TRELLIDE TAGANT ⟩ Osa 4. Tahad lähedasele külla minna? Tagumik paljaks ja vangla Airbnb-sse
Nagu igas korralikus ameerika filmis, saab ka meie kohalikel vangidel aeg-ajalt külas käia ning läbi klaasi telefoni kaudu veidi juttu puhuda. Suure ja lärmaka telefoniboksidega täidetud ühisruumi asemel on Tallinna Vanglas lühiajaliseks kokkusaamiseks privaatsemad klaasiga eraldatud kambrikesed, kus valvur ähvardavalt selja taga ei piidle.
Vähemalt kord poole aasta jooksul saavad pereliikmed vangidega nautida ka füüsilist lähedust, seda pikaajalisel külaskäigul, mis kestab üldjuhul 24 tundi. Garanteerimaks, et mõni külastaja kinniistuva kallima rõõmuks oma kolmeaastase lapse tagumikuvahele peidetud fentat sisse ei smuugeldaks, otsitakse kõik pikaajalisele kohtumisele tulevad külastajad täielikult läbi.
Täielik läbiotsimine tähendab tõepoolest täielikku läbiotsimist. Eraldatud läbiotsimiskambris eemaldab iga külastaja samast soost vanglaametniku seltsis endalt viimsegi riideeseme. Plekilised truuparid ja varbahaisused sokid katsutakse põhjalikult nii käsitsi kui metalli-detektoriga läbi, veendumaks, et ka õhukeste sukkade kiuvahele midagi kahtlast nõelutud ei ole. Läbikatsutakse patsikummid, pükstelt eemaldatakse pesukaitsmed ja asendatakse vangla omadega. Visuaalselt otsitakse lisaks riietele läbi ka alasti ihu, mida peab vanglatöötajale näitama nii eest kui tagantpoolt. Külastaja tõstab ametniku juhisel käsi-jalgu, näitab taldu, avab suu, näitab kottide ja juuste alla ning kükitab kaks korda. Alles seejärel võib külastaja tagasi riidesse panna.
Lahtiriietumisest ei pääse keegi, seal hulgas ka nooremad ilmakodanikud. Laste ja noortega üritatakse vanglaametniku sõnul tegutseda lähtuvalt vanusest nii delikaatselt kui võimalik. Tiinekatel palutakse eemaldada võib-olla algul alumine osa ja siis ülemine, et korraga ei peaks võõra tädi-onu ees täiesti ihualasti olema. Alla 12-aastased lapsed peavad läbiotsimiskambrisse minema koos vanema või muu täiskasvanud saatjaga. Olgugi et sellega võib vanaema vaadata 11-aastase nokut ja laps näha vanaema tissi üle õla viskamas, on vangide, külastajate, töötajate ja ühiskonna üleüldise turvalisuse huvides see protseduur möödapääsmatu.
Justiitsministeeriumi pressiosakond andis teada käesoleva loo valguses teada, et tänavu aasta augustis rakendus kõigis vanglates praktika, milles lähtuvalt kuni 17 (kaasa arvatud) vanuseid lapsi lahtiriietamisega läbi ei otsita.
Olenevalt vanglatöötajast ja tema kibestumusastmest proovitakse üldjuhul olukorda sõbralikku atmosfääri luues veidi pehmendada. Kellegi häbememokkade vahel või eesnaha all ei surgita ning näppe taguotsast sisse ei pisteta, kuid sellegipoolest pole läbiotsimised enamikule külastajatest meeltmööda. Kinniistujate ebamugavust tundvad pereliikmed annavad endast parima, et nende purupalja keha ees seisvad täies vormis ametnikud end vähemasti sama ebamugavalt tunneksid. Külastajad teevad tihti teravaid kommentaare, küsivad sarkastilisi küsimusi ning on oma olekus vaenulikud.
Lahtiriietunud inimesi pilguga puurivad võimuesindajad ei naudi seda protseduuri usutavasti rohkem kui külastajad. Võib vaielda, et nemad ei ole otseselt milleski süüdi, kuna reegleid loob kuskil kõrgemal istuv rahvas, kuid paljude külastajate silmis on vormis ametnik ise endale sellise tööotsa valinud ning sellist võimu esindades ka vasturünnakud ära teeninud. Vaenulik suhtumine on ebamugavasse olukorda pandud külastajate ainuke relv, arvestades, et kui pereliiget näha soovid, siis protseduurist keelduda ei saa. Nagu ka vangla kodulehel seisis: «Kui kokkusaaja keeldub läbiotsimisest (k.a lapse läbiotsimisest) või oma asjade hoiule andmisest, siis teda kokkusaamisele ei lubata.»
Kuna justiitsministeeriumi sõnul alaealiste läbiotsmise kehtiv kord muutus tänavu augustis, siis selle artikli valguses eemaldati eksitav info ka nende enda kodulehelt.
Betoonseinte taha kui puhkusereisile
Kui riidest lahti koorimine välja arvata, on vabaduses viibija vanglasse külla mineku protseduurid üsna sarnased klassikalisele puhkusereisile minekuga. Enne kodust väljumist peab reisija kindlaks tegema, et kaasas on isikut tõendav dokument ning maksimum liitri jagu esmatarbe vedelikke pakitud kuni 100ml mahutitesse. Turvakontrolli läbides tuleb asjad asetada samasugusele automaatliinile nagu lennujaamas ning ise seista käed pea kohal, kuni skanneerimismasin keha ümber ringi peale teeb.
Lennujaamast põigatakse hetkeks kehalise kasvatuse tundi – kogu külastajate kamp palutakse rivistuda võrdsete vahedega üksteise kõrvale. Suur saksa lambakoer nuusib vaikima sunnitud inimeste rodu eest ja tagant üle. Suukorvi koeral pole. Koerale silma vaadata või muul viisil kontakti otsida ei tohi.
Elektroonikat pardale, õigemini külastuskambrisse, kaasa võtta ei tohi. Reisidokument asendatakse külaskäigu ajal kaelakaardiga, kus on peal kirjas «Külastaja 3» või midagi seesugust. Sarnased kaelakaardid koos nime ja näoga on ka igal kinnipeetaval. Külastajatelt võetakse ära vedelike originaalanumad ning kohtumise vältel kasutatav kogus palutakse pigistada väikesesse viinapitsi suurusesse topsi. Kõik kaasas olevad ravimid võtab vanglaametnik samuti enda kätte. Need tuuakse külastajale kas graafiku alusel või kella helistades ise kohale. Tableti peab külastaja kohe ukse peal alla neelama ning teo läbi viimist suud avades ja keelt tõstes tõestama. Kõik kaasas olnud riided ja muud esemed pannakse vangla antud riidest kotti ning jalanõud vahetatakse vangla plätude või sussikeste vastu.
Kui kogu turvaprotseduuride jada on läbitud, tuleb enne veel, kui viimaks kauaoodatud kohtumisruumi siseneda saab, nii ruumi kui tellitud toidu eest ära maksta. Hind ühe öö eest on keskmise puhkusereisija rahakotile ilmselt üsna mõistlik majutuse hind – kuskil 30-40 euro kandis. Toitu ja snäkke ise kaasa võtta ei saa, need tuleb vanglapoest ette tellida. Soovi korral võib külaskäigu ajal vaid vangla lobil olla, et ka kohalikku cuisine'iga tutvust teha.
Kamber ise on nagu pisike Airbnb korterike, mis on oma olemuselt pigem praktiline kui hubane. Põrand, seinad ja üldine atmosfäär kiirgavad rohkem haigla kui kodu vaibi, kuid see-eest on toas olemas kõik eluks vajalik, st diivan, teler, kööginurk, söögilaud, voodi, wc ja dušinurk (pildid 3 ja 4). Mõni korterike on kahetoaline, kus magamistuba on eraldi – need on mõeldud pigem lastega peredele. Kööginurgas olev pliit on varasemalt olnud näilise väärtusega, voolu seal ei olnud. Juttude järgi ühendati pliidid hiljuti ära, seega on täiesti võimalik, et nüüdsest on pisike köök ka täisvarustuses kasutatav.
Vanglamajas asuv, pikaajaliseks kohtumiseks disainitud Airbnb korteri laadne ruum on kui vaheala või ussiauk vaba ja kinnise maa ristumispunktis. Külastajad sisenevad ühiskonnast eraldatud alasse, säilitades siiski põhituuma vabaks inimeseks olemisest – nad sisenevad vabatahtlikult ning võivad soovi korral ka varem lahkuda (küll arvestades, et sel korral tagasi enam tulla ei saa). Telefoni, arvuti või isegi elektroonilise käekella kasutamine on sealviibimise ajal keelatud, toit tuuakse graafiku alusel läbi ukseaugu, äratuseks kõlab hommikul kõlaritest linnulaul, aknad on läbipaistmatud, koridorides või õues jalutada ei saa. Korraldustele tuleb alluda või võib juhtuda, et teistkordne naasemine ei ole enam võimalik.
Ka vang astub kohtumisel oma tavapärasest rutiinist veidi erilisemasse sfääri, kus on näiteks erandkorras võimalik vaadata öö läbi telekat (külaliste sektoris ööseks voolu välja ei võeta). Pikaajalisel kohtumisel saab vang korra poole aasta jooksul kasutada pliiti ja toimetada köögis, tundes end üle pika aja iseenda eest vastutavana. Kui muidu peavad vangid magama öölambiga nõnda, et valvur nende olemasolu uksepilust alati kontrollida saaks, siis kohtumisruumis saab magada pimedas. Suurima hüvena saab olla koos oma abikaasa, lapse, ema, isa, õe või vennaga ehk teisisõnu lähedaste inimestega, kes vahelduseks ei ole ei sektori kaaslased ega vanglaametnikud.
Arvustust sealsele majutusele külastaja jätta ei saa, muidu märgiks nii mõnigi, et puhtustase ei vasta ootustele – põrandad pesemata, köök veidi räpane ja puruse diivani vahelt võib leida kellegi teise kasutatud salvrätte. Puhkusereisiga aga tegemist siiski ei ole ning säärased asjaolud on minimaalse väärtusega. Ruumidel on sellest palju olulisem tähendus: lähedastega suhete hoidmine on vajalik nii vangi psühholoogilisele tervisele kui ka nn taasühiskonnastamise heaks.
Seda silmas pidades tunduks loogiline, et pikaajalise kohtumise ruume oleks vanglas rohkem. Hetkel on neid üle 800 vangi peale kaheksa. Üks sajale vahekord tähendab, et ootejärjekorrad on pikad ning töötavale inimesele sobivale kuupäevale kohtumise saamine võib olla keeruline. Euroopa Nõukogu koostatud vanglareeglite dokumendis seisab:
«Everyone must be allowed to communicate as often as possible with people outside of prison, including through visits, letters, and phone calls. This is a vital component of their right to private and family life and is essential for mental wellbeing.»
Ehk suhtlus inimestega väljaspool vanglaseinu on ülioluline kinnipeetavate mentaalseks heaoluks. Dokumendi järgi ei piirdu vangla ülesanne ainuüksi lähedastega suhtlemiseks võimaluste andmisega, vaid vanglal tuleb piisava kontakti hoidmiseks ka abi osutada.
Nagu erinevate riikide praktikad on korduvalt näidanud, siis mida paremini vange koheldakse, seda väiksem on tõenäosus korduvkuritegude sooritamiseks. See tähendab, et mida rohkem vangid omastega kokku puutuda saavad, seda turvalisemaks meie ühiskond kujuneb.
Klaasiga eraldatud ja telefonitsi
Külas saab käia ka klaasi taga, kuid see variant on normaalseks suhtluseks üsna ebamugav. Telefoni ja klaasiga kambrike kajab ning kahel külastajal korraga ühe telefonitoru otsas rääkimiseks valjuhääldi võimalust ei ole. Seevastu on lühiajalise külaskäigu protseduur kordades lihtsam, kuna lahti riietuma ei pea ning maksta ei ole vaja. Läbida tuleb vaid lennujaamale sarnane turvakontroll ning telefonid või muu elektroonika jätta hoiukappi.
Igapäevaselt ja kiiremaks kontaktiks saab ka kohale tulemata helistada. Igal vangil on isiklik telefonikaart, st ka isiklik telefoninumber, mis töötab ainult ühtepidi. Kinnipeetav välja helistada saab, vanglasse sisse helistada ei saa. Telefonikaardile peab helistamiseks krediiti kandma, kuid piiramatult ei saa rääkida ka siis, kui selleks raha on. Telefone on sektoris vaid neli ning tihti on nende ees järjekorrad. Kõne vältel kostub sageli Ülo hääl kellelegi vene keeles seletamas, et üks või teine on temast järgmine, ning kõnede taustal alati korralik müra, seega paljud laused palume teineteisel üle korrata.
Pikaajaline kohtumine on seega ainus viis, kus normaalselt ilma kaja või karjumiseta omavahel vestelda saab. Ülo sõnul on nüüdseks Euroopas levinud lühiajalised kokkusaamised ilma klaasita. Üsna hiljuti valminud Tallinna vanglas on klaasita lühiajalise kokkusaamise ruume kaks (pilt 5) ning need on mõeldud lastega peredele. Ülol sinna sattuda õnnestunud ei ole.
Üks viis lähedastel vanglasse sisenemiseks ja vangidega kohtumiseks on veel. Selleks on perepäev. Perepäev toimub kaks korda aastas, suvel ja talvel ning iga vang saab kutsuda kas ühe või kaks pereliiget endale külla. Kõik vangid ja külastajad veedavad üheskoos ühisalas neli tundi, süüa saab kringlit, juua teed-kohvi ning soovi korral taaskord nautida ka kohalikku kooli söökla tasemest veidi allapoole jäävat gurmeed. Tänu sellise uudse võimaluse eest võlgnevad vangid ja pered varem kiidetud vangla huvijuhile, kes perepäeva idee välja pakkus, seda korraldab ja eest veab.
Rohkem võimalusi müüride vahele pääsemiseks ei ole, vähemalt vangidega seotud inimestel mitte. Vanglasse siseneda tohtivate inimeste ring on kontrollitud ja väike. Isegi Ragn Sellsi prügiauto autojuhtide taust vaadatakse enne läbi, kui nad vangla marsruuti sõitma hakata võivad.