YPSILONI MÕJUTUD 2022 ⟩ Võimupositsioonil inimesed, kes pole osanud sellega midagi peale hakata
25. november 2022, 10:39
Ypsiloni toimetus koondas tähelepanelikult rahva häält kuulates mööduva aasta mõjutud. Otsisime inimesi, kellel peaks teoorias olema mõjuvõim ja ambitsioon ühiskonnaelu suunata, kuid see pole realiseerunud. Mida suuremad on käärid teoreetilise võimu, isikliku ambitsiooni ning selle reaalse rakendamise vahel, seda kindlamalt ta graveerub Ypsiloni Mõjutute listi.
Erki Savisaar, noorem versioon Hundisilma isandast (et mitte öelda väiksem), upub legendaarse papa kingadesse, ilma et ninagi välja jääks. Oma pigem keskkonnavaenulikkusele kaldunud askeldamisega tekitas keskkonnaministeeriumi ümber omalaadse paralleel-halo, kuid õnneks mõjutu.
Eva-Maria Liimets, endine välisminister. See ministeeriumit kaunistanud tapeet tegi väliseestlastele eelmise aasta lõpus Youtube'i tervituse ning raporteeris selles ühes kolme turvalise tädiga üleilmse eestluse tegevuskava vastuvõtmisest. Liimetsa kritiseeriti tema ametiajal nähtamatuse tõttu. Ta oli nähtav ainult teiste või enda tööd kommenteerides, mitte välispoliitiliselt tugevate välja ütlemiste või põhjapanevate saavutuste poolest. Oli ta ju minister ajal, mil välispoliitika välisministrina välja paistmiseks tohutult ainest andis. Reinsalu oli ka tugevam välisminister Liimetsa ametiajal.
/nginx/o/2022/11/24/14982314t1hf383.jpg)
Janar Holm, riigikontrolör, on täiesti ümmargune mees. Poleeritud, pori libiseb mööda külgi maha. Jutt on tal samamoodi ümmargune, näpp on kogu aeg viitavalt ette suunatud. On võimeline probleemi tuvastama ning sellele osutama, aga selle tõstatamine ja sellele lahenduse otsimine käib üle jõu. Kindel partner, sest kuna ta ei tee midagi, pole kellelgi talle ka midagi ette heita.
Kohalikud kütusemüüjad. Vaba turumajandus, aga ettevõtetel endil puudub igasugune mõju hinna kujunemise üle. Kui naftabarreli hind maailmaturul tõuseb, peavad nemadki hinda kohe tanklates tõstma. Kui hind langeb, on nad omaenda kallist kütust täis tsisternide ohvrid. Probleem on tõsine, kõik edasimüüjad vaevlevad sendi pealt samade muredega. Ei, see pole kartell, kui kellegil see küsimus võis tekkida.
Annely Akkermann, rahandusminister, kes pole küll kaua ametis olnud, kuid juba on näha, et suurt mõju sest ei tule. Keit Pentus Rosimannus pani oma ametiajal riigieelarve kokku, sõnas, et töö on valmis ja lasi Euroopasse minema. Akkermann pandi asemele ning on nüüd soe kohatäide kuni järgmiste valimisteni.
Madis Müller, Eesti panga president. Kuigi Eesti Panga presidendi positsioon Euroopa Keskpangas võiks olla oluline ja mõjukas, sünnivad sealsed otsused vabalt ka ilma temata, kodumaast rääkimata. Siin ei kuula tema soovitusi keegi, aga respect Müllerile - siin maailmas on juba liiga palju inimesi, kelle jaoks võim ja mõju on eesmärgid omaette ja eesmärgid pühitsevad abinõu. Tema pole üks neist.
Terviseameti peadirektor Birgit Lao koroonast rääkimas ei käi. Võib-olla ta ise ei taha meediapildis olla, aga iga kord, kui kutsutakse keegi koroonast rääkima, siis see on Mari-Anne Härma. Koroona on läbi ja terviseameti mõju on seetõttu üldse null, aga eriti Birgit Lao mõju, sest suurem osa Eestist ei tea, et ta uus juht on ja ega ei koti ka. Kui Birgit Laod guugeldada, tulevad esimesteks vasteteks uudised sellest, et ta sai terviseameti peadirektoriks. Pärast seda pole nagu ühtki asja teinud, öelnud või arvanud. See võikski olla Birgit Lao definitsioon – sai Terviseameti peadirektoriks. Ülemöödunud nädalal suri Eestis koroonasse 15 inimest. Terviseamet vaatab nõutult pealt, Birgit Lao on vait.
Urmas Kruuse, maaeluminister ja endine Tartu linnapea küll askeldab ja seletab, kuid Tartu on endiselt Tartu ning Eesti põllumeestel võrreldes Kreeka ja Itaalia omadega igikestev ikaldus. Ei ühtegi suurt ideed, ei väikestki, ainus, mille ta on suutnud oma karjääri jooksul Eestimaale tuua, on seakatk ja linnugripp.
Alar Karis, president. Kui välismaalaselt küsida, kes Eesti president on, siis 2/3 ütleks, et mis asi see Eesti on ja 1/3 ütleks Kaja Kallas. Eelmisel presidendil oli vähemalt EKREle mingi mõju – nood kiunusid lakkamatult – praegusel pole sedagi. Tavaliselt sellistes mõjukates ametites inimesed tekitavad rahvas emotsiooni ja polariseerivad meeldib/ei meeldi skaalal. Karis aga on täiesti neutraalne. Me pole veel siiani näinud teda kui inimest, kes aitaks mingitki parasotsiaalset suhet tekitada. Võiks isegi öelda, et Karis on liiga wholesome. Ainsad meemid, mis temast tehtud on, on olnud positiivsed: sarnasus Läti presidendiga ja Bolti tõuksiga ristlemine.
Tanel Kiik, tugeva missioonitundega endine tervise- ja tööminister kantsleri ministeeriumis, nüüd Tallinna abilinnapea. Patras mis ta patras, koroona leevenes sõltumata Kiigest. Kuna Riigikogus kohta polnud, pakiti tarmukas nooruk Tallinna logistikalattu Kõlvarti käsutusse, et sobival hetkel vastavalt vajadusele taas tülinaks tuua või tapeediks kleepida. Avalikkuse jaoks sai teda lihtsalt liialt, ühiskonna jagatud aju jaoks muutus ta tüütuks ja siis suruti ta tahaplaanile, et jumala eest teda enam kuulama ei peaks. Suurim mõju on olnud tema soengul, mis siiani meemilehtedel aeg-ajalt ette jookseb.
Eesti 200 ja Lauri Hussar, erakonna esimees. Hussari nimeline paratsetamool tegi sisevalimistel diili, tuli esimeheks ja vaigistas erakonna valu ühiskonna pärast. Kui mingil hetkel valutas tervelt viiendik Eesti inimesi oma südant ühes nendega, siis Hussar teatas saabudes jõuliselt, et kiiret pole, tema pikk plaan on kokku panna pikk plaan. Eesti 200 on nii radarilt maha kukkunud, et nende peale mõeldes peab endalt korra küsima, et oot-oot, kas see erakond ikka tegutseb veel. Nii palju lootust ja potentsiaali, nii vähe realiseerimist.
Mart Helme on teinud oma ohjeldamatu suuvärgiga, mis isegi muidu mõistlikud mõtted üle võlli keerab, kõik võimaliku selleks, et vähegi mõistlikke inimesi, kes võiksid muidu EKRE poolehoidjaid olla, erakonnast eemale ajada. Kuna aga EKRE reiting tõuseb, pole seegi tal õnnestunud ehk tal pole inimestele mingit mõju.
Keskerakond on mid, nagu nende nimigi osutab. Erakonna reiting on maas ja pole võimatu, et lombakas Seedergi varsti nende trendijoonest üle kepsutab. Keskkerakonna on viinud mõju kaotuseni nende limane soov kõigile meeldida, mille tagajärjel on sündinud erakondlik Gollum, kes ei sobi mitte kellelegi.
Erakond Rohelised. Erakonna liikmed saabuvad teatava regulaarsusega nagu nohu – tatistavad ja turtsuvad ümbruskonna täis, kuid asi paraneb tavaliselt kahe nädalaga, sõltumata sellest, kas ravida või mitte. Neil puudub oma sihtide saavutamiseks igasugune programm, seega on tegemist rohkem ususektiga, kes ei suuda oma ideed rahuldaval määral müüa. Seda ajal, mil kliima rohelist erakonda kõige rohkem vajab. Nagu superkangelane, kelle keep pidevalt liftiuste vahele kinni jääb ja ta end ära kägistab.
Objektiiv ja SAPTK. Rahvuskonservatiividest ässitajad ja avaliku arvamuse mõjutajad, kuid on oma olemuse ja agenda nii propagandistlikuks kruttinud, et mõjuvad naeruväärsetena. Suunatud Facebooki prillitoosi segmendile. Nüüd kandideerivad nii Vooglaid, Järvi kui Kivisildnik riigikokku – on aeg külvatud viha, äng ja hirm sisse kasseerida.
Kersti Kaljulaid, endine president. Nüüdseks ilma ühegi positsioonita. Kaljulaidil oli ja on tohutult potentsiaali olla keegi mõjukas. Selle asemel laseb ta endast kirjutada raamatut ja hakkab ise ajakirjanikuks. Ajakirjanikuks, kelle ajakirjanikuks saamisest teevad teised ajakirjanikud temaga intervjuusid.
Kert Kingo, on kohasoojendajana jätkuvalt isegi EKRE jaoks liiga loll, et olla parlamendisaadik. Vahepeal hakkas tunduma, et ta kannab välja meelelahutajana, aga ei, proua ei suutnud teksti pähe õppida. Täna mööduvad tal päevad peamiselt Toompeal Helmede ja Grünthali naljade peale itsitades.
Rainer Vakra, keskkonnaameti peadirektor. Keskkonnaamet on Vakra juhtimisel näidanud, et kui vaja, saab vabalt põlve painutada. Keskkonnanõuded ja -piirangud tembeldatakse ebavajalikuks bürokraatiaks ning rusikavõitlust pole vajagi. Vaata ka: LNG kai, kütteõli erand ja Linnamäe hüdroelektrijaam. Tipp-edetabelist jääb välja just oma mõju tõttu ameti mõjutuks muutmisel.
Jevgeni Ossinovski, volikogu esimees Tallinna (loe: Kõlvarti) linnavalitsuses. Tallinna linnajuhtimise muutmisel lubadusi täitnud pole, koalitsioonileping tolmab sahtlis ning SDE esimeheks sai soosinguväline Läänemets. Tark poiss, mõju ei mingisugust. Kusjuures, Jevgeni kogus mõjutute hääletusel kõige rohkem nominatsioone.
Jüri Ratas, endine peaminister, praegune riigikogu esimees. Erinevalt Edgar Savisaarest, kes suutis Keskerakonna kongressil orgasmini viia kõik «mammid roosades kleitides» – selle eest nad teda jumaldasid –, Jüri Ratas seda ei suuda ning Keskerakonnal ei tõuse, vaid langeb. Vähe sellest, et tal pole mõju tõusule, pole tal mõju ka langusele. Kui mehe suurim saavutus aasta jooksul on Eesti rahvale tõestada, et ta suudab tantsusaates peaaegu talutavalt tammuda, ei ole vist tipp-poliitiku staatuses inimese kohta rohkem midagi vaja öeldagi.
Kristen Michal, endine justiits- ja majandusmister, kes võiks CV ja ampluaa poolest olla üks riigi peamiseid poliitikakujundajaid, aga kunagise Silvergate'i ehk Reformierakonna musta raha skandaali valge kudumiga peategelane on selle susserdamisega valijate usalduse kaotanud ning nüüd paistab, et on temast loobutud ka parteisiseselt.
Jaak Madison, europarlamendi saadik. Europarlamendis on paremäärmusesse kalduv ID grupp, kuhu ka EKRE kuulub, isolatsioonis. Koduparteis on Madison siseopositsioonis. Sõltumatu mees, kellest ei sõltu mitte midagi. Twitteri trolliks mandunud ja kullisside taha taandunud inimene, kellest on suva nii ajakirjanikel kui poliitikutel.
TOP 5 kõige mõjutumad
5. Urmas Viilma käitub nagu riigi-influencer, kuid tegelikkuses esindab vaid luterlasi, keda Eestis on kokku jämedalt 8 protsenti. Mööduva aasta tipphetk oli reklaampostril taaranalja heitmine. Mida toob uus aasta peapiiskopile? No jumalateenistusel paar «su ema» nalja vähemalt. Su ema, poja ja pühavaimu nimel.
4. Kirjanikud. Pea igast aastast on meelde jäänud mõni ühiskonda defineeriv kultuuriaktsioon, raamat, kõne või teatrietendus. Sel aastal ei suutnud kirjanikud tagasi pöörata isegi riigi nahaalset otsust vähendada olematut laenutushüvitist. Raha võeti vähemaks sealt, kus seda oli eriti vähe. Kultuuriministeerium andis sisuliselt mõista, et mitte riik ei ole rajatud kultuurile, vaid kultuur on rajatud riigile.
3. Kliimateadlased/-aktivistid. Kõik hoiatused, üleskutsed ja aktsioonid planeedi tervise osas langevad aina ignorantsemale pinnale. Olukord on halvenemas, teadlaste projektsioonid on aina kurjakuulutavamad, kuid arutletakse selle üle, kas on sobilik maali peale suppi loopida. Jah, praegu on palju seda, mis tähelepanu kliimaprobleemidelt ära võtab, kuid see ei tähenda, et peaks radikaliseeruma või siis teises äärmuses – alla andma. Vanad taktikad enam ei toimi.
2. Kohalikud Vene ässitajad. Klassikaliselt Kremli trollilt korjati punamonumendid niimoodi nina eest ära, et ta põhimõtteliselt ei suutnud suudki paotada, telepildi väärilisest rüselusest rääkimata. Töö puhas, kiire ja korralik.
1. Kisa internetis. Suuri otsuseid ei tehta interneti kommentaariumis. Ka kõige ilusamad tüdrukud saavad internetis vaieldes endale Jordan Petersoni energia.