ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Lennart Ruuda: Krabi
29. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
See juhtus sel kevadel Kuubal. Sõitsime collectivo taxi'ga Trinidadist Varaderosse, mis on tuntud kuurortlinn. Reisi algus kulges mööda imeilusat rannikuäärt ja oli veel üsna varajane hommikutund, kui kuulsin, et rataste all midagi krabiseb. Ajasin end istmel rohkem püsti. Tee meie ees oli kollaseid, musti, punaseid laike paksult täis, asfaltkatet veel vaevu näha. Küünitasin end veelgi ettepoole ja mõistsin, et tee kubiseb surnud krabidest. See oli nagu suur surnuaed keset kuldseid supelrandu, piña coladasid ja türkiissinist merd.
Ajuti nägime veel, kuidas 10-20 pealine krabiseltskond meeleheitlikult üle tee klõbistas, lootuses pakku saada. Vahepeal tuigerdasid keset laibamerd üksikud segaduses krabid, nii šokeeritud tuhandete ja tuhandete vennaste-õdede hukkumisest, et ilmselt lõpetasid nemadki peagi autorataste all. Tee kohal tiirutasid suured linnud, vististi mustad raisakotkad, peaosa punane, ilmselt krabide verega koos, ja rõõmustasid pidulaua üle, mida jätkus neile päevadeks kui mitte nädalateks. Sajad tuhanded krabikesed, koorik purustatud ja väikene keha asfaldisse lömastatud. See oli lohutu vaatepilt.
Ahastuses reisiseltskond vaatas küsivalt taksojuhi poole. Alguses võttis vuntsidega mees hoogu kõvasti vähemaks ja püüdis ses laibameres manööverdada, aga peagi lõi käega, sest kui üks krabi õnnestuski äkilise roolijõnksatusega päästa, sõitis ta üle kümnest teisest, kes ootamatult teele marssisid. Ta seletas midagi hispaania keeles, millest ma aru ei saanud, aga tema kehakeel paistis ütlevat: me ei saa midagi teha, nii see olukord paraku on, aga varsti läheb paremaks kui merest eemale saame, kannatage ära. Kõik tundsid end halvasti, aga keegi ei osanud ka paremat lahendust välja pakkuda. Võtta hoog täitsa maha ja minna harjaga koorikloomi eest pühkima? Samas, kui neid on nii palju, siis äkki kipuvad nad külge, ronivad peale ja juustesse ja igale poole mujalegi? Lisaks tahtsid kõik kiiresti Varaderosse jõuda.
Korraga jäi mulle keset laibamerd silma üksik krabi, kes oli kuidagi suurem ja punasem kui teised. Erinevalt segaduses ja eksinud liigikaaslastest, seisis tema justkui uhkelt keset teed, keha võimsalt püsti ja vaatas meie poole: ma ei karda surma, ma ei karda teid! Tal õnnestus täpselt kahe taksoratta vahele jääda, mistõttu sain talle tagaaknast järele vaadata. Tulipunane krabi keeras oma püstise keha meie poole, tõstis sõrad ja üles ja viibutas neid ähvardavalt.
Jätkasime sõitmist, vuntsidega taksojuht suurendas järk-järgult kiirust ja krabisemist rataste all jäi aina vähemaks, kuni peagi see kadus. Reisijad süvenesid taas oma nutitelefonidesse või raamatutesse või norsatasid ja vajusid unne. Kuid mul oli keeruline nähtut unustada. Koukisin taskust telefoni ja guugeldasin, kas krabide massilise suremise kohta on mingit infot. Õige pea leidsingi ühe eelmise päeva New York Posti artikli, kus kirjutati, et Kuuba lõunaosas, eriti Sigade Lahe piirkonnas, on nii teed kui ka mereäärsed elamud krabidest üle ujutatud. Arvatakse, et koorikloomade enneolematult suur arv võib peituda koroonapandeemias: viimase paari aasta jooksul on Kuubat külastanud vähem turiste, mis tähendab turistidest elatuval saarel vähem autoteede kasutamist. Tühjad teed on avanud krabidele uued koridorid liikumiseks ja paaritumiseks. Nüüd, kevadvihmade aegu, hakkavad emased krabid, munad kõhu alla kinnitunud, metsadest ranna poole liikuma, et kooruvad vastsed õigel hetkel merre poetada. Ehk siis kõik need asfaldisse pressitud krabid olid õnnistatud olekus, peagi valmis edasi andma uut elu. Kui kohutav! Panin telefoni käest ja proovisin kõike unustada. Peagi jäingi õrnalt magama.
Paarkümmend kilomeetrit enne Varaderot asub Cardenesa linn, mille sissesõidul, maantee ääres põllu veerel seisab hiiglaslik raudbetoonist krabi kuju, vähemalt 10 meetrit pikk ja sama palju lai. Võimas monument valmis Alberto Muñiz Moralese käe all 1990. aastal ja see oli mõeldud sümboliks, mis pidi tähistama piirkonna tihedat sidet krabidega. On tavaline, kui krabid tulevad merest linnatänavatele ja inimeste koduhoovidesse, ronides tihtipeale sisse ka ustest ja akendest. Ajapikku on betoonkrabist kujunenud omamoodi vaatamisväärsus, mida inimesed maanteelt maha keeratas uudistama lähevad. Arhitekt on krabi ühe sõra veidi rohkem avatuna teinud, kuhu meeldib turistidele vahele ronida ja pilti teha. Seal paistab inimene tilluke ja abitu nagu väike pintsettide vahel siplev putukas.
Ärkasin võimsa mürina peale, mis meenutas vana nõukaaegset põllutöömasinat, mis pärast pikka vaevalist käivitamist on tööle saadud. Ennelõunane päike kuumutas salongi ja õhus oli tunda bensiini lõhna. Unerähmast kleepuvaid silmi vidutades märkasin kauguses tohutut betoonist krabi, kelle ümber oli kerkinud suur tolmupilv. Sel hetkel jõudis mulle kohale, et hiidkrabi end liigutab. Vaikselt tõstis ta alguses ühe, seejärel teise kobaka sõra ja viibutas neid imeilusa sinise taeva taustal ähvardavalt.
Äkitselt valdas reisiseltskonda paanika, inimesed karjusid, äsasid vuntsides taksojuhile, et ta kiirust lisaks ja monstrumi eest põgeneks. Juht röökis vastu ja vajutas gaasi põhja, aga meie liikumiskiirus tundus betoonkrabiga võrreldes siiski naeruväärne. Koletis lähenes meile kolakate sammudega, nii et maapind tema kaheksa jala all värises ja keerutas üles suuri tolmusambaid nagu orkaan.
Korraga leidis keegi, et peatame auto ja keerame kraavipervele, lootuses, et äkki jääme peletisele kahe silma vahele ja viimane tormab edasi Cardenase peale hävingut külvama. Külma higiga kaetud, ootasime pead õlgade vahel liikumatult nagu aitaks see meid nähtamatuks teha. Piilusin autoaknast välja, betoonkrabi oli jõudnud umbes 10 meetri kaugusele, aga nägi välja nii paganama suur, et ma kõiki tema gabariite ei hoomanudki. Siiski paistis temas midagi tuttavlikku. Teadsin, et meiega on kõik. Seejärel andis monstrum oma sõraga meie autole kerge hoobi, nii et käisime kaks tiiru üle katuse. Suust veri väljas mõtlesin, et halastust pole, kättemaks tuleb pikk ja vaevaline. Samas ei kuulnud ma oma mõtteid enam eriti selgesti, sest mu pea vilises kõrvulukustavalt.