ISTUGE SISSE ⟩ Rahaprobleemid pole võrdsed elu-surma küsimustega

Illustratsioon: Markus Spiske / Unsplash / Ypsilon / montaaž
, kõigesõltlane ja segatarbija
Copy

Ma ei suuda enam kaasa tunda Kalamaja kinnisvara omanikele, kes koroonakriisi käigus pidid valima, millise oma kolmest 300 000 eurosest korterist võlgade katteks maha müüa. Ma ei suuda kaasa tunda kibestunud räpparitele, kes on oma «kutsevalikus» niivõrd pettunud, et päriselt haletsevad ennast, et peakokkadena töötama peavad. Tundub unistuste amet – loominguline, enamasti hea seltskond. Kui nii palju tossu teete nagu oma räpivideotes (appi kui kulunud, lõpetage ära), peaks olema ideaalne setting. Hopsin, ma ei tunne sulle kaasa, et koroona käigus pidid cancel'ima oma dick-appointment'id with dosens of bitches (HOPSIN - COVID MANISON, lugu ise muidu väga lit). Ja sina, Beebilõust, käi eriti perse, et sa haiglasse minemise asemel süütule vanaprouale trauma tekitasid.

Üleüldiselt võiks meelde tuletada, mis on päriselt probleem ja mis ei ole. Ma saan aru, et iga inimese seisukohast vaadatuna on talle raskusi valmistav olukord probleem, aga sellise suhtumisega ei jõua me nõrgimateni. Kohutav on jälgida, mida raha inimestega teeb. Kaasaarvatud mu endaga. Aga kellele mu ypsiloni alter ego juba tuttav, võiks automaatselt arvestada, et kogu ebaisikuline kriitika on juba eos suunatud ka mu enda pihta. Mu natuur on selline.

Umbes aasta tagasi kogesin midagi väga kummastavat, samas äärmiselt loogilist. Mul sai raha mõned päevad enne kuu lõppu otsa ning mul oli selline tunne, et esimest korda elus on mul vaba aega. Nali seisneb selles, et ma ei teinud tollal nii või teisiti suurt mitte midagi. Rahal on mingi veider omadus tekitada tunnet, et temaga peab midagi tegema ja kui sa ei tee, oled milleski süüdi. Raha on nagu manipulatiivse mehe noks, mida lausa peab ilmnemisel näppima, sest muidu on ai-ai.

Üks sõber ütles mulle kunagi, et kui hakkad rohkem palka saama, aga mitte kordades rohkem, vaid näiteks 1,5 korda rohkem, ei hakka sul seda eriliselt rohkem alles jääma, elatustase lihtsalt tõuseb. Lühidalt öeldes, hakkad endale lihtsalt rohkem ja kallimat tavaari kokku ostma. See on osutunud rohkem kui tõeks. Paradoksaalsel kombel tundub raha rohkem olevat just neil, kellel seda lademetes pole.

Siin on muidugi suur vahe, milleks raha vaja on: kas vanainimesele piinavat närvivalu põhjustava haiguse raviks või oma lapsele korteri ostmiseks. Hüppan korraks vahele kindlasti megaebapopulaarse arvamusega: lapsetoetus peaks olemata olema ning pensionid selle arvelt kõrgemad. Lapsetoetus teeb minu meelest rohkem halba kui head. Nagu internet.

Inimene võiks aru saada, et mitte keegi teine ei pea tema last üleval pidama. Lapse saamine ei ole hädavajadus. Või kui see on kellegi jaoks hädavajadus, siis selline inimene ei peaks last saama. Lapsed teatavasti annavad väga palju rõõmu ka tagasi ning inimene, kes arvab vastupidist, jällegi, ei peaks üldse lapsi saama. Hakake nugadega loopima.

Peatun korraks pikemalt lapsetoetuse teemal. Seda on nii lihtne isekal indiviidil, kes lapsi tegelikult isegi ei taha või kellel on ükskõik, kas nad on või mitte, ära kasutada. Tean naisterahvast, kellel on seitse last. Piff käib tšillib ringi, paneb jooki ning lapsed hoiavad üksteist. Jube. Ja siis mulle heidetakse ette, et mulle ei meeldi lapsed. Väga meeldivad, sellepärast ma neid saada ei kavatsegi. Pigem aitaks kunagi tulevikus katkiseid, kui vorbiks oma geneetikaga järjekordse semipsühhi valmis.

Lapsetoetus jätab mulje, nagu keegi teine väljastpoolt peaks sinu last ära elatama. No nahhui. Kus on mu kassi- ja koeratoetus? Need olendid ei saa ise valida, kas nad sünnitavad. Lihtsalt viskame jõkke ja chill, eks. Käi putsi, inimkond. Ja siis Helme seletab, et «27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element». Kuule, räägi, Helme, kas sa arvad, et need seitse põhimõtteliselt vanemateta last hakkavad jubedalt sul Eesti riiki ülal pidama tulevikus? Kui loll saab olla.

Probleemide juurde tagasi. Ma saan aru, et ajab nutma, kui ei saa minna 20-eurosele «vabastavale tantsule» Kadrioru pargis, sest ema poolt pärandatud korteri kommukate- ja ülikooli (kus käimine on muide luksus) kõrvalt ei jää aega ega raha, aga türa, snap back to reality bitch. See ei ole mingi paganama probleem. Sa oled lihtsalt ärahellitatud. Ongi kõik.

Ma olen geenius. Ma olen lohh, aga ka geenius. It is what it is. Kuni 6. klassini olid kõik 5-d, siis ka ainult üks 4. Põhikooli lõpueksamid kõik 5-d. Gümnaasiumis valiti kohe klassivanemaks, võitsin kõnevõistlusi. Inglise keele lõpueksamile läksin näiteks otse juppe panemast ning olles kolm tundi maganud, pilkugi oli raske fokusseerida, ikka libistasin 83 punkti ära. Olen omandanud linnulennult mitmeid võõrkeeli ja inimesed, kes minuga esmakordselt kohtuvad, on korduvalt öelnud, et mul oleks nagu mitu doktorikraadi. Tõsiasi on see, et meie pere rahaline olukord ei võimaldanud mul isegi unistada ülikooli minemisest. Võib-olla sellepärast oligi nii ükskõik, et 12. klassi lõpus välja langesin. Mul ei olnud midagi peale paberi kaotada. Ja paber don´t mean shit. See ongi selle artikli point, juhul kui keegi veel aru pole saanud.

Aga vaadates enda ümber ringi, ei ole mul tulnud pähegi vinguda, et «oh no ma ei saanud ülikooli minna». Kuidas ma saaksin, kui igal pool on inimesi, kes käivad ringi katkiste kilekottide ja katkiste jalanõudega. Ühe korra vist emale vingusin. Aga see oli pigem selleks, et teda karistada. Sest tundub, et ta on saanud peaaegu et kõik (vaimses mõttes), mida ta kunagi ihaldanud on. Isegi mitte vajanud, vaid lihtsalt ihaldanud. Ajabki närvi. Ma ei suuda neid väikekodanlikke probleeme ausalt enam kuulata. Mingi krüptoga läks putsi ja naisel on ekseem ja mida iganes.

Mul on ainetega probleeme. On psüühikaga probleeme. Nägemine on perses. Aga mu sõber näiteks on ratastooli jäämas ning ma saan vahest aru. Mul on rets kofeiinisõltuvus, mis sai alguse juba lapsepõlves, sest noh, miks mitte 8-aastasele kohvi joota, eks. Aga ma ei teeskle, et see oleks nagu sama, kui keegi on samast vanusest sõltuvuses alkoholist. Sest see ei ole sama.

Mul on keeruline kass, hammustab ja pean ta toitumist jälgima, ei saa põhimõtteliselt ükski päev välja magada jne. Aga ma ei arva, et see on sama, kui mul oleks laps. Emotsionaalsel tasandil võib tunne olla sarnane, isegi suurem (sest olen aru saanud, et hoolin oma kassist rohkem kui nii mõnigi oma lapsest), aga ma ei pea ning ei kavatsegi sellise seriously fucked up loogikaga kaasa minna.

Nii et istuge heaga sisse oma Apple'i detailid, mis eraldi ostes on niiiiiiii kallid. Istuge sisse oma ärevushäireteks ristitud leebed ebamugavused. Istuge sisse oma tõuaretuse tulemusel saadud lemmikloomade kallid raviarved. Istuge sisse oma pole-saanud-mitu-aastat-reisimas-käia. Istuge sisse oma ei-saa-see-kuu-lubada-vegepiima. Aga eelkõige: istuge sisse oma suhtumine, nagu rahaprobleemid oleksid võrdsed elu-surma küsimustega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles