E, 6.02.2023
MINA ELASIN SIIN ⟩ Helme. Meenutused
Helme asula, pildil endine kutsekool. Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane Foto: Arvo Meeks
Arnold Looga
Helme. Meenutused
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Praegu on Helme selline keskmine Lõuna-Eesti küla, vaikselt hääbuv piirkond Tõrva vallas koos vanadekodu ja vana aja mälestustes elavate vanainimestega, kes end uhkusega helmekateks nimetavad. Aga kunagi oli see võimas keskus, mille südamena tuksus Helme Kutsekool ja kus õppis noori lausa üle 700. Eks minugi mälestused on pigem sellest vanemast perioodist, sest sattusin sinna õpetaja töökuulutuse kaudu 2002. aastal.

Koolimaja ise oli kahekorruseline valgest tellisest pommikindel hoone vägeva aula ja tolle aja kohta eeskujuliku arvutipargiga. Isegi printer oli olemas ja mitte see prigiseja maatriks, vaid lausa tindikas. Viimasega oli see boonus, et selle tindikassette sai süstlaga kogu aeg täita, odavam ikka kui pidevalt uusi osta. Minu valdusse sai esimese korruse loodusainete klass tohutu Mendelejevi tabeliga tagaseinas ja pöörase lülitipargiga õpetajalaual, kus nuppudele vajutades mitte kusagil mitte midagi ei muutunud. Õpetajalaua taga olevalt toolilt oli seljatugi ära rebitud, aga see polnud suur probleem, sest toole olevat ju kuskil veel, nagu seda majandusjuhataja lahkelt seletas. Laua tagant läks väike uks tagakambrisse, kuhu oli esimese hooga võimatu sissegi astuda, sest selle põrand ujus pudelitest. Koristamist ja kraamimist jätkus julgelt nädalaks. Seevastu kaasaegset õppekirjandust oli tervelt 15 õpikut. Mitte seeriatena, vaid summas.

Sain omale ka õpetajakorteri, kus – nagu majandusjuhataja selgitas – oli vaja väike remondikene ära teha. Jah tõesti. Tapeedid ripendasid seintel kuni põrandani, toas oli ilmselt viimaseks teoks mõne auto laiali lammutamine (rehv vedeles veel nurgas) ja tualetis oli kraan küll olemas, aga polnud ei kraanikaussi ega potti. Köögis oli nii kraan kui valamu olemas, paraku valamul polnud äravoolu. Aknad olid siiski terved ja lagi täitsa oma koha peal. Lubati mingeid tapeete jagada ja laos pidi põrandavärvi ka olema ning katlamajast pidi saama ühe korraliku poti ka. Kuni remondi ära tegin, võisin elada tüdrukute ühikas spetsiaalselt külalisõpetajatele mõeldud ühe aknaga kamorkas, millel oli lisana isegi soe vesi sisse aretatud. Ja pott oli seal ka.

Esimesel ööl sain veenva kinnituse, et kõikidel nendel lugudel toimekatest maakutsekatest on tugev tõepõhi all. Nii umbes poole ühetestkümne ajal öösel käis vastu akent korralik kolakas. Läksin vaatama. Tuld polnud vaja põlema süüdata, sest väljas akna alla pargitud helesinise Sierra esilaternad valgustasid toa niigi nagu päeval valgeks. Raske oli midagi näha, aga niipalju sain aru, et akna vastas ripub midagi. Siis lasti tuled ära ja üksteise järel tõmbasid teise korruse atsakad tüdrukud noormehed selle voodilinadest meisterdatud köie abil lups ja lups teise korruse aknast sisse. Seal kuskil mu pea kohal läks korralik pidu käima, mille kulminatsiooni paraku rikkusid kohale kutsutud politseinikud, kes noormehed tseremoonitsemata kuuti lükkasid ja siis minema sõitsid. Ürituse lõppakordina jäi meelde üks linasse mässitud praktiliselt ihualasti blond neiu, kes oma elu armastuse nii jõhkralt minema viimist veel umbes tunni trepil istudes järele ulgus. Komandant andis lühikese kommentaari, et siin peab kiirelt reageerima, sest muidu ei jõua neid rasedusi enam kokku lugeda, Ala kaader muud ei teegi kui ainult landib kokapiigasid. Võtsin kogetud päevasündmused kõik kokku ja jõin end millimallikaks.

Helme kutsekeskkooli vilistlaste kokkutulekul meenutati kadunud kooli
Helme kutsekeskkooli vilistlaste kokkutulekul meenutati kadunud kooli Foto: Paul Poderat

Aga edasi olid päevad märksa päikselisemad ja vaikselt remonti tehes õnnestus Helmega päris kiiresti tuttavaks saada. Ja Helmel minuga ka muidugi. Peagi algas kooliaeg ja lisaks eelmise aasta õppevõlgu likvideerivale noorsoole tuli ühikatesse julgelt 400 õpilast juurde. Ja nad kõik olid isiksused. Oma kiiksude ja kääksudega, aga isiksused. Hierarhia oli paigas, mingisugune esimese kursuse jumbu võis endast küll palju arvata, ta pandi paika ruttu. See paistis välja juba kooli õuelt, kus remmelgate varjus oli parkimisala õpetajate autodele ning kus kõige tagapoolsemas osas võisid oma sõidukeid parkida ka kolmandate kursuste noormehed. Teise kursuse päralt oli päikeselõõsas aurav avatud õu ning esimese kursuse omad käisid bussiga, sest lube sai teha üldiselt alles esimese kursuse lõpul või teisel kursusel. Aga autod olid alati pargitud strateegiliselt õigesti, sest kui neljas tund lõppes ja tuli söögivahetund, siis eriti šnitslipäevadel keegi kellegi peale halastust ei tundnud. Tunnist karati röökides välja, hüpati autodesse ja anti söökla poole juga. Söökla ise asus nii vast kolmesaja meetri kaugusel ja õpilase Lauri nimel on selle vahemaa läbimise absoluutrekord – koos autosse hüppamise ja stardiks ette valmistamisega kaheksa sekundit asulasisestel teedel. Temaga üritas joont hoida üks Leebiku kutt, kes oma valge Golfi kurvi kohal selle juures oleva suure kivi otsa rihtis, kus see kõva ööpäeva kõlkus, kuni lõpuks alla tõmmati. Direktor tänas sageli õnne, et kooli sümbol – oma «elu» jooksul ise mitte meetritki liikunud traktor – kõrge kivist postamendi otsas oli, sest muidu oleks see ka ära rihitud.

Sealsamas söökla juures olid ka kooli töökojad, kus ühes siis õpiti tisleritööd ja teises sageli sügavate öötundideni remonditi autosid ja kõikvõimalikku tehnikat või siis saadi järjekordselt aimu kokanduse saladustest. Mingeid limiite vähemalt remondihallis ei tuntud – kui õpilane tahtis oma masinat putitada, siis kui ta oli autoremondi eriala õpilane, oli see absoluutselt loomulik ning kui ei olnud, siis kiiduväärne. Õpetajad ise ju ka nagunii tegid kogu aeg sedasama. Sedasi vaikselt nihkusid need käekeste kinnituskohad sealt tagumiku piirkonnast järjest kindlamalt õlgade juurde ja teise kursuse õpilastel oli üldiselt juba teada, kuhu nad pärast kooli lõpetamist tööle võetakse. Üks õpilane oli lausa nii tubli, et vastav töökoda tema lõpetamisel talle valge ülikonna, limusiini ja isikliku autojuhi organiseeris. Kõik muidugi nii hakkajad ei olnud, aga ega neidki nelja tuule meelevalda jäetud. Kleenuke õppealajuhataja ükskord rabas temast kaks korda suuremal purjus õpilasel Roosil nagu konksuga kraest kinni ja vedas kui kutsikat enda järel koolimajja, kus lükkas ta mulle klassiuksest sisse ja käratas, et enne ta siit välja ei saa, kui õppevõlgnevused on likvideeritud. Vaene Roos sai elu suurima šoki, luges õpikut ähkides nagu hästi timmitud õppimismasin ja saigi mõni aeg hiljem oma hinde parandatud. Sellest jäi tal aga mälestus ülikõva, sest pool aastat hiljem õppealajuhatajat turul nähes kobistas ta kohe kiiresti välja, et õppevõlgnevusi ei ole ja areneb tublisti. Areneski, praegu on ta firmajuht.

Üldiselt aga andsid Helmele tema olemuse kutseka õpetajad. Nad elasid üldiselt kõik endistes kooli korterites ja neile oli määratud ka oma põllumaa, mida hariti kooli traktoritega. Euroopa parim künnimees on pärit Helmest ja mitte ilmaasjata. Neid põllumaid oli kolmes erinevas osas ja need jaotusid omamoodi hierarhia alusel, millest mina siis mitte midagi ei taibanud. Igal juhul need kõige õigemad helmekad omasid põllumaad täpselt asula keskel kiviaia ja kunagise Stalini-aegse ühika vahel ning neil oli oma pumbajaam. Sellised vähe nirumad helmekad said oma aiamaa kõnnitee ja garaažide vahele ja neist veelgi madalamal positsioonil isikud kasvatasid kartuleid ja võtsid peenramaa ääres viina hoopis teisel pool maanteed heki taga, kus paraku ka üsna sageli põldudel ja kasvuhoonetes vargil käidi. Igale poole oli veetud ka omad veetrassid, mille tarbe kool kinni maksis, keskmiselt umbes 900 kuupmeetrit vett hooaja kohta. Aga sellised pisiasjad ei häirinud mitte kedagi. Mõni aasta varem olid õpetajad isegi loomakasvatusega tegelenud, siis aga ilmselt kuivas mingisugune varustusliin kokku. Igal juhul metsaäär oli kahes reas lautu täis ehitatud, igaüks arhitektuurselt omamoodi kööbakas, aga loomade pidamiseks head piisavalt.

Eks õpetajatel olid kohati ka mõned veidrused. Ühe puhul maksis talle ükskord päris karmilt kätte tema harjumus omaette pobisedes olukordi kommenteerida. Ta oli hirmus entusiast spordi ja kalapüügi alal ning ükskord Lindora laadal lante valides sattus ta otsa vahvale roolandile. Omas tohutus entusiasmis unustas ta täielikult, kus viibis, pani landi spinningule ja tegi heite. Lant lendas uhkelt oma kolmkümmend meetrit ja jäi siis hirmsa sajatuse saatel seisma ühe daami dekoltees. Entusiast ise ei lasknud end olukorrast häirida ja omaette pobisedes hakkas end daamile lähemale kerima. Selgus, et daam on temast veidi pikem, kaalus oluliselt raskem ja kaugel kalameestele omasest meelerahust ning kui landiheitja end talle käeulatusse oli kerinud, tuli ka esimene tutakas. Sündinud intelligendina tegi löödu sealsamas daamile selgeks, et selline ebaviisakas käitumine ei ole sobilik ei siin Lindoras ega ka Versailles'i peeglisaalis. Peeglisaaliga õnnestus tal see sõjakas amatsoon rivist välja lüüa ja niisiis süvenes teeneline pedagoog nagu muuseas dekoltee avamisse, et oma lanti ikka lõpuks kätte saada. Kriiskamise saatel tuli kiirelt teine tutakas, mille järel tuli selgitustööd juba palju enam teha. Lõpuks soostus daam avalikus kohas oma dekoltees sobramisega, sest lant tuli ju tõesti välja saada, kuna muidu see võivat kallist kleiti rikkuda. Tegurõõmsalt askeldades pobises õpetaja aga lanti pihku saades välja midagi niisugust, et «näed mõtlesin et püüan purika, sattusin aga hoopis hoorapuraka otsa», mille järel vastu sihverplaati lennanud maanaise raske rusikas lõpetas nende silmade edasise saatuse osas igasugusedki kahtlused. Õnnetu kalamees jõudis veel ühmata, et nüüd pole vist enam mingit vahet, kas saada veel peksa või mitte, sellega nõusse jäänud vihane daam sajatas, et «ei ole tõesti» ja fikseeris olukorra neljanda paremsirgega.

Helme alevikus murti sisse garaažidesse. 25.04.2013
Helme alevikus murti sisse garaažidesse. 25.04.2013 Foto: Arvo Meeks

Vanemate õpetajate järelkasv elas oma tormilist elu kas garaažides, töökodades või siis kusagil nende jaoks «määratud» kohtades. Näiteks üks neist oli enda jaoks välja kujundanud kindla rutiini, mille alusel kõigepealt ta rügas pool päeva puidutööstuses, siis aga sõitis töökodade juures vana talli taha, kus jõi ära oma kohustusliku liitri viina, mille järel juba võis ka vähem olulisi asju ette võtma hakata. Tema roheline Ford Mondeo oli üle vabariigi nii kuulus, et ta võis ükskõik kus olles autol uksed lahti ja süütevõtme ette jätta, sest kui isegi keegi oleks selle ärandanud, üle 20 kilomeetri ta maanteel sõita poleks saanud. Politseinikud teadsid, et töölt koju sõites polnud mõtet teda peatada, muul ajal aga oli ta autoroolis meie riigi üks lahkema käega kuldsponsoreid. Nii möödusid aastad ja kui ta siit ilmast lahkus, koristati tema «koht» ära ja siis selgus, et taara jaoks tuleb eraldi suur konteiner tellida.

Peale selliste isehakkajate tegutses Helmes võimsalt ka meesteklubi «Kajakas», kus siis teatud seltskond kohalikke ja ka Tõrvast erinevates kohtades grillisid ja jooke tarbisid, algul vanade tööklasside taga katusega pingil, pärast alevi keskel puude vilus ja hiljem juba kas katlamaja taga või garaažides. See oli üksjagu huvitavatest aktivistidest koosnev kooslus, kus suurepärasteks jututeemadeks olid ikka ja alati naised, lollid poliitikud, kellegi uus auto, sport ja kalapüük. Teemadering, milles nende ekspertluse tase neil diskuteerida ei lasknud, jäeti heaga arutlustest välja või süveneti nendesse vaid pinnapealselt. Aga kui oli vaja midagi ette võtta või kellelgi oli häda käes, siis see klubi tuli, võttis ette ja tegi ära või vähemalt andis head nõu.

Täiesti eraldi maailm oli katlamaja, kus tegutsesid selle valdkonna vastava taseme ilmselt kõige profimad eksperdid Eestis. Katlamajas oli kaks katelt, millest üks oli töös ja teist parandati. Kui hooaeg läbi sai, läksid katlad vahetusse ja nii see ring muudkui käis ja käis. Kütte osas oli neil välja kujundatud oma tarneahelad, mis tekitasid kateldele nii odava kütte, et Helme toasoe Tõrva omaga võrreldes oli alati vähemalt kolm korda odavam, Tallinna rahvaga võrreldes aga täiesti tasuta. Ja katlamaja taga valmis kõik. Seal parandati kaatreid, autosid, mootorrattaid, keevitati kokku lugematul arvul grillahjusid ning isegi püstitati Valgamaa esimene monteeritav kontsertlava. Sealsamas oli ka ikka veel üsna heas korras kooli viljapuuaed ning katlamaja taga oli ka Helme improviseeritud mahlapunkt. Kord võtsid katlamaja mehed ette missiooni korralikult veini tegema hakata ja enne hoogu maha ei saanud, kui üle kuuekümne suure veinianuma oli katlamajja mulksuma pandud. Puhta sademevaba veinina oli seda kokku üle kuupmeetri ja otsa sai see kõik. Kui midagi mehhaanilist või elektrilist oli vaja kokku panna ja seda katlamajas kokku ei saanud, siis see oli üsna võimatu ka mujal maailmas.

Kogu see vägevus kokku pärines aga faktist, et oli kõigega kuidas just oli, selle kooli lõpetajaist sai asja. Ning Moskvast saadetud kontrollide puhul oli ka koheselt selge, mida nad tegelikult tahtsid ning pärast tigedat süldilauda koos blondide kaunitaridega laulsid revidendid seal kaugel veel pikalt oma kiidulaule, kool sai jälle üleliiduliselt kõrgeima taseme kinnituse ja taas kord avanesid järgmiste fondide kraanid, mille pealt võis kõva kümme aastat probleemivabalt elu edasi edendada.

Tõsi ta on, 2002. aastaks olid need varasemad võimalused juba kenakesti kokku kuivanud, tehnikat oli palju maha müüdud ja olukorrad ka õpilaste arvuga kaugel kunagisest. Aga sellest hoolimata pidas kool veel päris pikalt vastu, kuni see taristu «liitumislepinguga» maha kanti. Ise tegutsesin Helmes üle kümne aasta, aga päris helmekaks ma ikkagi ei saanudki. Maakohtades kulub lõplikult omaks võtmiseks inimpõlvkond.

Tagasi üles