ANALÜÜS ⟩ Ludiit veristab Ott Järvela VAR-i vaimustust

VAR on viimastel aastatel üks enim kõlapindu leidnud teemasid jalgpallis Christiano Ronaldo kõrval. On olnud paremaid ja halvemaid perioode, kuid rohkem siiski viimaseid. Meistrite Liiga mängude puhul on paljud suutnud olukorraga leppida — maailm muutub, jalgpall muutub, kõik on okei. Mulle aga näib, et nii tavaliste kui ka tuntumate jalgpalli vaatajate viha on nüüd paisu tagant valla pääsenud.

Kalev Kruus materdas VAR-i endale omase emotsionaalsusega. Paistab, et kõik, kes otsivad jalgpallist emotsiooni (mitte mingit imaginaarset õiglust) on samal meelel. Viisakam seltskond lihtsalt vaikib, aga näoilmed ütlevad, et mõtted on samad. Eestis aga on vähemalt üks mees, kelle arvamusel on mingit kaalu, ja kes laulab VAR-ile väga entusiastlikult hosiannat — Ott Järvela. Kirjatükis võtangi luubi alla tema 2. detsembri öötundidel Soccernetis ilmunud loo: «VAR on võimas! VAR on hea! Ilma VAR-ita elada ei saa!»

Tekst kubiseb mõtetest, millele lihtsalt peab vastu vaidlema. Siin ma seisan ja teisti ma ei saa. Järvela toob teksti alguses välja tema meelest VAR-i tehtud vead. Nii Ronaldo penalti Ghana vastu kui ka Messi oma Poola vastu. Samuti Portugali penalti Uruguay vastu. Ta leiab, et need kõik polnud õigustatud. Kuigi hinnangu enesega ma nõustun, siis Järvela mõtte kohaselt peaks VAR aina enam ja enam sekkuma. Ka olukorrad, kus pole n-ö clear and obvious foul situatsiooni.

Järgmine loogiline samm siit edasi peaks siis juba olema kollaste kaartide puhul videokordusest situatsiooni üle vaatamine. Ja suurem probleem antud juhul - Järvela meelest on olemas väike paradiis, kus kohtunike otsused on universaalsed. Ehk enamik kohtunike teeks antud olukorras täpselt samasuguse otsuse. Olles vaadanud nii Premier League’i kui ka Meistrite Liigat, siis VAR on välja toonud just selle, et kohtunike käekirjad erinevad märgatavalt. Jah, teatud universaalsus esineb, kuid see ei ole ei füüsika ega matemaatika tasemel universaalsus ega sinna poolegi. Kogu see protsess nõuab, et reeglid oleksid detailselt täpsed. Samal ajal aga pole ükski taklamine ega müks selga reaalsuses samasugune.

Ja kuidagi kummaline situatsioon on tekkinud — kohtunik väljakul on justkui boss, samal ajal on tal vähem informatsiooni kui VAR-i kohtunikel. Adekvaatne ei ole seisukoht, et reeglid on sellised, me ei saa midagi teha. Kui reeglid on ilmselged vildakad, tuleb vastutus võtta ja neid muuta. Mängijatel ja pealtvaatajatel on õigustatud ootus, et otsuste kvaliteet oleks nüüd, VAR-i ajastul, tuntavalt parem. See aga ei ole realiseerunud. Ja seda frustatsiooni nägime väga ilmekalt ka Uruguay viimase mängu järel. Mida täpsemad reeglid ja mida rohkem VAR-i, seda rohkem segadust ja okkaid hinges. Ja kõige selle peale öeldakse — meil on VAR, mis sa halised?

Teisena toob Järvela välja loo, mil ta külastas UEFA peakorterit Nyonis ja rääkis seal kohtunike osakonna bossi Roberto Rosettiga. Järvela ütles siis mehele, et VAR-i otsused on kõik arusaadavad, mille peale Rosetti rõõmustas. Antud lugu ise polekski ehk mainimist väärt, kui ei oleks tekkinud kahetsusväärset olukorda, kus enam ei saagi justkui aru, et kelle jaoks seda jalgpalli mängitakse. Kas reeglid ja kogu kaadervärk peab toetama mängijaid ja pealtvaatajate võimalikku head jalgpalli kogemust? Pigem on jäänud mulje, et mängijad peavad vait olema ja edasi teenima. Pealtvaatajad leppima ja kohtunikud olema eesrinnas võitluses mingi imaginaarse õigluse eest, mille päris täpne lahtimõtestamine ei ole siiani selge. Kõrvaldades ebaõiglust, tekib justkui ebaõiglust juurde ja polegi arusaadav, kas nüüd on siis olukord parem või mitte. Küsimus jääb õhku - kelle ja mille nimel jalgpalli ikkagi mängitakse?

Kolmas ja minul juba hommikutundidel vererõhu üles löönud Järvela artikli lõik on järgnev (kopeerin kogu kõne all oleva mõtte):

“Muuseas, omajagu kriitikat saanud suluseisude VAR-iga fikseerimise kohta pole samas põhjust midagi kobiseda. Suluseis on faktiline hinnang ning kasutades nutikat palli, mis fikseerib väga täpselt ära söödu hetke, on FIFA selles vallas saavutanud täpsuse, millele keegi vastu ei saa.”

Ott Järvela«VAR on võimas! VAR on hea! Ilma VAR-ita elada ei saa», Soccernet, 02.12.2022

Siin on võib-olla Järvela üks jämedamaid sisulisi eksimusi minu jaoks üldse. Ma päris tõsiselt vihkan suhtumist, kus jalgpalli proovitakse suruda mingitesse raamidesse, võttes appi täppisteadused. See pole ainult jalgpallis nii. Ka sotsiaalteadlased proovivad ennast tähtsaks teha kasutades reaalteaduste vahendeid. Jalgpallis suluseisu määramine on muudetud kunstlikuks ja reaalteaduslikult perversseks. Varasemalt (kui VARi ei olnud) oli suluseisu määramisel printsiip: ründajale antakse eelis, kui asi pole selge. Tundus täiesti mõistlik — väravad on jalgpalli üks toredamaid komponente. Nüüd aga aetakse taga sentimeetreid ja seda kõike “õigluse” nimel.

Palun, seletage keegi, millise märgatava eelise saab ründaja kui tema õlg on kaks sentimeetrit kaitsjast ees? Need arutelud muutuvad niivõrd jaburaks. Samal ajal kui “õiglus” seatakse jalule, haavatakse aga muid aspekte, mis teevad jalgpallist jalgpalli. Mängutempo. Värava tähistamine. See kõik ei ole nii ebaoluline kui ehk tundub. Kui MM-i tiitel otsustatakse kahe sentimeetrise suluseisust löödud värava ära võtmisega, kas siis on põhjust ülemäära suureks rõõmustamiseks, isegi kui tiitli võidab su lemmikmeeskond?

Viimane punkt ja see on ehk Järvela kui ajakirjaniku kapsaaeda ehk kõige suurem kivi. Tegemist on tuntud veaga, mida inimesed kipuvad tegema, kui emotsioonid neist võimust saavad. Induktsiooniprobleem. Ühe positiivse näite varal maalitakse pilt, justkui Jeesus Kristus oleks taassündinud ja meid kõiki päästma tulnud. Jah, VAR tegi õiglase otsuse, mille tulemusel Jaapan edasi kulges. Samal ajal saaks kirjutada ka loo, kuidas Uruguay VAR-i tõttu välja jäi.. Tõele või objektiivsusele me kuidagi lähemale selliste narratiivide loomisega seega ei jõua.

Japan’s second goal in their 2-1 win over Spain was checked by VAR to determine if the ball had gone out of play.

The video match officials used the goal line camera images to check if the ball was still partially on the line or not. pic.twitter.com/RhN8meei6Q

— FIFA.com (@FIFAcom) December 2, 2022

Oluline on aga siinkohal mainida, et jalgpall ei ole korvpall ega mõni teine sportmäng. Ta on spordialade kuningas. Korvpallis ei muuda üks otsus tugeva ja nõrga meeskonna vahel oluliselt kaalukauss. Jalgpallis on juhusel (faktoril, mis teeb temast kuninga), aga niivõrd oluline roll, et üks otsus muudab kõike. Sellest tuleneb ka kõik see emotsionaalne virr-varr, mis ühe tõsiselt hea ja olulise mängu ajal pealtvaatajat tabab. VAR aga tabab pistoda jalgpalli otse tema südamesse — lubades mingit õiglust, aga samas mõttes ära kõik, mille nimel jalgpalli vaadatakse, emotsiooni.

Ilmselt pole ma antud küsimuses sugugi üksi. Jalgpall ei suuda enam ka teisi niivõrd kaasa haarata. Siinkohal ilmus ka hea artikkel Siim Pulstilt Soccerneti portaalis «Mis saab siis, kui jalgpall ei aja enam närvi?». Kurb, aga samas tõsi — paljude mängude puhul on vähemalt minu jaoks saavutanud jalgpall taustamuusika rolli. Emotsiooni suudavad pakkuda ainult lemmik meeskondade mängud. Ja mis viimasel ajal isegi rohkem emotsiooni pakub - lihtsalt sõpradega FIFA mängimine, mis on üpris kummaline, aga nii see kahjuks on. Jalgpalli reformimisega on jõutud punkti, kus reaalsus ja arvutimäng jõuavad teineteisele üha lähemale.