nikku teha. Minu automaatrežiimiks on pigem saanud: olen talle avatud, kui ta tuleb, aga taga ma teda ei aja ja ma tunnen niikuinii üsna kiiresti ära, mille jaoks ja milline potentsiaal on. Selles mu «mitte nikkumise häda» ongi: mu tunded otsustavad, millist meest ma tahan.

Ilma dialoogita ei saa ka väga mingeid tundeid tekkida. Dialoogi tekkimise eelduseks on vajalikud aeg-ruumilised ja sageduslikud eeldused. Võib ka öelda juhus või saatus, ent kokkuvõttes on dialoogil mingi põhjus. See võib olla ükskõik mis, ent see hakkab indikeerima instinkte, emotsioone ja tundeid. Enda tunnetega iseendast kontaktis olev inimene on intuitiivne, mis tähendab, et ta saab aru ka sellest, mida sõnadega ei öelda. Ma ei saa veel väita, et oleksin täielikult off the hook instinktide najal käitumisest, kui asi puudutab seksuaalset sobivust, sest vääratan veel nii mõneski teises patustamise kategoorias. Õigel sagedusel õigete nuppude keeramine allub paratamatult füüsikaseadustele. Ilusad ja targad poisid võivad mul hetkega pea segi pöörata ning ma võin kõigist vooruslikkusele pretendeerivatest ideaalidest hoolimata lõbusates oludes täiesti ülemeelikuks muutuda.

Viimast on paaril korteripeol ikka ette tulnud. Olen hakanud kolme- ja viieaastaste lastega sõbrustama näiteks. Samuti olen vast kohatud mehe juttu kuulates lasknud oma südamel sulada, kui ta räägib oma elus toimunud muudatustest ja nende mõjust oma arengule – see värk mõjub automaatselt atraktiivsena, sest enda eest hoolitsemine on täiega hot. Seda on muidugi ka kaugelt näha. Ja kuigi see on siiski vaid jäämäe tipp, siis olen ma juba iseenesest sillas sellest, et mulle keegi meeldib. Isegi kui ta on natuke igav ja new age tasemel, siis päriselt otsuste vastuvõtmine enda heaolu parandamiseks on piisav inimlik võit kõigi jaoks.

Emotsionaalse territooriumi kehtestamine

Konsensuslikkus on varjatult sisse kirjutatud ka teistsugustesse kui seksuaalsetesse või romantilistesse suhetesse. Olen endiselt veendunud, või tuleneb see hoopis suhete sügavusest pigem selles vallas, et sõprus on kõige romantilisem suhe. Ja sõpruses teineteist haavata on hoopis teise registri valu: reetmine. Reeta hinge on palju õudsem, kui petta kehaga. See võib olla ka mikrohaavand, ent sellest piisab, et mürgitada usaldus, mis juba olemas oli. Sealt kaudu võib voolata kahtlus kõigele, mis enne tõeline oli. Samas aitab see mõista, miks on vaja olnud mingite inimestega sõber olla – selgelt saab sõprusloo terviklikkust mõista tagantjärele, kui roll sõbrana on teisenenud mitte-sõbraks. Need kogemused on kindlasti eredalt meeles lapsepõlvest, mil esimese inimliku bond'imise lagunemine omas kõige ehedamat karakterit, väljendades õigluse riivamist, mida andestada ei suudetud ega osatud. See südamevalu oli kõige valusam.

Minnakse lahku ja saadakse uuesti kokku, sõprused elavad oma elu. On sõpruseid, mis on õppetunnid, hooajad, eluaegsed, hingelised, armastuse-vihkamise tugevatel tunnetel rajanevad ja isegi sõprused, mis kukuvad ise katki. Kõik need variandid on orgaanilised. Eluterve reaktsioon on siiski eemale hoida mürgist ja haisust, mida evib inimestest, kes on ise endale peale kusenud ning selle üle uhked. Need on tõelised ajukeppijad: mittekonsensuslikult võtnud omale (sõpruses) võimupositsiooni, sellega õudselt kavalalt enda meelest manipuleerinud (edvistades) ja siis veel rõõmustanud kõige toimumise üle. Võimu kehtestamine sõbra suhtes lähtub ainult austuse puudumisest ja tähendab, et austus kadus ammu enne, kui võimutsemise otsus/instinkt toimus.

Siin on kaks dimensiooni: otsus tehti pikaajalise info kogumise põhjal ja/või kasutati võimalust end välja elada teadaoleva info põhjal. Info kättesaadavus võis olla vabatahtlikult pakutud ehk orgaaniline sõprus või suunatult uuriv, antropoloogiline ekspeditsioon. Vastavalt on sõpruse palegi erinev, ent mis momendil saab ühest teine ja teisest esimene? Täpsemalt saavad sellele vastata ainult välitöödel kogenud teadlased, aga need, kes pole loomult antropoloogid, vaid ajunussijad/nikuhaiged, kõmmutavad oma riistu ärapanemise mõnust. See on nende meelest naljakas ja lõbus. Väga paljud intellektuaalid on just sellisel emotsionaalsel tasandil ning igal mõtlemisaktiivsust omaval inimesel on oht sinna kinni jääda. Olgem hoiatatud: oht emotsionaalseks stagnatsiooniks! Covert narcissist ja riigiteenistuses olev antropoloog võivad muide ülesehituselt sama valemi alusel töötada – ja just nimelt töötada, intellektuaalselt, ilma tunneteta. Enda tunnetega silmitsi seismine on ju ebamugav.

Lollakate sündmuste pealtnägemine on siin masendavas novembris toonud mind vähemalt mõistmisele, et olen suuteline end toimuva suhtes emotsionaalselt sulgema. Ettepanekud taha- ja ärapanemiseks lülitavad mu välja kohe, kui olen ideed enda süsteemist läbi lasknud. Mõnel juhul nõuab see sügavamat kaevamist, teisel juhul on kaevamine juba ette tehtud. Eraku privileeg on välise maailma eiramise võime ja kuigi see võis olla tekkinud üksindusse jäetusest, siis üksindusega leppimine võimaldab sulgeda uksi soovimatutele inimestele vaikselt ja nähtamatult, nii et nad saavadki arvata, nagu olekski nende võim sõpruse vallutada suutnud, teadmata, et koloniseerisid viljatu maa. Viljatuks muutus see momendil, kus nad põlisrahva teadmisi nende vastu ära hakkasid kasutama, et neid koos maaga omandada. Õnneks oli ka antropolooge, kes asusid uuritavate poolele, kuigi olid riigi poolt rahastatud.

Austuse kaotamine on ahelreaktsioon. Kui üks osapooltest tunnetab momendi, kui teine pole enam lugupidamist väärt, hakkab ta vastavalt sellele käituma, kuni ta teod ja sõnad seda tõendavad. Tüli on liiga vänge sõna väljendamaks tähendust, mida lugupidamatus ajendab. Leppiminegi ei lahenda midagi, sest pole mida lahendada, kuna puudub konflikt, kui kumbagi osapoolt ajendab vaid provokatsioon (egomäng). Mis mõtet on haukuvale koerale vastu klähvida? Pigem sellest territooriumist eemale hoida. Kui sellistesse suhetesse truudusest kinni jääda, muutud ise ka koeraks. Kellele sellist lõugamist vaja on? Ei sõpruses ega seksis ole kohta rivaalitsemisel. Igal mängul on omad reeglid ja võib juhtuda, et oleme teineteisest valesti aru saanud. Või tundnud teineteisest mööda.

Tagasi üles