E, 6.02.2023
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Imre Siil. Putumutukate õudne saladus
Illustratsioon: Midjourney AI
Imre Siil
Imre Siil. Putumutukate õudne saladus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

33. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Kui Alfredi suurel juubelisünnipäeval, mida peeti restoranis ja kuhu oli kokku tulnud lähemaid ja kaugemaidki sugulasi, said kõik, kes seda tahtsid, oma tervituskõned ära pidada, soovides juubilarile ikka kõva tervist ja pikka iga, ning kui paar asjakohast laulugi oli toostide peale ühiselt ära lauldud, läks ühes lauaotsas jutt miskipärast maavälistele asjadele.

«Ei noh, varsti ju hakatakse kosmosesse turismireisegi tegema,» teadis Alfredi vennanaise onupoeg Oskar rääkida. «Ainult raha on kõvasti vaja, et kosmoselaeva pilet osta. Ega see pole mingi laevasõit Rootsi, kuhu vahel saab kõigest paarikümne euroga. Enne peab ikka miljonäriks hakkama, muidu ei tule sellest midagi välja.»

«Lendava taldrikuga saaks ehk odavamalt, kui peale võetaks,» muheles ta naaber, Alfredi vanatädi tütre mees Raimond.

«Mina olen igatahes ühte lendavat taldrikut näinud,» sõnas Rudolf, kelle naine oli Alfredi emaliini pidi kaugemalt sugulane ja kes ilmus koos oma üsna koguka naise ja veelgi kogukama ämmaga suguvõsa tähtsamatele pidudele alati kohale – isegi siis, kui neid polnud otseselt kutsutud. Ta kergitas justkui oma jutu näitlikustamiseks enda ees olevat taldrikut, kuhu oli juba jõudnud laduda suure hunniku rosoljet ja marineeritud männiriisikaid, kuid edasi rääkida ei saanud, sest abikaasa müksas teda küünarnukiga ribidesse.

«Meie Ruudi ajab vahel hullu juttu,» kohmas naine justkui meest välja vabandades.

«Mida sa siis nägid?» tahtis Raimond ikkagi teada.

«Ei näind ta midagi,» vastas Rufolfi eest tema küljeluu, «Ruudi ajab niisama kägu.»

«Nägin küll,» kinnitas Rudolf trotslikult, kuid sai naise käest jälle müksu ribidesse.

«Jokkis peaga näeb ta igasugu imelikke asju,» seletas Rudolfi naine. «Ja vaata, et sa täna nii palju ei võta,» keelas ta seejärel häält tasandades oma meest, «muidu hakkab sul jälle silme eest virvendama.»

«Napsitamisega liialdamine võib mõnele imelikult mõjuda küll,» arvas Oskar tühjaks saanud viinapitse täis valades, «ja siis nähakse tõesti päris veidraid asju. Mina mäletan oma tehnikumi ajast, kui vahel poistega sai mitu päeva pidu pandud, et üks kursavend hakkas äkki mingeid väikesi rohelisi kuradikesi nägema. Need tantsinud ta voodipäitsis ja roninud ühikatoas mööda kardinat üles, et kardinapuu peal lulli lüüa. Vaatasime siis teiste kursavendadega ka toas ringi, aga ei meie näind seal küll mitte kui midagi huvitavat.»

«Need lendava taldriku mehed olid ka rohelised,» suskas Rudolf kähku, kuid olles taas naise küünarnukilt obaduse saanud, rohkem sõna ei võtnud.

«Vaadake, asi on tegelikult niiviisi,» veeretas Raimond juttu edasi, «et kui otse välja öelda, siis need tulnukad on päriselt olemas küll ja mõned neist on mulle isegi tuttavad. Või mis nad ikka nii väga tulnukad on, nad ju käinud siin juba ammusest ajast saadik, võib olla enne inimesigi. Meil on põlistalu, nagu te teate, üle paarisaja aasta meie pere käes olnud, ja niikaua kui meil mäletatakse, on sealkandis neid alati ringi jõlkunud. Meie ise kutsume neid putumutukateks. Neil on metsatuka taga jõe äärse Ussimäe sees mingi baas ja seal nad aeg-ajalt ikka käivad. Vanasti peletati muud rahvast sealtkandist hirmujuttudega eemale, räägiti, et Ussimäel on tohutu palju usse ja seal on jube ohtlik käia, aga meie talu rahvas on muidugi kogu aeg asjaga kursis olnud. Mu esivanemad tegid nendega kunagi isegi mingi lepingu. Need putumutukad käivad ju vahel meie kaevul puhast joogivett võtmas. Siis saab nendega ka juttu ajada ja mõni on päris sõbramees kohe. Nad näevad küll väheke imelikud välja, neil on neli jalga ja käte moodi kombitsaid ka mitu, nii et paistavad teised tõesti justkui mingid suured rohelised mutukad või putukad, aga muidu on nad täitsa asjalikud, oskavad eesti keelt ja puha. Õieti küll mingi eraldi kaadervärgi kaudu käib see jutt neil. Oma välimuse kohta seletasid nad ükskord mulle, et ega polegi teab mis suurt vahet, missugune sa välja näed, sest kui näiteks inimene jääb magama ja näeb unes, et ta on samasugune neljajalgne kombitsatega putumutukas nagu nemad, siis kust võib ta teada, et jälle justkui inimesena ärgates pole ta mitte selle vahepeal puhkama heitnud putumutuka unenägu. Või vastupidi.»

Kuulajad vangutasid Raimondit kuulates uskumatult pead, mõni unustas isegi söömise ära. Ainult Oskar ühmas, et olevat vist sest asjast isegi kunagi kuulnud.

«Aga pidage ikka meeles, et te sellest mitte kellelegi, kes meie suguvõsasse ei kuulu, poolt sõnagi ei räägi, sest need putumutukad võivad seda pidada lepingu rikkumiseks. Nad ei taha, et kõik neist teaksid. Kunagi olevat me talusulane, kes oli ka kaugelt sugulane, seda oma pruudile rääkinud, too aga hakanud juttu küla peal hoiatusele vaatamata edasi leierdama ja leitud juba kohe järgmisel päeval kägistatuna tee veerest. Ta kaelal olnud justkui mingid poomise jäljed. Ja üks külamoor, kellele ta seda olevat rääkinud, kadunud üldse kuskile ära. Otsitud küll igalt poolt, aga leidmata ta jäänudki. Teine naine, kes oli vist ka sellest asjast natuke kuulnud, rääkinud hiljem, et ühel päeval olevat lahtisest aknast ta kööki ilmunud mingi õudne roheline elukas, kes tahtnud teda oma suurte kombitsatega kägistama hakata. Ainult tänu oma truule koerale, kes julges sellele koletisele kallale karata, jäänud ta ellu, sest see elukas kägistanud tema asemel hoopis koera ära. Ja üks liiga uudishimulikuks muutunud naabertalu mees saanud ka kummalisel viisil hukka. Kui ta metsast surnuna leiti, olevat tal mõlemad silmad olnud välja torgatud.»

«Vaata, Ruudi, et sina nüüd edaspidi neis asjades ka oma suu pead,» sisistas Rudolfi abikaasa pärast Raimondi jutule järgnenud pinevat vaikushetke.

«Ära sa talle rohkem kalla!» keelas Rudolfi ämm oma tütart, «muidu hakkab jälle latrama ja siis oledki mehest ühekorraga ilma.»

«Kas sa kuulsid, mis öeldi?» müksas naine Rudolfit veel igaks juhuks.

Rudolf näiski üpris kohkunud olevat. Ta püsis kuni peo lõpuni täiesti vait ega lausunud ka koduteel sõnagi.

Kodus vahetas ta ülikonna hommikumantli vastu ja viskas end siis elutoa diivanile pikali. Naine ja ämm arutasid midagi köögis, nende jutuvadin mõjus kuidagi uinutavalt ning mehe silmad hakkasid soojas toas lebades kohe vägisi kinni vajuma. Õige pea suikuski ta unne.

Unes osutus ta olevat suure supitaldriku serval, mis kõrgel maa kohal hõljus. Kuskilt taldriku alt kostis kellegi plekine hääl: «Võtame ikka kolmanda ja neljanda jala jaoks ka!» Taldriku keskel aga seisis ta naisest ja ämmast moodustnud neljajalgne olevus, kes hakkas kohe tema poole oma kombitsaid sirutama. «Kuhugi sa ei page me käest, kulla Ruudi» sisistas see pahaselt, püüdes temast kinni haarata.

Ehmunud Rudolf üritas midagi vastu pomiseda, kuid vaatamata hirmsale pingutusele ei suutnud häält mitte kuidagi suust välja pressida – kostis vaid haledat viginat. Et ennast veel kuidagimoodi päästa, tegi ta hoovõtuks paar kiiret jooksusammu ning hüppas üle taldriku ääre kosmilisse tühjusse.

Tagasi üles