E, 6.02.2023
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Sven Adamson. Müstiline häving
Illustratsioon: Midjourney AI
Sven Adamson. Müstiline häving
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

31. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Põlva raamatukogu oli eile öösel põlema pandud. See polnud mingi õnnetus, ega pahatahtlik süütamine, vaid suisa vallavalitsuse ammune otsus. Raamatukogu ümber olid kogunenud inimmassid, kes jagunesid kahte leeri – raamatukogu maha põletamise pooldajad ning need, kes seisid selle vastu, et raamatukogu hävitatakse.

Maja hakati põletama esialgu vaikselt vaid ühest otsast, et tuld kontrolli all hoida. Nii vähemalt teadis üks tark tütarlaps kohapeal asja seletada. Äkitsi aga viskas eakam meesterahvas ühe raamatukogu akna telliskiviga sisse. Eeldan, et tegemist oli samuti raamatukogu põletamise pooldajaga. Korraga tekkis justkui mingi ime läbi tugev tuuletõmme, mistõttu võttis hoone ägedamalt tuld. Märkasin õhus lendlemas põlevaid raamatuid. Pühkisin käega higist tilkuvat laupa. Kuum oli.

Siis saabusid kohale uued meeleavaldajad, nahktagides kohalikud hevimehed, loosungite järgi samuti raamatukogu põletamise tulised vastased. Tundsin neid. Üks mees, kes oli kahe käega raamatukogu maha põletamise poolt, läks neid minema ajama. Mingil hämaral asjaolul olin ise põletamise pooldajate pundis, vaatamata sellele, et külastasin seda asutust päris tihedalt. Lugeda on mulle alati meeldinud. Mina kartsin minna hevimeestele midagi ütlema. Ikkagi sõbralikult koos elatud selles väikelinnas, pärast võib-olla tohutu jama. Saan peksa, või midagi…

Minu põgusa sisemise arutelu katkestas keegi, kes teatas ruuporist süngel hääletoonil:

«Vastaste mäss algab!»

Märkasin, et ülevalt kultuurimaja juurest sammusid tänavatreppidest alla üleni musta riietatud püssidega mehed kiivrid peas. Nad hoidsid enda ees veel mingisuguseid kaitsekilpe.

Korraga hüppas ei tea kust sõiduteele närviliselt kontsakingadel kepseldes üks kena sinises kostüümis naine.

«Põgeneme Veske kohvikusse varju!» karjus naine ärevalt raamatukogu põletajate pooldajatele.

«Kus see Veske kohvik veel on?» uurisin ma kergelt muiates, samas piiludes silmanurgast relvastatud mehi, kes meie poole sammusid. «Ma kah ju ei tea,» sõnas sinises kostüümis naine ja pani kontsakingade välkudes bussijaama suunas jooksu.

Seejärel leidis aset midagi täiesti enneolematut raamatukogu hoone juurest üle tee. Pronkskujust lõõtsamees, Karl Kikas, ärkas ellu. Ta ajas end püsti ning asus hoogsalt kohe lõõtsa tõmbama. Kogu kohale tulnud rahvas hakkas korraga tantsima, nii põlengu pooldajad kui vastased. Kõigil oli hea tuju. Raamatukogu põles. Kõik olid korraga omavahel sõbrad. Kui lõõtsakuningas väikese pausi tegi ja oma pingile istus, jutustas ta: «Ega jah, siia väikelinna ei olegi tegelikult mitte midagi vaja. Pange aga kõik kinni jah. Pange kõik kinni ja likvideerige ära. Kõik poed tuleks ära kinni panna. Piisaks sellest, kui Põlvasse käiks vaid nädalas korra autolahvka.»

***

Oeh! kas toimus see unes nüüd või päriselt? Hetkel igatahes pikutan voodis. Kuidas ma sealt sündmuste keerisest üleüldse tervena koju jõudsin? Terve on muidugi liialdades öeldud. Vähemasti olen ühes tükis. Hea seegi. Mingid seigad on mälust nagu täiesti kustunud. Huvitav, kas selle öökapil oleva liitrise viina ostsin kaasa tollest Veske kohvikust, millest ma varem midagi kuulnudki polnud. Või need õlled voodi kõrval põrandal? Olen küllaltki väsinud.

Võtan värisevate käte vahele tahvelarvuti ja otsin muusikat. Bluetooth kõlarist hakkab kostuma vaikselt ansambel Motörhead. Muusika katkestab hoobilt kõrvulukustav krabin kõlaris.

«No tere! Mida mürad?» küsib Motörheadi laulja Lemmy Kilmisteri hääl kõlarist puhtas eesti keeles. «Vaatan, et sul läheb juba kaheksateistkümnes päev!»

Võpatan üle keha. Tekivad külmavärinad. Ma ei suuda sõnagi öelda. On selline tunne nagu oleksin millegi raske esemega hoobi vastu pead saanud.

«Ära karda! Ma ei ole tegelikult Lemmy. Ma olen sinu kaitseingel. Lemmy häälega sain sinu juurde tulla sellepärast, et sa kuulasid Motörheadi. Kui sa oleksid kuulanud midagi muud, mõnd teist lauljat, oleksin ma tulnud sinu juurde just tema häälega.»

«Ja miks sa tulid?» suutsin lõpuks suud paotada.

«Ma tulin sind päästma!»

Tagasi üles