FITNESSIHULLUS ⟩ Georg Lurichist Johnny Bravodeni

Nagu üks tuntud ja tabav kõnekäänd ütleb, siis spetsaliseerumine on putukatele. See on täpselt see, kuhu n-ö tervisemaailm on tänaseks päevaks jõudnud. Tervis ja sellega seonduv on ühiskonnas üks enim kõlapinda leidev teema. Kõigil on oma arvamus. On inimesi, kellel lihtsalt meeldib trenni teha, sest see on lõbus või tore. On ka inimesi, kes on treeningule kui sellisele tuliselt vastu: «Haha, miks sa trenni teed, ma ei tee ja mul märksa lõbusam saunas õllet kõhu peal hoida ja tervis ka nagu noorel lõvil!»

Ja on ka kolmas grupp inimesi, kes lähevad teistpidi täiesti pöördesse: «Kuidas inimesed trenni ei tee? Kas nad on idioodid? Iga päev trenni – no pain, no gain. Karnivooridieet, paleo, paastumised, kõik jutud!» Kogu selle temaatika keskmesse on viimase grupi hulgast tekkinud üks väga huvitav seltskond. Sest mis nendest pekinägudest ikka rääkida, neid artikleid on kogu ilm täis.

Alustan mõttest, mis ei ole kuigivõrd originaalne, aga ma olen selle mõttega üsna pikalt mänginud ja olen hakanud kartma, et tema mängib juba minuga. Parem siis juba ta lõpuks kirja panna ja see suhe lõpetada. Nimelt on Eestis üsna tugev raskejõustiku ajalugu. Meil on olnud väga tugevaid tõstjaid, maadlejaid, kettaheitjaid ja ka teisi jõualade esindajaid. Liikudes tagasi kuldse kolmiku aegadesse – Lurich, Hackenschmidt ja Aberg –, tuleb sealt esile üks põnev detail. Kui need kolm meest tegusid tegid, siis ei olnud nad pelgalt tõstjad või maadlejad, kulturistid või šõumehed. Nad olid kõik ühes. Kes siis ei teaks kuulsat Lurichi silda või Hackenshmiditi kükki ehk Hack-kükki. Põnevaid lugusid nende meestega on muidu palju – alustades Lurichi spiooniloost ja lõpetades Abergi lennulugudega, aga see pole siinse teksti mõte. Kellel huvi, siis Google tuleb appi nagu ikka.

Fitnessimaailmas on toimunud teatud spetsaliseerumine või lõhestumine. See on seotud suuremalt jaolt keha ehitamise ehk kulturismiga. Tõstjate jaoks pole midagi kardinaalselt muutunud. Tõsted ei ole päris samad, aga tehnilisus ja jõud on ikkagi peamised karateristikud. Samuti maadlejate puhul – ilma jõu ja metsiku vastupidavuseta pole seda asja lihtsalt võimalik teha. Suurimad muutused on toimunud just fitnessi või kulturismi vallas – kuidas keegi seda nimetada tahab.

Iluideaal ja funktsionaalsus

Ühiskondlikud iluideaalid on seoses elu mugavamaks, paremaks ja ohutumaks muutumisega muutunud. Kui eelnevalt kirjeldatud perioodil oli primaarne siiski keha funktsionaalsus, et sellega on ka võimalik reaalses maailmas reaalseid asju teha, siis just see ongi muutunud. Vaadates eelnevalt mainitud kolme mehe muskulatuuri, siis see on ka tänapäeval enamike naiste jaoks ilmselt vägagi apetiitne. Naised, võite Ypsiloni toimetusele kirjutada, kas minu hüpotees vastab tõele.

Ja samas on kogu see jõud ja vastupidavus kergesti rakendatav ka füüsilistele töödele. Jällegi – tänapäeval on suur osa töid kolinud kontorisse ja see pole enam vajalik, mis on ka arusaadav. Life goes on. Valikuid on elus juurde tulnud, aga kuidagi tundub, et suurem osa ühiskonnast liigub vooluga küll kaasa, mis on ka loomulik, aga kuskil põhjamudas. Iluideaali liikumist n-ö tugeva maadleja juurest tänapäeva saaks kirjeldada väga robustselt läbi yin ja yangi. Tänapäeval on fitnessivärk naiste seas ehk isegi populaarsem. Kui naised proovivad just oma jalgu ja tagumikku suureks treenida, siis on palju mehi, kes tasakaalustavad võrrandit – nemad treenivad ülakeha. Ja kokku tulebki selline harmooniline inimene naise alakeha ja mehe ülakehaga.

Tähtis on ka mainida, et naised on sel juhul omadega mäel, sest tugevaid jalgu ja alakeha peaks eelistama n-ö Johnny Bravo kehatüübile (kindlasti teate või olete näinud mõnda, no on ju kummaline!). Ja olgem ausad, selline kehatüüp on funktsionaalsust kaugel. Joostes tapad sa iseenda. Maadeldes, poksides – tapab su vastane. Ja kui iluideaalidest veel rääkida, siis vaevalt, et tavavaataja leiaks tipptasemel kulturistides midagi väga seksikat. See on selline tsunftivärk. Ajavad oma kulturismi asja. Samal ajal ma ei alahindaks selle spordiala raskust – trenn, kaalu langetamine, kogu see krempel, ei ole lihtne. Aga esteetika, esteetika! Kuulen juba taamal Linnar Priimäge karjumas.

Üks asi, millest mõtlevad trenni-inimesed kipuvad lõpuks aru saama: tähtis ei ole, kui palju sa bench'id. See taak jääb osade meeste puhul põhikoolist kuni elu lõpuni. Aga ära ole see vend. Kui jõusaali kontekstis üldse mingit jõukriteeriumit küsida teiselt wennaselt, siis see oleks – kui palju squat'id või deadlift'id? Sest just need on mõistlikud harjutused, mis ka keha normaalsed propotsioonid säilitavad ja millest on tunduvalt rohkem ka igapäevaelus kasu. Kogu keha on mängus, on küll raske, aga pea meeles, vähemalt ei saa sinust Johnny Bravot.

Ja muidugi, võib-olla üks olulisemaid aspekte: mõistlik on jõusaali kõrvale kindlasti ka mingi huvitav spordiala leida. Minnes tagasi teksti alguse poole, siis miks mitte mõni võitluskunst, kus omandatud jõud leiab rakendust. Või lihtsalt jooksmine. Aga treenida selleks, et Tomorrowlandil juppis peaga ilma särgita näppe Singeri õmblusmasina kiirusel õhku loopida – sorry, aga iga inimene on paremaks suuteline!