REAALSUS ON SIMULATSIOON ⟩ Ennustame veerandfinaale. Jalgpall ei tule koju, valu ei lähegi ära
Traali-vaali jätkub. Läinu on seljataga ning tähtsaim on ees. Veerandfinaalid. Jäänud on vaid tugevad tiimid ning Maroko koos Romain Saissi kodumaa-armastusega. Ei ole väga suhkruvaba. Juhtuda võib kõike, aga nagu simulatsioonid on näidanud: juhtub see, mis juhtuma peab. Seekordsetes mängudes oli pinget õhus tunduvalt rohkem. See ei olnud sinu vanaema õnneratas, see oli Tõehetke Lilith raskete küsimuste all kokku voltimas. Nii ka meiega - pinge murdis karakterid, tõde tuli päevavalgele.
Horvaatia - Brasiilia 2:1
Vinni: Keeruline on nende brassidega mängu tiksuma saada. Mäletan veel, kui satsis oli Kaka ja harrastati samba-jalgpalli. Oli eksootiline kogu see krempel. Jõudu andis meestele, kui Ronaldinho palli seljaga omaks võttis, olles eelmisel õhtul ööklubis naisi hullutanud. Sellest on asi kaugel. Ja selles peitub ka minu kõige suurem probleem — kuidas ma mängin seda va jalgpalli europiseerunud brassidega, kes sambat ei mäleta ja tööd teha ei taha? Pean siis mina see loll olema, kes üksi, Xboxi pult käes, rabab? Kõik need emotsioonid kajastuvad ka tulemuses — kõrge press ei töötanud, ühe sahistasin ära, aga ei enamat. Veepallirahvas võttis teenitud skalbi.
Kohila: Oleksin ehk Horvaatia turniirilt maha kandnud, oli ju EM-i esitlus pigem nõrgavõitu. Aga tough times make for tough people — kui Horvaadid üldse midagi peale kannatamise oskavad, on see jalgpall. Ei saa unustada eelmise sajandi lõpu probleeme ja veel suuremaid probleeme Balkanis. Just seda kippus brasiillaste mäng mulle enim meelde tuletama — palju segadust, valesööte, murtud rinnet ja kõige lõpus kuulutab keegi teine pärast nappi võitu iseseisvuse välja.
Holland-Argentina 2:3
Vinni: Liis Lemsalu (aka Jalgpalluritütar) on selle mängu ilusti kokku võtnud: “End keerisest leidsin ja mõnikord peitsin end vette, milles ujuda ei osanud.” No kurat, kuidas me oleme jõudnud sinnamaale, et Hollandi koondise kõige adekvaatsem lüli on kaitse? Kasutasin seda ka ära — proovisin nii Lautaro kui ka Lioneli jalgu murda. Õnnestus päris kenasti, kuniks enam mitte. Messi pani kübara. Võttis endaga platsilt kaasa palli ja Hollandi jalgpalli hinge, mille ilmselt Saudi Araabiasse viib.
Kohila: On muinasjutuline see kõik. Rüütel tapab kasiino ees lohe, kohtutäitur võtab ainult pool palka ja Messi, argentiinlaste versioon Kalevipojast, lööb veerandfinaalis kübaratriki. Mäng oli pingeline, võit oli magus. Kõik on hästi.
Portugal-Maroko 3:3 (lisaaeg, penaltid 3:2)
Vinni: Ajal, kui kõik arvavad, et Portugali jalgpalli järgmine suur staar on Goncalo Ramos, kes äsja kübara raksatas, siis nad eksivad. Selleks on Rafael Leao, kes 14 ja 18. minutil kaks väravat laksatas. Vastane oli ahastuses. Kohilas läksid puud raagu. Täiskuu oli taevas ja Leao oli libahunt, kuid seda kahjuks ainult esimeseks poolajaks. Taas saabus päev ja opponent vastas 5 minuti sees kahe väravaga. Lisaaeg. Pinge oli õhus. Panin 3:2 ja Kohila sõnas: «Ma ei usu, et ma siit enam välja tulen.» Ja tegelikult ei tulnudki. See kõik oli illusioon. Formaalselt küll lõi 3:3 värava, kuid pennaldega panin ikkagi kampaania 3:2 lukku. Mõni inimene ikka ei taha reaalsusega leppida, tahab teiste väärtuslikku aega raisata ja mõelda, et on võimalik üle oma varju hüpata. Ei ole, see kõik on juba ette määratud. Portugalilt kokkuvõttes tulevasele maailmameistrile vääriline sooritus.
Kohila: Taaveti ja Koljati lugu, mis seal ikka, Maroko on hinge näidand, julgust, enesekindlust. Teeb seest soojaks, et siuke sats paugutab. Paugutas simulatsiooniski, lisaaeg väsitas ära ja penaltid läksid putsi. Loodan siiski, et reaalsus seekord erineb simulatsioonist ja Maroko pääseb edasi. Kes teab… vahel tuleb hoog peale ja võib juhtuda midagi väga head või siis hoopistükkis halba. Rüseluse raskus oli rõhuv, edasi ehk paremini.
Inglismaa-Prantsusmaa 3:4 (lisaajal)
Vinni: Alustuseks pean ära mainima kõige koomilisema aspekti. Vasturünnakute olukordades Maguire-Mbappe võitluspaar. Maguire’i pilgust Kyliani suunas võis välja lugeda: «Seisan alasti su ees, tule kasuta mind ära.» See oli ka kogu mängu defineeriv, sest ega ma ei hakanud jalgratast leiutama. Sealt need väravad tulid. Lisaajal otsustas mängu saatuse Mbappe-Comani duo koostööst sündinud värav. Gallia kuked edasi. Inglismaale jääb lootus, et jalgpall võiks kunagi taas koju jõuda. Maguire’ile flashbackid Kylianist. Ja vastasele jääb pettumus. Muidu jutuka poisi suu sulgus peale 3:4 väravat sama kiiresti nagu Soome piir virolaistele koroonaajal. Tõestuseks, et ma ikkagi hoolin, jätan talle need Alliksaare read: «Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks.»
Kohila: Iga lõvi kohta üks värav, kahjuks mitte piisav. Võitlus oli pinev, närvesööv võiks öelda, ilmselt mitte küll määral, mis neil meestel peatselt platsis. Kokkuvõtlikult: jalgpall ei tule koju, valu ei lähegi ära.. Kusagil on piir, mida me ühtäkki, üpris märkamatult, enam ei ületa. Puud ei lähe lehte, linnud ei lenda lõunasse. Pangaautomaat tõmmatakse seinast välja ja kojukanne ei jõua kohale. Millalgi sulgeb uksed viimane pood, mis niigi viimaseil aastail ainult neli tundi päevast lahti oli. Vaatad läbi pehkind aialippide põldu ja mõtled, et raisk, oleks elanud küll, oleks elu vaid antud.