MINA ELASIN SIIN ⟩ Hiinalinn. Kadunud võlud

Kiosk ja Saluut Foto: Alari Liik

8. detsember 2022, 13:58

Ma elan Tartus, mis on paljude omaduste poolest inimestele tuntud linn. Näiteks on see piisavalt väike, et mistahes kohast linna servas saab kesklinna minna jalgsi. Aga siingi on asju, millest paljud võibolla ei tea. Mu teismeiga möödus sellises linnaosas nagu Hiinalinn. Teatud kui endine Vene sõjaväe linnaosa.

Olid kenad 90-ndad ja selles linnaosas õitses veel vana eluviis. Tänavatel olid nõukapärased nimed – Gvardeiskaja, Kolhoosi, Sohvoosi, vist oli ka Lennuki tänav? Seda viimast ma nii hästi ei mäleta.

Gvardeiskajas oli meie perel korter. Ühes neist sinistest majadest, mille seinapaneele kattis mingi huvitav keraamika. Võibolla paljud inimesed ei tea, et need majad olid ehitatud ligadi-logadi? Jah, meie maja keldri seinad olid tiira-taara viltu. Need olid laotud kättejuhtuvast kraamist. Kus ei jätkunud vundamendiplokke, seal oli seinas silikaattellis. Ühes kohas oli jupp seina ilmselt ehitamise ajal vajunud, aga see ehitajaid ei heidutanud. Vajunud koht laoti tellistega parajale kõrgusele ja nii on see hoone siiani püsinud. Keldrisse viis ainult üks sissepääs keskmisest püstakust. Kõige krooniks olid seal all kummagi majapoole suunas avanevad uksed oma suuruselt pigem rotiaugud. Kõrgust oli nii vähe, et tavamõõdus jalgratas ei mahtunud läbi ja inimene pidi seal kummardama. Ilmselt seetõttu oli majas vähe inimesi, kes keldris midagi ladustasid. Rohkem ilmutasid keldri vastu huvi poisikesed ja noored. Nemad sisenesid mõne akna kaudu, olles akna eest vineeri ära kangutanud. Mingil ajal elasid ühes keldriruumis kodutud. Nende lahkumisel jäi maha hunnik plekkpurke, mille ma viisin taarapunkti. Tol ajal meeldis mulle väga paadiga sõita ja see taarahunnik töi sisse pooletunnise paadisõidu raha, mille ma Anne kanali paadilaenutuses realiseerisin.

Toonane Hiinalinn oli poisikesele sama põnev, kui näiteks Karlova oma varjuliste hoovidega. Hiinalinn koosnes tollal suures osas kunagi Soomelt sõjakahju hüvitusena saadud barakkidest. Neist osades elas veel inimesi, mõni ilma elektrita. Seal oli lapsi, peresid, vanu joodikuid, kurje koeri. Kusagil seal oli ka too kuulus mammi, kelle koerte süül ühe lapse elu varakult lõppes.

Vaikselt aga lahkusid inimesed barakkidest. Tühjad hooned ei seisnud kaua, need süüdati. Oli periood, mil neid põles ridamisi, umbes üks hoone nädalas. Pritsimehed lasid neil lõpuni põleda, jälgides ainult, et tuli ei leviks. Sest majade ümber kasvas kõrge hein, mis mõnikord nagamannide hooletu tuletegemise tõttu leegi külge võttis. Ükskord isegi nii, et mõne asustatud baraki elanikud pidid oma majade ümber tuld maha materdama.

On võimalik, et mõnigi barakk oli ilma veeta, kuigi torud nendesse läksid. Barakirajooni tänavatel asusid avalikud veekraanid, millest osa oli töökorras. Neid kasutati aktiivselt. Neist võis vett tuua ka mõni suure maja elanik, et säästa enda kulusid.

Tänavaid ääristasid kraavid, mis mõnes kohas kevaditi üle ajasid. Nendes oli mõnus mängulaevu ujutada. Hävinud majade ümber kiratsesid veel pikalt marjapõõsad ja õunapuud. Kes läheb sinna tänapäeval jalutama, see näeb vaid palju puid ja rohtunud teedevõrgustikku, mis jätab mulje, nagu oleks tegu käest lastud pargiga. Teedel jalutades ei hakka silma ühtegi vana majaaset. Seegi kaob ükskord, et teha ruumi uutele ehitustele.

Veidi on alles veel idüllilisemat olustikku selle linnaosa taga. Olid ajad, mil seal asus linna suurim pilpaküla. See oli ühe otsaga vastu endise lennuvälja territooriumi (nüüd Raadi looduskaitseala) ja teine ots asus Rõõmu tee puukooli külje all. See oli paradiis vaatamata asjaolule, et seda tuli jagada vene poistega, kes mõnikord teisi sealt minema ajasid. Seal võis lõputult ringi hulkuda, aedu vaadelda, unistada mõne sealse putka omamisest. Ma jõudsin selleni, et ehitasin puukooli-poolsesse osasse endale onni. Seal käis igasuguseid muid poisse vähem. Oht peksa saada ja onni lõhkumist näha oli väiksem ja minu õnneks seal mul probleeme ei tekkinudki. Mul oli koht, kuhu põgeneda, kui kool ja muu elu hakkasid stressi tekitama.

Oma onni juurde püstitasin mõned tolles pilpakülas väga levinud «näljaveskid» ehk sabaga tiivikud. Aiapidajad kasutavad neid saaki himustavate elukate tõrjeks, minul täitsid nad teist eesmärki – nende tiivikute vurin mõjus mulle rahustavalt. Ma ei avaldanud onni asukohta isegi sõpradele. Tegelikult ei oleks sellest midagi olnud, sest nemad olid laisad ja eelistasid onne teha kodu juures. Praegu on tolle osa hõivanud Tartu Maheaed.

Lennuväljapoolses osas oli tollal mu lemmiktiik, kus ma isetehtud laevamudeleid ujutasin. Materjal tuli sealtsamast prügikuhjadest. Penoplastist tegin kered, kilest purjed, trafoplekkidest tüürid ja kiilud. Peno on sellisteks tegevusteks ideaalne materjal, sest seda saab hästi töödelda ja vajalikud jupid saab selle sisse lihtsalt torgata. Laevad jätsin tiigile ulpima ja mul kujunes seal välja väike «armaada», mida vene poisid mõnikord harvendasid. Tänaseks on konkreetne tiik hävinud. Nagu ka enamus peenramaid. Veidi on neid alles Lääne tänavast Maheaiani ja natuke garaazikompleksi kõrval. Hästi pisike vana osa hingitseb veel Rõõmu tee lähedal Maheaia külje all. Mõnel peenramaal veel kasvatatakse miskit, mõnes putkas elavad vist kodutud. Üldiselt aga on pilt kurb, sealt enam vana idülli ei leia.

Hüljatud peenramaa pilpakülas Foto: Alari Liik

Mis aga endiselt õitseb, on vargused. Varastati vanadelt peenramaadelt ja varastatakse tänasest Maheaiast. Ah jaa, pilpaküla tolles osas asus üks suurem plats, kus karjatati lehmi. Ma ei tea, kust need lehmad sinna toodi. Mõnikord nad olid seal, mõnikord viidi lähedalasuvale rohumaale sööma. Ja neid valvas paar tigedat koera.

Garaažikompleks väärib samuti mainimist. Sealgi oli tollal poisikeste paradiis. Garaažide vahel sai mängida peitust, prügihunnikutes leidus huvitavat kraami. Tagumises osas arendati juba tollal mingit autoremondiäri ja mingil perioodil valvas seda äri üsna kuri koer. Vanasti piirnes garaažidega sõjaväe territoorium. Minu seal elamise ajal aga oli sõjavägi end koomale tõmmanud ja garaažide tagant pääses kohtadesse, mida sõjardid ei kasutanud. Samuti olid garaažide taga mõned endise lennuvälja angaarid, igasugused varemed ja mingi vana Ikaruse bussi paljaksrüüstatud kere. Praegu on alles vaid üksikud võssa uppuvad varemed.

Kiosk Saluudi poe vastas Foto: Alari Liik

Eluolust linnaosa suurte majade vahel võib mainida kahte kioskit. Üks tegutses vähe, hiljem kuulus see tasulise parkla koosseisu ja seal oli taarapunkt. Teine, Saluudi poe vastas asuv, tegutseb siiani. Poisikese vaatenurgast oli esimene kiosk parem, sest see asus kodu kõrval ja seal müüdi Turbo nätsu. Tänased noored ehk ei tea? Oli selline näts, mille ümber olid välismaa autode pildid. Nende piltide kogumine ja vahetus oli toonaste noorte üks lemmikhobi. Mõnikord ka staatuse näitaja. Mõnes seltskonnas küsiti uuelt tulijalt esimese asjana: «kas sul Turbo pildid on?» Tavaliselt olid, seega esimene samm seltskonda sulandumiseks oli lihtne.

Mis on selles linnaosas täna? Enam ei midagi erilist. Eespool on vanad ja uued suurmajad. Tagapool barakkidest jäänud «pargiala» ja Rõõmu tee pool kiiluna tühermaale tungiv uuselurajoon. Garaažide ümbrus on üldiselt korras, ainult tagumises otsas töökodade juures võib «läbu» näha. Vana idülli meenutavad räämas Saluudi pood, valge kiosk selle vastas ja linnataguse pilpaküla riismed. Aiamaariismed neelab ilmselt plaanitav Vahi tänava pikendus.