MINA ELASIN SIIN Kambja. 1000 ööd – 1000 õlut

TRT01: PÕLD : KAMBJA, EESTI, 26JUL02 - Suvemeeleolu. Pildil põld. ma/Foto MARGUS ANSU EMF Foto: Margus Ansu
Arnold Looga
Copy

Kui Väike-Kambjast Sirvaku poole sõita ning kolmest pirakast männist mööda saad ja avatud põllud selja taha jäävad, jõuate Suure-Kambja alevisse. Teed mööda edasi sõites jääb paremale poole vana igavesti äge bussijaam ja vasakul on vana meiereihoone. Kui siis ka jõgi ületatud saab, on võimalik enne mäkketõusu pöörata paremale metsa vahele. Kruusatee viib minejat sinka-vonka mitmeid kilomeetreid metsa, kuni lõpuks saabub kolme tee rist, kust paremale minnes teist metsateed valides jõuab lõpuks paika, kus kunagine kuusenoorendik on nüüdseks mühavaks metsaks saanud ja kus viimane võimas torm tohutu laastamistöö tegi. Olemegi jõudnud pärapõrgusse, kus vanasti elu möllas ja kihises nagu toores pärmiõlu, ja häda kõigile neile, kes seda kraami ettevalmistamata tarbida üritasid.

Kaheksakümnendatel oli siin kõik paigas. Kes pidas loomi ja teenis omale elatise lihaloomade või piimaraha kaudu, kes kasvatas kasvuhoones tomateid, kes oli lihtsalt aegajalt ette juhtuv suvine ullike ja kes rügas iga päev kolhoosis või metsas tööd teha, et perele ikka paremat leiba lauale venitada. Kolhoosist virutati kütust ja varuosi, millega oma traktorid ikka töökorras hoiti ning põllud haritud ja heinamaad niidetud said. Kõik nägi välja umbes nii nagu ühes kommunismis, mis lõpuks ometi kord üles ehitatud sai. Lõkkeöödel ja sünnipäevadel saadi ikka sülemiga kokku, oldi lõbusad, joodi viina, mehed kabistasid võõraid naisi ja kui kellelgi mingi probleem tekkis, anti üle lõua, kui aru ei saanud, siis korduvalt.

Loomulikult ei olnud see klantspilt ka ilma pooltoonideta. Arvestades haltuuradega teenitavaid summasid (palk ei läinud arvesse mitte kunagi), oli alkohol ja eriti õlu praktiliselt priilt käes ja joodi ikka kohati päris hullusti. Purjuspäi veoauto juhtimine oli üsna tavaline, traktorist oli aga oma kabiinis purjus alati. Iga tööpäev algas vererõhu mõõtmise ja klaastorusse puhumisega ning kes vastutavale tööle ei kõlvanud, need pandi tavaliselt ruuporist tuleva plära saatel puid lõhkuma või midagi tassima, mis oli seisundit arvestades absoluutselt üle võlli karistus.

Mul on meeles, kuidas jommis brigadir kriidiga asfaldile pika kõvera juti vedas ja siis käsutas mehi mööda seda «sirget» kõndima. Mitte keegi ei saanud hakkama ja kui Volli ise ka kriidijoonest iga sammuga mööda astus, leiti ühiselt, et ongi selline loll joon, mida mööda ei olegi võimalik kõndida, ja mindi oma tööülesandeid edasi täitma. Kui kaks pudelit õlut oli ära joodud, siis kahe pudeli taara raha eest sai juba korraliku uue õlle. Kui häda suurem oli, käras ka Žiguli õlu hinnaga 22 kopikat seisus, kus tühi taara maksis 20 kopikat.

Seal eelnevalt juhatatud pärapõrgus oli üks elamine, kus peremees Eints jõi absoluutselt iga päev. Jõi ükskõik kellega ja üldiselt ka üsna ükskõik mida. Kust kohast ta selleks raha sai, ma ei tea, aga ju ta ikka kusagil aegajalt midagi ära ka tegi. Tal oli neid niinimetatud sõpru kõik kohad täis ja ühe nendest vahvama sünnipäevast kujunes midagi, mida teatud reservatsioonidega võib nimetada nõukaaegseks Woodstockiks.

Vaat see originaalne Woodstock oli ju selline täielikult improvisatsiooniline üritus, kus algul pandi mingid plaanid paika, edasi läks aga asi isevooluliselt, isegi peaesineja visati viimase päeva hommikule, rahvast kogunes nagu murdu ja lõpuks laulsid toimunust juba legendid. Võtame nüüd esinejad välja ja meil ongi see nõukaaegne Woodstock olemas.

Lühidalt öeldes oli olemas üks autoriteetsem kuju, kellel täitus järjekordne ümmargusem sünnipäev – ma arvan, et kolmekümnes – ja tema oma naine pani ta julma fakti ette, et siin selles majas nüüd jooma küll ei hakata. Keelumärgi saanud juubilar arvas selle peale, et kui kodus ei saa, siis järelikult tuleb mujal pidada, ja nii pandi Eintsiga paika plaan, et kui juba juubel, siis olgu korralik. Plaanidest kuulis üks, kuulis teine, igaüks lisas loole detaile juurdegi ja nii läks see lugu juba planeerimise momendil käest ära.

Igal juhul tolleks ajaks, kui juubilar end sünnipäevale sättis, olid esimesed kümmekond pidulist oma peo juba käima lükanud. Kõikjale laaneteedele oli Maaritsast ja Pranglist alates ilmunud juhatavad tahvlid, igaühel kiri «1000 ööd – 1000 õlut». Kes selle vaimusünnitisega, kuulutuste tegemise ja paigale klopsimisega hakkama sai, jäi saladuseks, aga rahvast meelitas see kohale võimsalt, igaühel kange soov ära näha, kuidas see tuhat õlut siis ka ära juuakse. Iga külaline pidi enda poolt jooki kaasa võtma ja üldiselt alla kasti ei tassinud kohale mitte keegi. Kes tulid mitmekesi autoga, kes mopeediga, kes hobusega, kes jalgrattaga ja kes täitsa jala. Kell kolm oli juba üle neljakümne mehe kohal, kaevu juures korralik õllehunnik koos ja mehemeel juba karusel häälel väljundeid otsimas. Perenaisel sai mõõt täis, ta võttis oma lapsed kaasa ja läks ära minema, see aga oli alles selle ürituse algus.

Õhtuks oli kohal arvatavasti 120 meest. Tiik oli tolleks ajaks üksainus mudalomp, lehmade seljas korraldati kiirendusvõistlusi, saunakorsten tossas nagu krematoorium, paljaid saunamehi ja nende samapaljaid naiskaaslasi jätkus kõikjale põõsaste vahele. Puuriidast võeti aga halge, heinamaale tehti kümneid lõkkeid, räägiti valitsusvastaseid anekdoote, möirati naerda ja tunti ennast täiesti vabalt hoolimata sellest, et järgmine päev oli tööpäev. Kes kuhu ära väsis, see sinna ka unne suikus.

Aga järgmine päev oli tööpäev. Ja ei Maaritsa, Pangodi ega Kambja majandi õuele ei tulnud kohale ükski töömees ning need üksikud, kes kohale ilmusid, olid seisundis, kus neid isegi tänavaid puhastama poleks saanud saata, traktoriroolist rääkimata. Polnud lihttöölisi ega brigadire, muidu mehi täis remondihall oli tühi nagu tilata kell. Prangli Sassi sovhoosi juhatajal polnud isegi mitte kedagi sõimata.

SK-6 "Kolos"
SK-6 "Kolos" Foto: Ekraanipauk Youtubest

Hakati mehi taga otsima ja saadi siit ja sealt nutuse ilmega naistelt teada, et niisike üritus, Eints või Väints, tuhat ööd ja tuhat õlut, mehed kõik nagunii seal ja kindlasti võõraste naistega. Said suuna kätte ja kui juba esimene juhatav silt kätte saadi, jõuti peagi ka kohale. Nii umbes-kombes. Sest Sassi meestest osad olid Kolossiga kohale tulnud ja see pööraselt suur kombain seisis risti teel ees kaugel enne peopaika. Sealt edasi poleks ka nagunii autoga kuskile pääsenud, sest igasugu sõidutehnikaga oli teeäär ja tee ise totaalselt umbe pargitud. Isegi võmmi kongiauto ja «ühiskondlike» Raf oli kohal. Kohapeal olid mehed juba hommikuse joogiga pihta hakanud ja ükskõik kui palju seal siis ei räusatud ega ähvardatud, sellest ei muutunud mitte midagi. Vähenenud koosseisus naases otsingukomando algpositsioonidele. Arvati, et selline hulk mehi joob selle õllehunniku keskpäevaks tühjaks ning homme on kõik jälle platsis. Löödi käega ja kirjutati see tööpäev korstnasse.

Aga võta näpust. Vahvast üritusest olid kõlakad liikunud ka kaugemale ning nüüd hakkas rahvast kohale voorima palju kaugemalt. Keskpäevaks oli täis pudelite hunnik kerkinud juba üle kahe meetri kõrgeks ja seda muudkui aga toodi juurde ja juurde. Õhtuks hakkas koguni Tartust rahvast sekka sadama. Mäletan, kuidas tulid neli meest nelja Moskvitši taksoga ja kõigi nende autode pagasiruumid olid lahtist õlut pilgeni täis laotud. Tulid mehed Põlva Leivatööstuse nösuninalise furgoonautoga ja tõstsid maha kast kasti järel.

Linnamehed lüpsid kahemõttelisi kommentaare jagades lehmi, rakendati lahti eelmisel päeval vankriga kohale tulnute hobused, roniti neile selga ja peeti maha rüütliturniire, omal lopergused plekikääridega parajaks lõigutud mannergud kiivrite asemel peas ja kus piikide asemel kasutati rõugulatte, millele väiksem piimajahutusämber laienduseks otsa oli naelutatud, röökivaid mehi lendas pealtvaatajate rõõmuks nagu loogu heina sisse, õnneks mitte kedagi päris maha ei löödud, isegi ribid ja selgrood jäid terveks. Uued rüütlid asusid langenute asemele, hõiguti ülemeelikuid ropuvõitu deviise, «südamedaamid» käisid käest kätte ja on puhas ime, et sauna maha ei põletatud. Tiigis oli mudase vee asemel püdel porimeri ja kohaliku miilitsa furaska seisis selle keskel kaunilt nagu kirss tordil.

Ka teine tööpäev tõmmati maha. Ja nüüd mitte enam kohalikus plaanis, vaid juba palju suuremas mastaabis. Tartus jäi seisma mööblitööstus, isegi kohalikus kirstuvabrikus ei olnud kedagi laudade külge kangast kinni löömas. Õnneks laatsaretis sel momendil keegi ära ei surnud, sest suremiseks polnud lihtsalt mahti, ka surijatel oli vaja ju «tuhandel ööl» olla. Pralle käis kolmandat päeva ja ikka ainult tõusvas joones. Õllehunnik oli nüüd kerkinud nii kõrgele, et lakas heinte sees oma pidu panevad paarikesed ei pidanud kosutava rüüpe järele redelist maha ronimagi, läbi luugiava ronis õlu juba ise sisse. Selle hunniku taustal tehti igasugu poosides pilte, kes riietega, kes täiesti paljalt, kes üksi, kes mitmekesi. Pikk puuriit oli lõpuni tuhaks põletatud ja ikka lõugas mõni naine sauna ukse vahelt, et kas ei olegi siis seljapesijaid. Leidus ikka. Algatati köievedu käsivarrejämeduse köiega, vist sajad mehed tõmbamas ja kaksati see köis puruks nagu lõng. Mida sai ära tallata, see ära tallati ja kui kellelgi midagi ära kadus, siis lõplikult.

Aga hakkasid sellele toredale peole ka kutsumata pahalased kohale lendama ja selleks olid valdavalt vastavate meeste naised. Nagu raisakotkad või harpüiad hulkusid nad üksi ja karjakaupa peoalal ja kus nad vastava mehe kätte said, seal algas sihuke tänitamine, et hirmus kuulata. Leiti mehi ka võõraste naiste kaisust ja seda raevu, mis siis lõkkele lõi. Naised kaklesid nagu pantrid teineteisega, küüned nägusid verele kiskumas, teist juukseidpidi mööda maad vedamas või lihtsalt rusikatega vemmeldamas. Üks ühe vastu, kaks ühe vastu, viis ühe vastu. Nõgesevihaga üle näo oli nohu selle kõige kõrval, mis seal ära tehti.

Paar maruvihas naist mõtlesid välja eriti alatu kättemaksu – nad korjasid kõik leitud naiseriided üles ja viskasid lähimasse lõkkesse. Loetud tundidega viidi mehed ükshaaval ära, riideist ilma jäänud naised võeti autodesse ja mindi nendega järgmisele pinnale pidu edasi panema. Kuskil kella kuueks õhtul oli alles jäänud vaid paarikümnepealine salk, kes oli end koos õllelaadungiga furgooni pakkinud ja ei lubanud sealt enne välja tulla, kui kõik see kraam joodud saab. Nende jaoks organiseeriti kohale rõlget oranži tossu tekitavad tossupommid ja papist õppegranaadid. Kui see kuut seal siis tossu täis löödi ja sinna granaate sisse loopima asuti, jätsid ka kõige jonnakamad oma viimase pelgupaiga ja see üritus sai lõpuks läbi.

Kulus nii umbes nädal, kuni kõik transpordivahendid minema viidi ja viimased hobused metsast üles leiti. Ka Kolossile aeti taas tuli torru ja nii sai see teevahe jälle läbitavaks.

Pidu oli läbi. Mitme aasta puutagavara oli viimse kui pinnuni ära põletatud, saunaahi sulapraht, tiigiga polnud teha enam midagi ja nii see seal kinni kasvas. Kartulimaa siiski veel ühtteist lubas, aga heinamaaga oli selleks aastaks kindlalt jokk. Lõkkeprahti koristada ja rämpsu põletada jätkus julgelt kuuks ajaks, taara kokkukogumisega läks tegelikult enam kui aasta. Tuhanded ja tuhanded pudelid olid kõikjale laiali pillutatud ja heinamaad ning metsaserva ettevaatlikult käsivikatiga niites või rehaga pöörates korjati need üles kõik. Loomulikult oli ka palju pudeleid puruks loobitud.

Kingi, riideid, mütse, kelli ja rahakotte leiti kõikjalt, lõpuks tuli ka kadunud ader pööningult välja. Tühi taara läks kõik vastuvõttu ja kuidagi õnnestus ka enamik sellest ikka veel puutumatust õllehunnikust siia-sinna realiseerida. Poepidajad võtsid lihtsalt selle õlle, maksid kokkulepitud hinna ja panid pudelid müüki, ilma et see ühegi arveraamatu vahelt läbi oleks käinud, kõigil kasud sees. Tänu perenaise pealekäimisele sai maja selle raha eest omale uue katuse, saun uue ahju ja ka puutagavara tekkis üsna kiirelt tagasi. Märgatava osa suutis Eints muidugi ka «vasakule» kantida ja nii sai ta veel väga pikka aega omal iga päev londi umbe tõmmata. Algul sellest, mis pudelites, pärast selle eest, mida taara rahast asemele osteti, kuni lõpuks sai ka seal selles tsüklis see viimane ring otsa.

Ühismajandites sel sügisel autoostulubasid välja ei jagatud. «Tuhande öö» väikseks boonuseks saab pidada pisukest lokaalset beebibuumi. Seega summas võib öelda, et arvestades meie praegust üsna lastevaba rahvast, ei tohi töörügamise ja mammona kokku ajamise juures ka elamist ära unustada.

Tänasesse päeva tean, et mõned sellel Woodstockil osalenutest on veel elavate kirjas, valdav enamik muidugi vaatab aga murukamarat juba altpoolt.

Tagasi üles