Ükskord oligi raha täiesti otsas ja kõht ulgus näljast. Targemat polnud teha, kui tuba koristama hakata. Enne koristama hakkamist arvutasin sendi pealt välja, kui palju mul kõhutäieks raha vaja oleks – mingid kroonisendid kartuli, lihakonservi ja poole pätsi leiva jaoks ei maksnud üleliia. Pooleteise tunni koristamise ajal leidsin voodite ja kappide alt, sahtlitest ja taskutest täpselt niipalju, kui kartuliks, konserviks ja leivaks vaja. Sendi pealt kusjuures! Päev päästetud. Tuba oli ka korras. Koristamine võib teinekord kasumlikuks osutuda.

Teine kindel variant on sugulased ja sõbrad. Tädid-onud ja muu selline rahvas. Sa ju tead, mis kell nad lõunat või õhtust söövad. Teed Karupoeg Puhhi, vajud neile ukse taha ja siis teed üllatunud näo, et nagu veidi kehvale ajale sattus külaskäik. Viisakusest istud lauda ja lased head maitsta. Siin on muidugi see nõue, et iga päev tädi külastama ei hakka, muidu pööravad sugulased sinust ära. Aga iga sõber või sugulane võiks sind korra kuus sööta.

Kolmas variant on mingi keskealiste joogikoht. Selline, kuhu üksik keskealine õhtul muret uputama läheb. Sul peab algkapitali olema, tassi kohvi jaoks vähemalt. Istud keskealise kõrvale, saad temaga jutule ja siis kuulad ta mure ära. Üksikul keskealisel on muret kui palju, varsti märkad, et su ette ilmuvad joogid ja söögid, kuna keskealine saab aru, et sa ei jõua tühja kõhuga tema muret ära kuulata. See on muidugi kohutavalt tüütu, keskealised on masendavad, aga parem tüütu õhtusöök kui tüütu nälgimine.

Igasugused raamatuesitlused ja kunstinäituse avamised. Süüa ja juua on alati niimoodi, et tapab. Ükskord ammu oli Mülleri Sassi kontsert, kõik olid saalis kuulamas ja eesruumis oli kaetud laud koos megasuure viinapudeliga. Pakun, et 3-liitrine pudel oli. Hea rahulik oli koos kolme sõbraga süüa ja napsu võtta, kuni teised kontserti kuulasid, mitte keegi ei seganud.

Poest varastamine. See nõuab harjutamist, et sa vahele ei jääks. Vargust pannakse natuke pahaks, aga tegelikult on see täiesti normaalne kapitali ümberjagamise vahend. Ehk kõik varastavad. Mine Balti jaama turule ja vaata, mida müüjad teevad – viimati olid kaupmehed seajalgade hinnaks 4,50 pannud. Kaelakarbonaad maksis samal ajal 8,50. Seajalgades pole muud kui kamar ja kondid, kaupmehed tõstavad rämpsu hinda, et sa odavalt ei pääseks, sest sööma sa ju ometigi pead. Kalahallis maksab ahvenakilo 7,60. Samapalju nõutakse haugikilo eest, olgugi et haug on oluliselt vähemväärtuslikum kala. See on samasugune vargus, see ei erine kuidagi sellest, kui sa kalahallist suitsetatud kaheksajalg põues välja astud.

Suvisel ajal kasvatavad inimesed oma linnaäärsetes aedades igasugu huvitavat. Kartulit ja mida kõike. Keegi ei sure neist ära, kui sa öösel lähed ja paar kilo võtad. Muidugi, ettevaatust, nad armastavad sinna põllulapi serva traate tõmmata ja tühje konservikarpe kõlisema panna, korra oleks tartus leivakombinaadi taga mingite põllumaniakkide käest peksa saanud. Viiekesi lennati peale, jube tigedalt. Aga eks toiduhankimine ongi juba ajalooliselt üks ohtudega silmitsi seismine.

Talvel on keerulisem, aga kui olukord on ikka täiesti kannis, võid mingitel lumememmedel ninad ära korjata, lapsed elavad üle ja porgand on igati täisväärtuslik toit. Kui on mingid kõhuprobleemid, liigsed gaasid näiteks, võib ka lumememme söenööbid nahka panna, toiteväärtust neil ei ole, aga söetablettide pealt kokku hoitud euro eest võid endale midagi asjalikumat lubada.

Kui kõht tühi, et tasu ka lindude söögimajadest ükskõikse näoga mööda minna. Tihastele pandud viljaterad on tulvil orgamismile vajalikest kiudainetest ja rasvapallide toiteväärtus on kirjeldamatult kõrge.

Nagu näete, on ka kõige lootusetumates olukordades omajagu lootust. Head kalorirohket raskete aegade toidulauda! Ja las nad seal Balti jaama turul kõngevad oma 4,5 euroste seajalgade otsas.