«Ma ei tulnud siia rääkima täna...» rapsab kiitsuke, koordinatsioonitajuta Villem kätega õhku ja ajab köögis rääbakat taksi taga. Dressipüksid rebadel, arvab, et laulab, ja kujutleb end suurele lavale, mille ees silikoontissidega naised nagu Duke Nukem'is ta hargivahe poole kõõritavad. Käed gravitatsiooni eirates külgedel laperdamas tardub ta pliidi ees stardivalmilt paigale. Vaatab koerale põrgulise kombel otsa ja ulub tumekollaste, harali hammaste vahelt:

«Põselohust limpsin kisselliii…»

Üle toa vajub ebatavaline vaikus, külmkapi urin jääb tasa, kusagil raksatab pikne. Loom niutsatab ja pageb tagajalgu järele vedades läbi häda köögist. Hirm on vaese kutsu juba ette ära halvanud. Täna ei ole aeg Kannibal Holokaustiks. Täna on Preili Elmi sünnipäev.

«Paks loll ront,» sisistab Villem talle järele ja sülitab kolm arseenimaitselist tupsu suursuguse kaarega pliidil podisevasse kartulikeeduvette, mispeale potist sädemeid pilduma kukub. Lae alla koguneb hurmav ja helendav aur. Poisi pilgu püüab köögilaual ilutsev kaheksakordne pidukook ning ta oigab ja naeratab himuralt. Noorsand on ise juba üheksa-aastane, aga tänini pole ta arunatukeses ühtegi originaalset mõtet leidunud. Isegi peale pole tahtnud tulla!

Hirmõhukese võimaluse, et ehk just nüüd võiks Villemi suure ja juhmi kolba all toimuda uuevääriline sünapside kohtumine, tühistab koridorist kajav, teeseldud idamaise aktsendiga sosin:

«Ta on ju.. Villem on ju taun, ema, sinna pole palju teha, lihtsalt.. Uzai, kõik ei sünni siia ilma võrdselt, sa tead seda isegi – vaata mind ja oma teist poega, kus ta on?! Hullusärgis! Sorena! Kauge galaktika esimene ohvitser, teenib Paldiski maanteel aega.»

Sulo-san koperdab oma rüü otsa ja paneb memmele kogemata jala ette, mistõttu viimane heledalt kiunatab.

«Oh, tasa-tasa.. Äkki Villu polegi minu poeg.. Oleks loogiline.. Kobi nüüd püsti ja lase minna, ma lasen ka.. Ei ole vaja teda šamaani juurde vedada, las laps olla.. Om tare tuttare ture soha, onja.»

Vanaema nuuksumine ja isa väljakannatamatu heietamine on jõudnud pea ukselävele. Villem pööritab silmi – ta teab vaid seda, et ta ei viitsi jälle teemadega vahele jääda. Vastumeelses alistumises võtab ta vahukooresed pihud püksist ja mätsib käte külge jäänud kreemi tagasi ümber tordi, pilk taksikoeraigatsuses ringi sõelumas.

Sulo-san jätab vanaema koridori nutma ning astub ettevaatlikult kööki. Ta haarab oma beebiroosa disainerkimono põuest näovisiiri, tõstab selle kahe sirge käega pea kohale ja langetab aeglaselt näo ette nagu mõne uhke sirmi.. Köhatab, sõrmitseb julgustuseks kaelas rippuvaid palvehelmeid ja piidleb aknast paistvat kaasikut, lootes oma alfa-isasust taevaliku ühenduse läbi ergutada. Silmates aga orust lähenevat kõuepilve, lõppevad enesepettuse jõuvarud ning ta laskub kiirelt poja ette kükki:

«Noh, Vilkur, miski lõhnab siin õite magusalt, millega tegeleme?»

Õnnetuseks on Villemil suhkur juba pähe hakanud ja enne, kui ta isale vastata jõuab, kukub tal keel üle alahuule lötakalt rippu: «Mina ka…šššššš…,» söövitab poisi suust purskuv olluslik rahe Sulo-sani näovisiiri väikeseid mullitavaid auke.

«Kuradi loll ront..,» pomiseb isa pahaselt ja pühib juustest mürgist tatti. Hingele koputav häbi tolle ebakarakteristliku tundepuhangu ees ei luba mehel kaua pahandada ning paneb ta palavikuliselt lunastusmantrat soiguma: «Oma lapsele olen ma ori ja jünger, jumal, sensei.. ori, jünger, jumal, sensei..»

End kogunud, tõstab Sulo-San pilgu ja puurib taasvalgustunud naeratuse saatel Villemile otsa: «Pole hullu, poja. Tule, läheme vaatame, kas pererahvas on tseremoonitsemisega ühele poole saanud. Kõik vist juba natuke väriseb, ega palju aega pole.»

Sulo-san sätib Villemi kimonosaba peale istuma, seob ta kleepuva, elutu käe palvekeega enda oma külge ja lohistab ta köögist välja koridori. Pimedat tunnelit valgustab vaid isa-geisha näovisiir, mis poisi tatistamisest radioluminestseks kiiritet.

***

Hansmannide klann jääb iga jaanipäevaga väikesemaks ja nõnda juba Preili Elmi esimesest sünnipäevast saati. Veerandsaja aastaga on mitmetuhandepealine armaada kahanenud armetu nelja tosinani ja suguvõsa endisest hiilgusest annab tunnistust vaid rohtunud kalmistu, mis krundiäärelt alguse saab ning alles ülejärgmise valla serval lõpeb.

Ega surnuid siin täna ei mälestata – maja tagant kuuldub ainult järelejäänud sugulaste liiderlikku hala, nurinat eesootava saatuse ja tädi Mare pikaleveninud jorutamise üle.

«..kui te naisi aitate sünnitamisel ja näete sugutunnuseist, et on tütarlaps, siis surmake see, aga poeglaps võib jääda elama! Nõnda oleksite pidanud tegema, kui põrguline ilmavalgust nägi!» nahutab naine publikut ja limpsab keelega suunurka kogunenud vahtu.

Juba mitu aastat järjest püüab ta omakseid aplusesurmast päästa, kuid tulutult. Kõikide ponnistuste kiuste upub igal suvel maopõhja aina rohkem Hansmanne ja seni pole ükski sakrament aidanud.. Ometi, ta veel usub.

Seda suurem on naisele osaks langev pettumus, kui kalmule sööstnud tuulepuhang ta palvelehed röövib ja nad alla orgu minema viib. Maapõue rahulolematu korin katkestab moraalijutluse nagu nimme enne kõige vürtsikamat osa ning saabuv torm lubab tüdinud leinalistel viimaks toa poole asuda.

«See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!» ahastab tädi Mare patustele järele ja surub kaelas rippuvat hõberisti kõvemini pihku. Ehk õnnestub peopessa auk vajutada – imbuks sealtki usku siia Lootusetuse kantsi… Aga ei. Uhkeis matuserõivais rahvas kiirustab vihma käest räästa alla ja pühib mööda lõugu nirisevaid hambaid varrukaisse. Nõnda halastamatu on võidupüha leitsak, nõnda talumatu Mare neuroos.

***

Kohustuslik teenistus selja taga, saabuvad hingelised surnuaiapoolsest sissepääsust vana talumaja banketisaali. Tädi Mare jõuab viimasena ja keerab palvet pomisedes ukse seestpoolt lukku.

Katuse kohal näib taevas hauduvat salakavalat plaani ning horisondil ägenev rögisemine ärgitab mäenõlva võnkuma. Lae all kiikuv raske tinalühter saab sest indu juurde ja asub giljotiinina hirmunud nägusid varitsema, küünlaleegid higistel põskedel varjuteatri vangis. Hingitsevat pinevust läbistab volangide ja rüüside sahin, serviisiklirin ja seismomeetri armutu elavnemine.

«Kindel, et see töötab või..?» sosistab murelik onu Eedik, singirull suus, tädi Marele ja näitab väriseva näpuga saali keskel urisevale masinale. «Sättisin küll kalibreerimiskõverat, aga..»

«Ausalt, mul on juba üksõik,» torkab Mare ja annab jalaga esmalt seadeldisele, siis Eedikule: «See sübariitlus pidigi kord lõppema! Oleksid nad teda vaid kogudusse käima pannud, kasvõi ristinud! Oleks keegigi talle näidanud, et mis on patt ja patu palk. Säh sulle nüüd looja viha. Pooled neist kõigist on meile siin nagunii vaid sitahaisu kaudu sugulased ja ma pean igaühe eest andeks paluma.»

«Tasa-tasa.. Pidite ju valvet, mitte jutlust pidama,» katkestab tädi Mare virisemise eikusagilt välja ilmunud räsitud moega Sulo-san, lükkab hõimlased küünarnukkidega masina eest ja tõstab paarimeetrise seismogrammi otsustavalt silmade kohale.

«Love'i lained.. Kolmkend kilomeetrit veel, õhk tõotab. Müokardiit vist, hehehe.»

Kimonošlepil istuv Villem virgub isa kohtlase naeru peale, kohendab end selili ja paneb neli viimast tupsu alla, kaks kummasegi põske - ta on persega alati rohkem teinud kui kätega. Vaevu on Sulo-San oma diagnoosi teatavaks jõudnud teha, kui šampanjaklaasid kasvavas kaanonis laudadelt puruks kukkuma hakkavad.

«Ei või olla, ma ei saanud valesti lugeda..» tunneb Sulo-san järjekordse ebaõnnestumise üle suurt süüd. Õõtsuvalt lühtrilt pritsib tulist küünlarasva, tädi Mare parem silm sulab parafiinipaugust kolju sisse, vasak otsib onu Eedikut. Kogu koda kaigub appikarjetest ja kett, mis tinalampi lae all hoiab, harutab end ähvardavalt lahti.

Kordamööda ning abitult püüdvad peokülalised jalule tõusta, aga rappuv pind tümitab neid hampelmannidena püsti ja pikali, vigaseks ja vagaks.

Mõni kaebab murdund luud ja teine surnud leibkondlast.

Väriseb maa ja väikesed hinged.

***

Kui põrgumürin lakkab, vahetavad esimese tulemise üle-elanud hirmunud, segaduses pilke ja püüavad asjast sotti saada:

«See läheb iga aastaga hullemaks..»

«Sellist asja pole veel kunagi juhtunud!»

«Ta peab ikka kõvasti kosunud olema..»

Mõtisklemise katkestab kõrvulukustav krigin ja krõmpsutamine, mispeale Sulo-san saalinurgas kimono all nutma puhkeb. Ta teab, et see on ta armas pojake klaasikilde järamas.

«Ei teagi, kuidas sind armastada, nüüd, kus näen sind nii hästi..» halab Sulo-san ja piilub roosa kanga alt puretud põskedega poega. Ta rebib endal palvehelmed kaelast, sülitab nende peale ja pöördub seotud sõrmedega oma Viimase Lootuse poole: «Võib-olla on liiga hilja, aga äkki Sa mõtled veel ümber.. Meie..»

Meieisapalvet ei lõpeta mees kunagi. Enneolematu vägevusega naaseb möire maakamarast ja jätkab hävitustööga. Nagu kurjast vaimust vaevatud, sülgab seismomeeter halastamatul kiirusel katkematut dokumenti, mis end kiht-kihi haaval üle toa lainetab ja viimaks ühest lühtrilt langenud küünlast süttib.

Paberilohe kisub värskel jüngril kimono seljast, krutib end ta palja, kirsiõie-tätoveeringutega kaetud torso ümber, ja paiskab mehe läbi katuse otse surnuaia keskele külmaks. Too valge, mäslev madu krutib end igal nõbul, õel ja vellel ümber kõri ja viib nad kraesid pidi Sulo-sanile järele, jättes ilma peale veel vaid kolm elusat Hansmanni.

«Pauluse kiri filiplastele!» kostub leegitsevas dokumendimeres Mare räuskamine: «Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest!»

Õhtuootest kosunud, ei jõua Villem ära imestada, kuidas kõikidest siinviibijatest just tädi Mare veel elavate kirjas on. Ta surfab toa kohal veel tulest puutumata paberilainel ja mitte ei näe, kust see mutt oma epistlit kriiskab – muidu ilastaks talle näkku. Pole ilmas palju, mida Villem sallib vähem kui seda krõõta.

«Mul on õla peal väike saatan!» karjub poiss Marele vastu, mürgist sülge ja arteriverd pritsides. Ei tea, kas verekaotusest, niisama nõtrusest või millest, aga Villemi silmade taga puhkeb õide midagi ennekuulmatut:

«Oleks ma jumal, oleks sa juba põrgus!»

See, Villemi esimene, päris oma mõte jääb paraku igaveseks tunnistajateta, sest tädi Mare ei kuule üle enda nutulaulu midagi ja poisi ennist nauditud klaasikillulõuna on ta enese kõnevõimetuks soperdanud. Lapse suust on kosta vaid mullitavat kurgukulinat.

Villem, oma peakeses sündinud neuroloogilisest fenomenist hirmsasti kohkunud, kaotab tasakaalu ning ta pisike keha prantsatab paberiharjalt põrandale, laest langev tala noolena järel. Poisist jääb järele neli helendavat tubakapadjakest ja neoonroheline laik, millest pruss välja turritab.

«..aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame päästjat.. kes meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks selle väe toimel, millega ta suudab ka alistada enesele kõik..»

Hoovipoolne sein variseb liivalossi kombel kokku, tõusev söetorm keelitab paberit südikamalt põlema ja pimedus liibub vargsi üle taeva.

***

Alt orust läheneb majale hirmaeglane tumepruun sedaan, mida akendest, katuseluugist ja pakiruumist välja pressivate kuperoossete pekirünkade alt vaevu märgata on. Opel on Preili Elmil seljas nagu väike nabapluusike. Pundunud lotid, sangad ja rullid lödisevad mööda lahtist kruusa ülesmäge koduõue poole, kallerdavad jäsemed riisuvad tühjaks naabrite põllud, lämmatavad karjad ja lammutavad talud.. Preili palverännaku lõpuks katab Maarjamaad Tallinnast Iisakuni vaid elutu ja aher muld, ei rohket rukist, kohavaid kaasikuid, ei tuulte õrna õhku. Temast pole algusest peale järele jäänud ei midagi ega kedagi peale läikiva lima nagu kõhtjalgsele elukale kombeks.

Väsimatu, biomehhaaniline transformer rühib deemonliku soolikakorina saatel nõlvale ja temast vallanduvad megahertsid purustavad parasvöötme magnituudirekordi. Lögane kruusatee voolab saabuva külalise selja taga haigutavasse kuristikku ning autol õnnestub tagarattad lihkest õige napilt välja kiirendada – vaid Lahmaka Lodevuse Inerts päästab Preili Elmi ja ta suksu hukatusest. Koju ei lähe siit keegi.

Nagu väikese Villemigi puhul, rahu tema põrmule, ei tunnista osa sünnipäevalapse jõletust kerest maa külgetõmbejõudu – taeva all lõkendav heleroosa pekiparv lehvib vaevu koospüsiva tarretisena õhtupäikesel ees ja naise ihumaastikul säravad lamatiste mädapaised meenutavad rikkalikku tähistaevast.. Nii mõnelgi tekib napakas kihk neisse oma soove sosistada, kuid see iha kipub langeva tähega pihta saades jahtuma – plahvatavad supernoovad on valmis kõik enessse neelama. Jah, Preili Elmi on kui Willendorfi Venus, oleks viimasel vaid rohkem süüa lubatud – pilv arhailises öös, emakese looduse vimm, viljakuse varjutus.

***

Opel jõuab viimaks üles mägedele. Sõidukit on Iisakuni koos hoidnud vaid vankumatu truudus ühes Elmi liimja higiga ning nüüd, kus missioon on täidetud, vajub kulunud metallkarkass Preili rindade ümbert laiali ja pudeneb peenikeseks tolmuks. Hämar on alistanud õhtu ja inimene masina.

Preili Elmi kobrutab end sellise graatsia ning nõtkusega püsti seisma justkui poleks ta jäsemeis ei ühtki konti ega kõhre. Ta on kodus. Nabaaugukarvadega kombitseb ta mööda aeda trepi järele nagu kiisupoeg vurrudega, aga sikutab nad ehmatusest tagasi kõhu sisse krussi, kui nood otsast kõrbema hakkavad.

Astmeid leidmata ja kärsahaisust kohkununa läheb Elmi ähmi täis ja hakkab oma silmi otsima – ta kummardab ragisedes oma varvaste poole, kobab kätega lääbakil laugude järele ja viskab puntjad kardinad helesinistelt seasilmakestelt taha selja peale rippu. Kuigi valitseb pilkane pimedus, teab Preili kohe, et seal, kus kunagi kõrgus ta palee, laiub nüüd tinapuruga pikitud soe ja tuhka täis plats ümber ohtlikult hõõguva lombi.

«..võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morijamaale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest..» kostub Elmi kõrvu terav inisemine, mida ta poolkurt pea ka parima tahtmise juures välja filtreerida ei suudaks.

«Njämm-njämm,» erutub Elmi ja pöörab end vappudes hääle suunas.

Tädi Marel pole enam ühtki silma, nüüd juhatab teda looja ise. Ta hingevaakuvat keha katab jumalakartlikule daamile kõlbmatult paljastav tooga, milles Preili näljane pilk tunneb ära oma lapsepõlvetoa tapeedi. Mälestus ajast, mil kõhul oli võimalik veel täis saada, mõjub volaskile kui punane lapike härjale ja ta asub maniakaalselt kõdura eide poole nühkima.

«..olles nagu eelmiselgi korral nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata kõigi teie pattude pärast, mis te olite teinud, tehes kurja Issanda silmis ja vihastades teda..» vahutab Mare marutõbiselt ja mõtleb härdalt tagasi oma vagale, tublile elule. Põrgusse ta kindlalt ei lähe. Ta ukerdab Villemist järelejäänud mülka poole, ulub sireenina, kuulutab Sõna ja kiikab ainiti üle õla, et veenduda, et Elmi talle ikka järele amööbitab.

Radioaktiivse tiigi äärel pahvatab pimedale tädile näkku kirbet saatana sigidiku aurat, mille peale ta osavalt vasakule põikab, et piki kallast teisele poole auku jõuda. Ta teab, et fat-femme'il ei õnnestuks kuidagi laukast mööda manööverdada ja palvetab, et kadunud poisslapse mürgises hauas lõppeks ka tema.

«..hulkugu nad ümber, otsides toitu, ja kui nad jäävad söömata, urisegu pealegi!»

Preili Elmi mulksuv ja tormitsev vatsake, mis temast alati mitmeid-setmeid penikoormaid ees maasse rada künnab, libisebki otsapidi rohelisse vette – peekonirasva sulamise magus lõhn on nii mõnus, et kasesalus peidus redutanud taksikoeral jagub julgust koguni riituspaigale naasmiseks.

«..sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja..» sosistab nõrkenud tädi Mare läbi rõõmupisarate, vajub keset tapatalguid istuma ja kahmab pihuga küünlarasvasegust sütt suhu. Ta kuulatab kannatlikult, kuidas Elmi pekid mürgiaugus susinal ja mullitades patukaristuse osaks langevad ning tänab ennast taevaisa poolt.

«..issanda, oma Jumala ees pead sa seda igal aastal sööma paigas, mille Issand valib, sina ja su pere.. Hädaleiba..»

Silmaaukudeni tuhka täis topitud tädi heidab räbaldunud kaltsu seljast ja jätab end aja hooleks. Hommikuks on nii temast kui Preili Elmist järele jäänud vaid õbluke ja habras skelett, millest roheliselt läikivate silmadega taksike marutaudiselt konte murrab.

«.. ja koerad söövad Iisebeli Jisreeli põllul ja teda ei maeta maha..» kõlavad tädi Mare viimased sajatused. Päike tol päeval ei tõuse.

Aastaid hiljem leiavad teadlased Hansmanni laugastikust hulgaliselt deoksüholaati, millest maailm saab kuulma kui Aqualyx®'ist. Teadusime kustutab maa pealt mõlema tüübi diabeedid, põrmustab veenilaiendid ning vabastab inimkonna ühest seitsmest surmapatust. Rekreatsiooniliste mõnuainete asemel süstitakse nüüd lipolüütikuid, heaoluühiskond kasvab jõudsalt – lollpea Villemi ja Preili Elmi ühispärand päästab ilma.

Alutagusele ei naase elu aga ka sajandi pärast, närbunud tsooni ainsateks väisajateks on võttemeeskonnad ning teadusekspeditsioonid nagu kunagi Tšernobõlis. Juunikuu lõppudel mäelt kumav jaanimardikate helk võiks ehk meenutada endiste aegade glooriat, kui vaid oleks kedagi, kes seda mäletaks. Hansmannidest mäletatakse edaspidi ainult postuumselt pühakustaatusesse tõusnud tädi Mare – tema kangelasteo austuseks saab mäele püstitatud uue ajastu kultuuriline ikoon, mille Hollywoodi maamärgi stiilis tähed paistvad koguni galaktikate taha: «Quo vadis, terra Mariana?»