E, 6.02.2023
TOMMYBOY INTEKAS ⟩ Vaskjala loomeresidentuur esitleb taas põnevaid kunsitipersoone ja nende töid
Foto: Janno Bergmann
Vaskjala loomeresidentuur esitleb taas põnevaid kunsitipersoone ja nende töid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Juba sel laupäeval, 26.11 on Vaskjala loomeresidentuuris toimumas järjekordne avatud uste päev. Seal resideeruvate põnevate külaliskunstnikega tegi juttu Tommyboy.

Tina Kohlmann on Frankfurdis elav ja töötav saksa kunstnik. Tema looming käsitleb esemeid, ideid ja lugusid. Šamaanipraktika jälgedest inspireerituna kujundab ta aeglaselt oma mütoloogiat poolantropoloogilise lähenemise kaudu, mis on segatud teatud määral popkultuurilise esteetikaga. Tekkivad maailmad asetuvad looduse ja kultuuri, legendide ja faktide, leitud ja väljamõeldud objektide vahele. Viidates sageli funktsionaalsusele kui rituaalsetele objektidele, jättes samas vastamata küsimusele, kes neid võib kasutada või millisteks tseremooniateks need mõeldud on. Kohlmann loob Vaskjala Loomeresidentuuris rüiuvaipa ja keraamikat, mis on seoses eesti folkloori, mütoloogia ja maagiaga.

Tina Kohlmann
Tina Kohlmann Foto: Janno Bergmann

Tere, Tina! Kas teed tihti tööd residentuurides?

Tere! Jah, mulle meeldib teha oma asju residentuurides ja olen töötanud paljudes kohtades üle maailma. Need residentuurid on olnud ajaliselt erineva pikkusega, kuust kuni isegi poole aastani ja see aeg annab hea võimaluse õppida tundma ümbruskonda, kohalike lugusid, kohalikke materjale ja muud, mida turistina naljalt ei hooma.

Sinu resümeed lugedes tekkis mul uudishimu, et millest tuleneb selline huvi iidsete müütide, kultuslike objektide, olendite ja ka näiteks šamanismi vastu? Kas sa oled usklik inimene?

Oo ei, üldsegi mitte! Mind on miskipärast alati huvitanud mütoloogia ja maagilised lood või uskumused ja mu reisidel on see huvi sellise temaatika vastu kasvanud. Oma esimesel reisil 2013. aastal külastasin Gröönimaad. Mind huvitas väga inuitide [kohalikud pärismaalased – toim] mütoloogia ja folkloor. Nende pärimuses on šamanismil tähtis osa ja samuti esineb seda teemat palju üle ilma. No ja kombineerides seda teemat kohalike materjalidega asusin kohe looma oma «mütoloogiat». [naerab]

Mis või kes on veidraim tegelane-olend, kelle kohta oled oma reisidel kuulnud või kokku puutunud?

Hea küsimus. Võimalik, et kõige veidram tegelane elab minu fantaasiates ja on segu reaalsest mütoloogiast ning teleshow'dest ja popkultuurist laiemalt [naerab]. No ja igasugused reliikviad või kultuslikud esemed on mind ka köitnud juba ammu, eriti lahe on veel võlts-reliikviate teema. Saksamaal on mitmest muuseumikogust avastatud selliseid esemeid, mida on pikemat aega peetud kas iidseteks ürgkunsti objektideks või kivististeks, ja alles kaasaegsete meetoditega uurides on tulnud välja, et need on tegelikult suht suvalised kivid-kondid või taoline. Selle põhjal võib öelda, et me usume, mida me tahame, ja soovime uskuda juba sadu või isegi tuhandeid aastaid. Würtzburgi valekivid on ehk ühed tuntumad, mis meelde tulevad. Eestisse tulek oli minu jaoks samuti suur sündmus, kuna olete kuulu järgi ühed vähim religioossed inimesed Euroopas ehk siis sellist paganliku mütoloogiat lootsin leida igal sammul [naerab]. Enne siia tulekut kirjutasin ühe Tartu ülikoolis töötava teadlasega, kes on uurinud müstiliste esemete või riitusesemete temaatikat ja nende leidumist Eesti muuseumite kogudes. See on inspireeriv teema.

No, aga mingis mõttes võib ju siis igast suvalisest plastikpudelist saada maagiline kultusobjekt või riitusese, kui sellesse piisav hulk usku panna. Mis võiks mõni selline kaasaegne ese olla, millele inimesed taolist tähendust omistavad?

Ma pole niimoodi isegi mõelnud. Mind huvitavad pigem ikkagi vanad asjad ja pigem loodusest või loodusega seotud teemad. Ravikivid näiteks ja muu taoline, millele on omistatud tervendavaid võimeid. Sellistes asjades ja lugudes on maagilisust, mis mind huvitab. Sellise kraami olemasolu või tekkimist põhjendavad erinevate rahvaste folklooris lood, et need esemed on justkui ilmunud kosmosest, ja see loobki maagia ja müstika. Lõuna Ameerika maiade või asteekide kultuuripärandis on selliseid taevast kukkunud esemete lugusid palju.

Kas oled oma kunstnikutee algusest ainult sellise temaatikaga tegelenud või millest kõik algas?

Algas see maskidest ja nende tegemisest, aga viimastel aastatel on mu loomingusse tulnud muid objekte. Eks see sõltub jälle lugudest, millest inspireerun, ja materjalidest, mida saan või tahan kasutada. Maskid, keeled ja maod on ehk sellised motiivid, mida leiab mu kujutistes kogu aeg. Madudega on see lugu, et ma kardan neid väga, aga võibolla on nende kujutamine mulle mingiks omamoodi hirmuteraapiaks [naerab]. Erinevaid tehnikaid olen kasutanud ja õppinud juurde kogu aeg, skulptuurist graveerimiseni. Eks ma tüdinen kiiresti ja siis on õnneks kohe midagi uut põnevat, mida oma loomisel kasutada. Ma ei suudaks istuda ühe maali kallal mitu aastat, samas on mulle väga oluline, et ma oleksin võimeline oma töid algusest lõpuni ise teostama. Jah, tihti teen mingeid asju kogenematusest valesti, aga protsessi mõttes on eksimine alati võimalus, peamiselt õppida.

On sul ka mõni eriliselt lemmik materjal?

Praegu on lemmikuks mitte isegi materjal, vaid tehnika, mida kutsutakse flokeerimiseks, kasutan seda skulptuuride peal. See on selline mikrokiudega katmine ja lõpptulemus meenutab natuke velvetit. Aga sellist kindlat lemmikut vist polegi, põnevaid materjale on lihtsalt nii palju ja ei tahaks ühte kinni ka jääda.

Ja millise põneva loo sa Vaskjalast leidsid, millega töötad siin?

Võtsin kaasa ühe kanga vaiba tegemiseks ja portsu lõnga. Kohale jõudes oli mõte liikunud keraamika juurde, seda enam, et siin on olemas ka keraamikaahi. Siis kohaliku folkloori ja lugudega tutvudes sain teada, et madu on Vaskjalas üks müütiline tegelane, no ja residetuur asub ka Ussiaugu teel. Sinna otsa lugesin Kivirähu «Mees, kes teadis ussisõnu» ja inspiratsioon sai sellest kõigest tugevalt laetud. Käisin uudistamas ka Tuhala nõiakaevu ja tahaks jõuda veel mitmesse ajaloolisesse kohta siin lähikonnas. Alustasin selle kõige põhjal vaibaga nokitsemist, eks näeme, mis sellest välja koorub.

Suur tänu meeldiva vestluse eest!

***

Anders Bergman on Rootsi kunstnik, kes on alates 2000. aastast elanud ja töötanud peamiselt Helsingis. Bergmani kunstipraktika on teekond läbi erinevate valdkondade, installatsiooni, maali, muusika, helide ja sotsiaalse keskkonna, kus ta uurib energiat väga erinevates vormides. Ta peab muusikat ja muid helivorme omamoodi «hõljuvaks arhitektuuriks» ning sageli vaatleb ta maale ja installatsioone kui «jäätunud muusikat».

Bergman töötab Vaskjala Loomeresidentuuris tulevase installatsiooni kallal, mida esitletakse järgmisel suvel Helsingis. Teos koosneb leitud poolläbipaistvatest arhitektijoonistest tehtud kollaažitööde seeriast, mida eksponeeritakse galerii akendel.

Anders Bergman
Anders Bergman Foto: Janno Bergmann

Tere tulemast Vaskjala Loomeresidentuuri! Residentuuritad tihti? On selline viis töötada väljaspool oma igapäevast keskkonda viljakas ja sulle omane?

Praegusel ajahetkel on selline töötamise viis mulle parim. Olin aasta alguses just Haihatus residentuuris, see asub Kesk-Soomes, Jouhimos. Kuna ühelt poolt mul praegu puudub oma püsiv ateljee ja teisalt on viimased kunstiprojektid olnud suuresti kohapõhised, siis selline töökorraldus sobib suurepäraselt. Siin jätkan eelmises residentuuris alustatuga. Teen palju kunsti kasutades leidmaterjale ja taaskasutust, praeguse projekti tõukeks said ühed vanad arhitektuurijoonised, mille leidsin eelmise residentuuri ajal. Need on sellisel läbipaistval paberil ja kui need aknale teipisin, siis nendest läbikumav valgus tekitas kohe sellise ahhaa-momendi, et neid kasutada. Eellugu sellele projekti ideele on seotud ühe Helsingi koridorigaleriiga, kus väljapaneku pind asub akendel. See hoone ja need ruumid on ajaloolise tähtsusega ning seal ei ole lubatud seintele midagi panna. Väga keeruline ruum ja samas suurepärase muutuva valgusemänguga.

Ja mis sa siin nende lehtedega teed?

Ma lisan neile väga lihtsa vormina sellised käekujulised väljalõiked. Osad neist järgivad juba lehel olevat arhitektuurijoonise jooni ja kokku tekib kohati abstraktne kujutis. Lõplik kompositsioon tekib siis, kui nad on akna pinnale välja pandud – seda saab näha juba avatud uste päeva näitusel siinsamas Vaskjalas. Selle kunstiprojekti lõplik valmimine ja esitlusnäitus on planeeritud järgmise aasta juunisse, eelpoolmainitud Helsingi galeriis.

Siia tulles mõtlesin, et otsin miskit kohapealt, millega tööd teha, aga kohta guugeldades märkasin, et siin on olemas väga hea aknapind, ja otsustasin oma pooleli olevat projekti siin jätkata-täiustada.

Pidasid palju aastaid ise galeriid ja nagu aru sain, siis peamise tõuke selleks andis fakt, et Helsingis ei olnud just ülemäära palju näituse pindasid ning olemasolevates küsiti kunstnikelt väga kallist renti. Sinu galerii oli avatud kõigile ja tihti täiesti tasuta. Kas selliseid galeriisid on Helsingis või Soomes palju?

Kui ma alustasin oma galeriiga tegutsemist 2006-2007, siis oli taoliseid alternatiivseid pindasid väga vähe, samuti ei vastanud paljud pinnad installatsioonikunsti vajadustele. Näituste püstipanekuks oli väga vähe aega, eksponeerimise aeg oli piiratud ja rendihinnad ei andnud väga paljudele kunstnikele üldse võimalustki. Mul õnnestus saada pikemaks enda kätte üks sobiv koht Helsingi kesklinnas ja peale enda esimese näituse tegemist pakkusin seda võimalust ka kolleegidele. See oli omamoodi «protestigalerii», mis sai päris populaarseks. Tänaseks päevaks on selliseid kunstnike enda veetud galeriipindasid juurde tekkinud ja alternatiivi suurtele kommertsgaleriidele rohkem. Galerii Rankka on ehk parim näide hetkel. Aga kahjuks lõppeb nende rendileping üsna pea ja tõenäoliselt ehitatakse see hoone hotelliks või muuks taoliseks. Eks põvkonnad vahelduvad, pean siis silmas kunsti tarbijate osa, ja uus generatsioon on alati pragmaatilisem või praktilisem kui eelmine. See tähendab ka kahjuks väiksemat toetust kunstile ja teistele otseselt mitte-kasumile suunatud kultuuri osadele. Suurus on tähtis füüsilise, mitte vaimse mõõtmena ja muu selline.

Viimastel aastatel seoses pandeemia ja liikumispiirangutega on kunst jõuliselt virtualiseerunud – virtuaalgaleriid, NFT-d ja muu selline. Kuidas suhestud? On see sinu jaoks aktuaalne ja positiivne asjade areng?

Pean tunnistama, et ma olen selles osas «kiviaegne». Minu jaoks on füüsiline kohalolu ja «käed külge» osa kõige tähtsam ja ükski ekraan ei suuda seda pakkuda.

Kuidas sa üldse jõudsid kunstniku (elu)kutse juurde?

Kõik algas maalimisest ja pean ennast maalikunstnikuks ka nüüd, kui tegelen pigem rohkem installatsioonidega. Skulptuur on samuti mu kunstniku identiteedi oluline osa, kuigi ma ei ole seda distsipliini õppinud koolis või n-ö ametlik haridus puudub. Pean väga oluliseks ruumi, kohta, keskkonda, kus tööd teha ja kuhu looming asetub. See muidugi kitsendab tihti eksponeerimise võimalusi, aga minu jaoks on ruum teose väga tähtis osa. Siin Vaskjalas on väga huvitav ümbruskond ja ka see vana hoone ise. Ma olen teinud siin pikki jalutuskäike ja mõtisklenud, et kõndimine on üks põhilisi tegevusi, mis teeb meist inimestest need, kes me oleme. Lugesin just ühte raamatut Svante Pääbolt «Neandertali inimene: Kadunud genoome otsimas» ja autor oma tiimiga kaardistas seal inimese teekonda mitte ainult territoriaalse liikumise mõttes, vaid ka keha keemilise arengu teekonnana, ja see pani mind ka mõtisklema liikumise või kõndimise või siis uudishimuliku uitamise üle. Ehk siis olen kunstnikuna uudishimulik rändur.

Minu vanaisa oli kunstnik, maastikumaalija. Kuna ma lasteaias ei käinud, siis oli tema stuudio selline lastehoid minu jaoks. Lapsena ma ei saanud aru, millega mu vanemad tegelevad, aga ma sain aru, millega mu vanaisa tegeles – ta tegi ilu. Mäletan, et kuskil 12-aastasena maalisin õues maastiku ja tundsin järsku nagu see, mida ma parajasti teen, ei ole minu tehtud või nagu vaatasin imestades kõrvalt, et kelle töö see on. See ehmatas, isegi hirmutas, aga oli põnev ka. See tunne. Aastaid hiljem, kunstikoolis asusin õppima ju alles 27-aastaselt, avastasin kuidagi selle lapsepõlve tunde peale mõeldes, et mulle vist väga meeldib see ebamaine tunne või meeleseisund, mis tekib maalides ja installatsioone tehes või muusikat mängides. See mingitsorti seletamatu energia ja sellega ühendumine loomise ajal on sõltuvust tekitavad ja seda tunnet saan kunsti tehes kogeda korduvalt.

Kas teed tihti näitusi? Paljud tuttavad kunstnikud on maininud, et personaalnäitused ja nende korraldamine on päris raske ja energiat nõudev tegevus. Lihtsam on osaleda võimalikult palju erinevatel kollektiivnäitustel, sest enda nähtavust tuleb hoida ja töid elatise teenimiseks müüa. Muusikas on plaadifirmad, kes korraldavad ja manageerivad artiste. Kas kunstis on ka taolisi kollektiivse korraldamisega tegelevaid ettevõtteid-rühmitusi? Kuidas sul sellega?

Jah, ma pidevalt korrutan endale, et ma peaks olema selles osas parem ja pingutama rohkem [naerab]. Tänavu olen olnud isegi päris aktiivne. Kevadel oli mul näitus Helsingis ja suvel Tallinnas, Kalamaja Metropol Galeriis. Eelmine suvi tegin kohapõhise installatsiooni Soomes, eks neid ikka toimub. Mis puutub kollektiivse loomise või näituste ossa, siis olen ka selles kaasa löönud. Viimane suurem projekt oli paari aasta eest Pariisis, Prantsusmaal. Tegime seitsmekesi suure fassaadiinstallatsiooni.

Mis puutub muusikasse siis mulle väga meeldib mängida bassi ja laulda, teen seda muidugi hooti, lainetena. Enamasti käib see jämmimistena, mu bändis on veel trumm ja kitarr. Ma naudin lava ja seda energiat, see on sarnane kunsti tegemise energiale. Lugude tegemine on sarnane installatsiooni ehitusele, tunnetuslik pool ma mõtlen. Aga eks kõik käib lainetena.

Tänud meeldiva vestluse eest ja edu loomisel!

Kunstnikega vestles Toomas «Tommyboy» Tilk.

Tagasi üles