See kõik juhtus üleöö.
Olin siis kaksteist,
maailm tundus õiglane ja hooliv,
aga siis tuli Meelis Atonen
ja pani mu väikse kooli kinni.
Nüüd mõistsin,
et haridus riigile halb on.
Võitlusvaim mus tärkas
kui kärgatav kui kõu,
ei enam saanud ma vaadata,
kuidas liiga tehakse nõrgemale!
Kõik oli korraga selge,
must ja valge.
Aga nüüd on jälle hall.
Kui vegan tümitab karnivoori,
kes kogu hingest maailma päästa tahab.
Ehk siis mind!
Oo elu, kas tõesti siis
nüüd nii minema peab,
et carpacciot parmesaniga
asendab mu ciapattal
ainult hummus avokaadoga?
Oo ei, elu!
Ma pole valmis veel!
Ära lase sel juhtuda!
Kuid kes olen mina?
Väike mahe noortalunik,
kes isegi ühtegi looma ei pea,
vaid hoopis mesilasi.
Aga see pole ju vegan?
Oo kallis vegan, kas tead,
et sinu pärast langeb nii mõnigi
küla, vihmamets ning miljoneid mesilasi.
Kuskil kaugel, taga Peruus,
Ameerikas, Iisraelis, Brasiilias
ja sadades muudes kohtades veel,
süüdi kinoa, banaan, soja, riis,
avokaado ja magus mandel.
Kallis vegan,
ka mina end süüdi tunda võin.
Aga sa pole minust õigem,
õilsam, parem ega rohelisem.
Sest ka vegan on kõigest inimene.
Ei ole!
On küll!
Ei ole!
On Küll!
Ei ole!
On küll!
Oh aidaku mind taevas!
Ja see kõik juhtus üleöö.
Ei juhtunud!
Juhtus küll!
Ei juhtunud!
Juhtus küll!
Ent õnneks on taevas-
Zerro-waste!