«Kinoteatri MM Katarsis» on läbi. Kaidu ohmoonihäälsed ennustused on läbi. Olid suhteliselt halvad. Muretsemiseks aga pole põhjust – kirevate loomade ja koomikute asemele on saabunud tõsised lihast ja luust mehed. Ypsiloni simulatsioonisaal alustab. Samal ajal kui sakslased valmistusid kogu maailma rõõmuks koju minema, käis meil tõsine töö. Ja töö tuleb lõpetada ka hilistel õhtutundidel – siis, kui emotsioon on veel ehe.
Holland-USA 1:1
Vinni: Raske mäng. 90+2' sai lõpuks löödud värav peale täielikku dominatsiooni. Frenkie hullas. Väravaid oleks pidanud tulema hulgi. Vandaal küll huilgas Unitedis, et mehed on süüdi, aga paistab, et ei ole vahet, mis sats on – mängitakse ikkagi poolkõvaks ajavat jalgpalli. Ja nagu ka Tatu on öelnud: «This is not enough».
Kohila: Endisel USA presidendil Donald Trumpil oli üks hiilgav, elujaatav lause, mis oli nõnda mõjus, et hakkasin isegi seda praktiseerima. «America first». Hapnikumask endale ette, siis alles teistele – nii ma vähemalt lootsin. Muret oli. Küll ei jõudnud McKennie õigesse kohta, küll ei jõudnud Weah. Holland surus, surus lõpuni, kartsin, et pärast nende väravat enam tagasitulekut ei ole. Hirmust hoolimata uskusin. Mängu neljandal lisaminutil ilmus tabloole 1:1.
NB! Ehk võis õhku jääda küsimus, miks 1:1, on ju play-off ja penaltid? Oleme võtnud Ypsilonis kindla joone – õnnemängudega meie ei tegele.
Argentina-Austraalia 2:0
Vinni: Kartsin halvimat. Austraalia on ikka kaunis jube sats. Enam pole ka Cahilli ja vastasmeeskonnas on ju Lionel Messi, kelle iga puude on põlise austraallase jaoks justkui mürgise konna suudlus. Nii aga ei läinud. Objektiivselt võttes olin vastasest nii strateegilises kui ka taktikalises plaanis üle. I remain master strategist.
Kohila: Valisin Argentiina. Nägin: Messi. Hüüdsin: Messi. Mingi 60. minutil lõi värava Martinez, oli kastist väljas, päris kaugel, aga pani ära. 78. minutil lõi värava: Messi.