E, 6.02.2023
ARVUSTUS ⟩ «Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas»
Foto: Kertu Rannula
«Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kuidas kirjutada lavastusest, mille pealkiri on nii pikk ja lohisev, et autor väldib selle väljakirjutamist kopeerimise-kleepimise kaudu? «Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas» – kohmakast lausest kumab läbi teatavat olmelisust, milles sisaldub ka kogu teose essents: omamoodi vindiga perspektiiv seitsmele kaasaegsele kunstnikule, kes oskavad ajakohaselt lavale tuua nii hüperisiklikkuse kui ka universaalsemad põlvkondlikud eripärad, mis meie generatsiooni kirjeldavad.

Teos on loomu poolest midagi trotsiv performans, mis on täis tahtlikke ja tahtmatuid vastuolusid: lõppe ja alguseid, performatiivsust ja siirust, tähenduslikkust ja tähendusetust, sisu ja sisutust. Vaatajana on keeruline selles neljadimensioonilises usside ja redelite mängus orienteeruda – mängureeglid jäeti publiku ja etendajate vahel lahtiseks. Ja seda piirini, kus mängu eksistents ise asetati lavastuse jooksul küsimärgi alla. «Lause lõpust…» saadud kogemus oli omamoodi choose-your-own-adventure-tüüpi pseudosemiootiline rännak, mille struktuurne hüplikkus ja opositsioonidevaheline rebimine said üheks domineerivaimaks elemendiks kogu tervikus.

Fragmentaarsus ja kohatine järskus juhtisid tähelepanu sisust(?) eemale – üheks oluliseks võtteks kujunes (dekoratsioonide, etendajate, struktuuri) läbipaistvus, millega võimendati hägusat atmosfääri ja loodi pinnas sisust tühjuseni liikumiseks. Lõputute alguste ja lõppude jadas laveerides tekkis kerge meeltesegadus, mida ja kuidas ma seda lavastust juba tundnud ja kogenud olen, ebamälestused ja kohatine déjà-vu, mis pakkusid vaheldumisi nii äratundmisrõõmu kui ahastust. Korduste ja nende tühiste variatsioonide keskel istudes tühistas lavastus end iga kordusega, aga samas kinnitas loodud maailm iga lõhkumise ja loomisega aina rohkem kanda – ning vaatajal ei jäänudki muud üle, kui etendajatega koos sellest kõigest läbi kulgeda.

Kolmandat korda valguspilte esitledes kirjeldas Nele bändivalguse stseeni: «...siit paremalt tuleb sinine valgus, siis vasakult oranž ja keskel tundub, et ei oleks nagu midagi, aga tegelikult on seal hajutatud filtriga valgus.» Ja lõpuks jõudis kohale see, mida mulle juba pea tunnikese näidata oli püütud – see, mis toimub, pole üldse nii oluline, kui see, et saan etendajatega jagada seda keerulist, hektilist aega ning infost ja sündmustest umbset ruumi.

«Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas»
«Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas» Foto: Kertu Rannula

Lavalise tegevuse ja korduste eesmärgitus oli oluline faktor mõtte esile toomisel. Etendajatest õhkuv letargia ja apaatsus lõi lavale kahetise atmosfääri: ühest küljest oleme me kõik siin koos – ja kui palju potentsiaali on ruumitäiel inimestel –, samas aga otsustame hanguda aktsioonides, mis juba tehtud, tekstis, mis juba esitatud, või kulutame hoopistükis oma aega sellele, et vaadata küpsisetordi groteskset taasleiutamist – ülimalt ajastutundlikud küsimused, mida on teravusest hoolimata vajalik küsida.

Võõrutan end mõnda aega juba mõttest, mis tihti pärast teatriskäimist esile kerkib: «Kas sellist tükki oli üldse vaja lavale panna?» Õnneks Nele Tiidelepa «Lause lõpuga…» taolist küsimust esitama ei pea. See-eest leian end nüüd hoopis mõtlemast, kas üht või teist teost on vaja ajju talletada ja milleks ta seal kasulik võiks olla. Osad tükid on kindlasti rohkem väärt unustamist ja hoiavad uutele ja täielikumatele teostele kohta soojas, kuni üle saab võtta see, mis on eraldi ajusoppi väärt. «Lause lõpp…» läheneb küsimusele aga väga huvitavalt ja pakub vaatajale täpselt seda halli ala, mis ei unune, aga ei talletu ka iseseisvalt.

Sellest olenemata on Tiidelepp suutnud eimillestki rääkides ega röökides lavale tuua ajastule omased tundlikud teemad ning sellega kaasa haaranud killukese noorest kunstist, mida Eestis viljeletakse. Etteruttavalt ära esindanud mingi ebamäärase seisundi, mis pakuks samastumisvõimalust paljudele, kes ka väljaspool Püha Vaimu saali siin aegruumis talitavad. Siit tulenevalt ei ole teos minu jaoks suveräänne, autonoomne üksus ega iseseisvalt mõjus, vaid hoopis tähtsam on kultuuriline ja ajaline kontekst, millesse ta paigutub ja mis vastu- või pooltreaktsiooni sellelele pakutakse.

Tagasi üles