«Kinoteatri MM Katarsis» on läbi. Kaidu ohmoonihäälsed ennustused on läbi. Olid suhteliselt halvad. Muretsemiseks aga pole põhjust – kirevate loomade ja koomikute asemele on saabunud tõsised lihast ja luust mehed. Ypsiloni simulatsioonisaal alustab. Samal ajal kui sakslased valmistusid kogu maailma rõõmuks koju minema, käis meil tõsine töö. Ja töö tuleb lõpetada ka hilistel õhtutundidel – siis, kui emotsioon on veel ehe.
Holland-USA 1:1
Vinni: Raske mäng. 90+2' sai lõpuks löödud värav peale täielikku dominatsiooni. Frenkie hullas. Väravaid oleks pidanud tulema hulgi. Vandaal küll huilgas Unitedis, et mehed on süüdi, aga paistab, et ei ole vahet, mis sats on – mängitakse ikkagi poolkõvaks ajavat jalgpalli. Ja nagu ka Tatu on öelnud: «This is not enough».
Kohila: Endisel USA presidendil Donald Trumpil oli üks hiilgav, elujaatav lause, mis oli nõnda mõjus, et hakkasin isegi seda praktiseerima. «America first». Hapnikumask endale ette, siis alles teistele – nii ma vähemalt lootsin. Muret oli. Küll ei jõudnud McKennie õigesse kohta, küll ei jõudnud Weah. Holland surus, surus lõpuni, kartsin, et pärast nende väravat enam tagasitulekut ei ole. Hirmust hoolimata uskusin. Mängu neljandal lisaminutil ilmus tabloole 1:1.
NB! Ehk võis õhku jääda küsimus, miks 1:1, on ju play-off ja penaltid? Oleme võtnud Ypsilonis kindla joone – õnnemängudega meie ei tegele.
Argentina-Austraalia 2:0
Vinni: Kartsin halvimat. Austraalia on ikka kaunis jube sats. Enam pole ka Cahilli ja vastasmeeskonnas on ju Lionel Messi, kelle iga puude on põlise austraallase jaoks justkui mürgise konna suudlus. Nii aga ei läinud. Objektiivselt võttes olin vastasest nii strateegilises kui ka taktikalises plaanis üle. I remain master strategist.
Kohila: Valisin Argentiina. Nägin: Messi. Hüüdsin: Messi. Mingi 60. minutil lõi värava Martinez, oli kastist väljas, päris kaugel, aga pani ära. 78. minutil lõi värava: Messi.
Senegal-Inglismaa 1:0
Vinni: Väga haige. Muid sõnu nagu polegi. Harry Kane'i tegutsemine meenutas Wayne Rooney hooaja algust – 5 kilo ülekaalus ja eelmisel õhtul sõbra poolt elutoa põrandale nokki löödud. Kui ka võimalusi oli, siis palli tabamise hetkel lootus kadus. Mehed oleksid nagu kirsadega jalgpalli tulnud mängima. Kui ka päriselt mäng nii läheb, siis tuleb Inglismaal revolutsiooniks valmistuda. Lock and load.
Kohila: «Võtan Mane välja või?» – «Võta jah,» sõnus mu vastane ning Mane saigi mul reservi pandud – teda ju sel MM-il näha ei saa. Inglismaa on võimekas oponent, aga ilmselt Kolmeks Lõviks Olemise pinge oli sooritamiseks liiga suur. Senegal ei olnud kuigivõrd organiseeritud, ent nad olid väga kiired ja südikad, jobistasin kuidagi 1:0 ära, nõnda jäi.
Prantsusmaa-Poola 2:1
Vinni: Prantsusmaa. Prantsusmaa. Vendadel on kolme koosseisu jaoks keskkaitsjaid ja kui Koulibaly oleks ka otsustanud Prantsuse kodakondsuse võtta, siis oleks olukord hullumeelne olnud. Suutsin sellest betoonist korra läbi murda. Tegin Lewaga seisuks 1:0. Proovisin vastasele pähe ronida: «Oih, mul tõmbas pildi mustaks.» Abi oli vähe. Oleks pidanud Mbappe pordedesse kinni niitma. Aga liiga kiire oli, raisk. Musta maagiat sai liialt vähe kasutatud – loodetavasti Poola tõmbab pärismängus taskust välja midagi samaväärset nagu Sasha Grey pildid idapropa poolt. Eesmärk pühitseb abinõu – nüüd olen selles kindel.
Kohila: Formatsioon oli mega imelik 4-1-2-1-2, sundis mind tiki-takat mängima. Mind games olid tugevad, mõnes mängus omal kohal, aga jäin neile peale. Poola löödud 1:0 ei heidutanud mind, teadsin, et kvaliteeti on hoolimata Benzema eemalejäämisest, ning panin paugud vastu tagasi – mees maas, mees maas, nagu räpiks Suur Papa.
NB! Mõtteainet ka hommikukohvi juurde või voodisse lammaste kõrvale: kes on öelnud, et Suur Papa on hoopis meeter seitsmekümnene sitaratas?