E, 6.02.2023
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Tore diplomijagamine on muutumas sisutühjaks tunnustamistööstuseks
Illustratsioon: Konstantin Sednev / Postimees Grupp / Ypsilon / montaaž
Kaido Veski
Tore diplomijagamine on muutumas sisutühjaks tunnustamistööstuseks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

On üks vähelevinud teooria, et iga eestlane peab elu jooksul vähemalt kolm diplomit saama – ühe sellise, mille üle ta vanemad uhked on, seejärel sellise, millega järeltulijate ees elu lõpuni vehkida saaks ning kolmandaks midagi iseenda hinge kosutavat. Ehk siis midagi nii isale, pojale kui ka pühale vaimule. Kõlbab ka see, kui kõik need kuidagi ühele ja samale A4-le ära mahuvad.

Üks tuttav rääkis mõned aastad tagasi, et tema endiseks töökohaks olnud asutuses olevat olnud selline komme, et igal aastal tunnustati parimaid töötajaid. Statuut lihtne – iga osakonna töötajad valivad kollektiivselt välja kellegi, kes on aasta jooksul oma ülesannete ja palga sees kuidagi niimoodi opereerinud, et kogu osakond edenes märkimisväärselt, teinud rohkem, kui oleks tingimata vaja olnud, või kuidagi muul moel isikliku eeskujuga üldist heaolu toetanud.

Esimene kord valiti tema osakonna parim kiiresti ja ühehäälselt. No oli selline naine kohe võtta, keda kõik imetlesid. Peadirektor andis aastalõpu firmapeo viisakamas otsas diplomi, pangaarvele kanti lisaks pool palka preemiat. Mõnus.

Aasta pärast seisis kollektiiv hoopis raskema valiku ees. Ka tol aastal oli seesama naine olnud silmapaistev. Ometi tundus kõigile, et õiglasem oleks sel korral kedagi teist tunnustada. Muidu kaduvat ülejäänutel motivatsioon pingutada. Seda enam, et teistel ametikohtadel polevatki võimalik niimoodi silma paista. Nii tehtigi – valiti üks mees, kes oli samuti asjalik ja omal kohal spetsialist. Ühtlasi lepiti kokku, et kuna see konkreetne osakond on väike, hakatakse edaspidi parimat valima rotatsiooni korras. Nii, et kõigil oleks võimalus parimaks saada. Umbes kümnekonna aastaga sai ring enam-vähem peale, kuulutati välja järjekorras viimane parim, uus ring võis alata ning traditsioon oli loodud.

Õpetajate tunnustamine on oluliselt demokraatlikum. Või noh, usaldusväärsem, sest on riiklikult reguleeritud. Tänavu 8. oktoobril piduliku galasündmusega tipnenud protseduur on ministri käskkirjaga rangelt raamistatud. Ettepanekud tuleb teha juba aprilli keskpaigaks, mistõttu maakondades ja omavalitsustes alustavad sealsed haridusametnikud oma üleskutsetega juba märtsi(!) alguses. 

Ettepanekute esitamiseks on spetsiaalne veebikeskkond, mille sulgemise järel alustavad tööd maakondade, linnade (Tallinn, Tartu ja Narva on eraldi) ja kõrghariduse vahekomisjonid, kes lähtuvad spetsiaalsest hindamisjuhendist ning kelle tegevus igaks juhuks täpselt protokollitakse. Sageli (osa koole on nõnda omavahel kokku leppinud) pannakse esitatav parimate nimekiri kokku täpselt samal moel, kui tolles eespool kirjeldatud osakonnas – rotatsiooni korras. Õige kah, kõigil peab olema võimalus saada tunnustatud.

Vahekomisjonide hindamistöö tulemused lähevad omakorda haridusministri määratud riikliku hariduspreemiate komisjoni lauale, kes ministri poolt kehtestatud töökorra järgi teeb ettepanekud Vabariigi Valitsusele. Need, kes vahekomisjonidesse n-ö kinni jäävad, kutsutakse septembri lõpus näiteks maakondlikele tunnustamisüritustele. On täiesti arusaadav, et nii mõnigi kool esitab sellisel juhul nominente terve trobikonna, sest tunnustamist väärivad kõik, ja kui muud ei tule, siis vahelduseks kena sündmus diplomi ja kontserdiga igal juhul.

Ometi ei välista kogu see õiglane, demokraatlik ja reglementeeritud protsess olukordi, et keegi süsteemse tunnustusfiltri läbinu hiljem avalikkuse ees pekstud ei saaks. Nii juhtus näiteks tänavu, mil Narvast pärit aasta lasteaiaõpetaja oma kehva keeleoskuse tõttu meedias hiljem läbi klopiti. Nii lihtsalt on, sest avalikul tunnustamisel peavad kõik olema võrdsed ja ei saa olla, et keegi kehvem sellel pool aastat vältaval põlisõiglasel rallil parimast parema koha saab.

Olen mitmel puhul mõelnud, millest see tuleb, et me näiteks arste samamoodi ei menetle? Umbes nii, et suur kampaania, avalik tähelepanu, me saame nendega paremini ajakirjanduse abil tuttavaks jne. Kas võib olla asi selles, et me hindame neid õpetajatest vähem? Ma ei usu. Ka nemad ju hoolitsevad kogu rahvastikuspektri eest. Ka järelkasvava põlvkonna tervis on oluline tegur, et meie tulevik helge oleks, eksole. Aga miks siis ikkagi? Kas selle pärast, et õpetajate palk on oluliselt kehvem ja elu raskem, nagu kogu diskursus kuklasse surub? Seda kah ei tahaks kõva häälega välja öelda, sest võib jätta mulje, et püüame ühiskonnana õpetajate ees nende sitta palka grandioosse pooleaastase tunnustussüsteemiga kuidagi kompenseerida. Summa summarum ju ikkagi soodsam, kui kõigile normaalselt maksta. Aga mis siis, kui tunnustamiste süsteemi selle poole aasta jooksul haldavate ametnike tööst vabanevat ressurssi pedagoogide palgafondi panna? 

Üks tuttav omavalitsusjuht kaebas mõni aeg tagasi poolnaljaga, et teatud perioodidel on ta kalender erinevate ametlike vastuvõttude ja tunnustusürituste tõttu niivõrd tihe, et mitme päeva jooksul ei pruugi peale suupistete, võileibade ja magusate kookide midagi muud mõistlikku hamba alla saadagi või ei taha seda rikutud isu tõttu. Kimp siia, teine sinna, raamitud diplomid ja tänukirjad virnas, allkirjad alla ja kui head assistenti poleks, ei jõuaks ise meeles pidadagi, kas see inimene tolle teatud saali ees saab parasjagu tänatud kauni kodu, kuldpulmapäeva või kolmikute sünni eest. Tema majas olla tõsimeeli ühel hetkel arutatud, et kas ikka peaks igale tänatavale diplomi ümber raami ostma või oleks rentaablim laminaatori ostmine või trükikojast suurema koguse paksemal kartongil pressitud vapi ja muude kujunduselementidega plankide tellimine. Kuluefektiivne tunnustamine on teema igal juhul.

Üsna levinud on ka sellist tüüpi kadalipud, mille käigus tunnustatu valitakse avaliku hääletamisega. Näiteks maakonnalehed oma Aasta Tegusid. Keegi kusagil esitab su kandidaadiks – ütleme, et olid möödunud aastal mingi laheda kogukonnaalgatuse eesotsas. Maakonnaleht korjab asjad kokku ja paneb üleskutse lehte. Sellele järgneb avalik virvarr ühes hääletamiste ja šeerimistega veebis, mõni tuttav teeb sotsiaalmeedias poolpiinlikke üleskutseid sinu toetamiseks, kusagil keegi ilgub, keegi selgitab, et tegelt oli keegi teine parem jne. Täiesti tahtmatult oled sa sattunud omamoodi valimiskampaania keskmesse, mille tegelik eesmärk oli lihtsalt sinu möödunud perioodi toredale ideele kiituse avaldamine. Aga kiitkegi siis! Miks see kõik taoliseks hoogtöiseks tunnustamistalguks peab muutuma? Tunnustamise käigus kellegi vastu tema selget soovi teiste toredatega konkureerima panemine kõlab isegi pisut ebainimlikuna. See paneb su peale koorma, mida sa oma vabatahtliku ja omakasupüüdmatu tegevusega kuidagi ära teeninud ei ole. See võib olla meeldiv, kuid ka üksjagu nõmedaks kujuneda. Miks peakski head ideed veel omakorda kuidagi edetabelina realiseeruma?

Tunnustamine võiks olla midagi pigem isiklikku. Just tunnustatavale. Peaks olema eelkõige juhi või volitatu asi selekteerida välja need õiged põhjused ja isikud, kes tunnustamist väärivad. Aina enam tundub, et üleüldise selge ja demokraatliku süsteemi loomine ei teeni mitte ideed, vaid tunnustama volitatute püüdu tunnustamata jätmise või valede valikute eest peksmist vältida.

Ei mina tea, mida peaks nüüd ja kohe teistmoodi tegema. Mõneti tundun ka ise endale nende mõtete maha märkimisega üksjagu vinguvana, sest laias laastus pole asjad ju kuigi halvasti. Pai peab ikka tegema ja hea on, kui selle valiku otsustamine kuidagi kõigi jaoks selgem on. Samas, kui kogu «tunnustustööstusele» eraldiseisvalt otsa vaadata, jääb ikkagi vägisi mulje, et teatud väärarengud on hakanud välja kujunema, ning sellele pealtnäha ilusale maailmale tuleks veidi kriitikat peale valada. Muidu juhtub nii, et meil on jälle loodud süsteem, mille algust keegi ei mäleta, kuid mis mitte kellelegi enam ammu ei meeldi. Öelda nagu samas midagi kah ei julgeta.

Tagasi üles