ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Nicklas S: Vihma ootus

38. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

See juhtus ühel palaval juuli pärastlõunal. Põud oli kestnud juba nädalaid. Mitte ühtegi piiska vihma, isegi pilveraasu polnud taevas näha. Ainult kõrvetav päike, mis iga päevaga muutis maailma rohkem põrgu sarnaseks. Rohi oli juba kollaseks kõrbenud, kõik päikese käes lebavad asjad olid tulikuumad ning ainsad elusolendid, keda kuumus hulluks ei ajanud, olid need neetud putukad.

Selline palavus võib isegi kõige kannatlikuma mehe viia hullumeelsuseni. Ma olin selle hullumeelsuse ääre peal. Higi, kõrvetav kuumus, silmi pimestav päike, putukad, kõike seda saab kannatada päevi, isegi nädala. Aga ma kannatasin seda juba üle kolme nädala. Ainult üks asi oli, mis pakkus mingisugust lohutust - vihma ootus.

Ilmateade lubas kaugel-kaugel vihma ning iga päevaga tundus prognoos kaugemale jäävat. Aga lootust oli. Inimene võib kõike kannatada kui lootust on. Nii siis ma istusin ja ootasin lubatud päeva. Hulluks ajavalt pikad päevad möödusid kannatades ja kurtes. Oma pideva virisemisega suutsin ma vaid oma ema, isa ja venna rohkem närvi ajada. Aga see pole tähtis. Inimene peab kurtma.

Ja päev tuligi. Seda oli õhust tunda. Pilved hakkasid horisondil kogunema, tuul hakkas tõusma ja vaikset kõuekõminat oli kaugel kuulda. Ma ootasin kogu südamest seda, mis pidi tulema, seda, mis oli lubatud. Pilved aina kerkisid ja kerkisid ja paari tunniga olid nad päikese varjutanud. See oli rõõmus vaatepilt. See kohutav päike, mis oli halastamatult mind kannatama pannud, kaotas nüüd kogu oma võimu ja maa peale saabus pimedus.

Ma läksin tuppa. Esimesed piisad hakkasid juba akna klaasi pihta langema. Järsku märkasin ma, et midagi on valesti. Mööda klaasi alla voolavad piisad olid millegipärast punased. Üks tumepunane piisk voolas mööda akent alla, seejärel teine ja siis kolmas. Igaüks jättes endast maha paksu, tumepunase jälje.

Ma avasin aknaluugi ja sirutasin käe vihma kätte, et paar piiska kätte saada. See mis mu peopesas oli, ei olnud veepiisad. See oli tumepunane, paks ja soolane ollus. Järsku taipasin ma mis see oli ja hirmujudinad käisid mul üle kogu keha. See oli veri!

Õues juba sadas korralikult. Paduvihm ja äike. See, mida ma olin oodanud. See, mis oli lootust andnud mulle neil hulluks ajavail päevil. Ma ei suutnud rõõmustada. Aknast paistev pilt oli kõhe. Mida enam sadas, seda punasemaks kõik muutus. Veri kattis kogu maad, muutes kollased rohukõrred purpurpunasteks, oksad tilkusid verest - kogu maailm muutus järsku pimedaks, süngeks ja veriseks.

Ma jooksin isa ja ema juurde ja proovisin neile seletada mis toimub. Nemad aga ei mõistnud muud kui seda, et väljas sajab. Ei saanud nad aru mis verest ma räägin või mis üldse mureks on. Viriseb jälle, mõtlesid nad vist. Kuidas nad ei saanud aru, kui jube see on mis väljas toimub? Viimaks ei suutnud ma enam sõnu leida ja jooksin teise tuppa. Seal lamas mu vend voodi peal, pilk telefoni suunatud. Ka temale ei olnud midagi võimalik seletada. Ta tühi pilk vaatas minust mööda akna suunas ning isegi imestuse varjundit polnud tema näol.

Ja nii möödus kogu pärastlõuna. Viimaks jäi kummituslik vihm järgi ning ma otsustasin välja minna. Ämbrid räästa all olid paksult verd täis. Kogu küla oli punane, aga kedagi see ei huvitanud. Kes tuli õue suitsu tegema, kes läks koeraga jalutama. Ja siis tuli päike välja. Pilved hajusid, ning see sama kohutav palavus tuli tagasi. Aga enam ei tundunud ta nii hulluksajav. Igal pool hakkas veri aurama, ning õhku tõusis punase udu vine. See kõik oli minu jaoks liiga palju. Kas ma naersin? Kas ma nutsin? Või tegin ma mõlemat? Mu ema tuli mõne aja pärast trepi peale ning uuris apaatse tooniga, mis viga on.

«Ah ei midagi,» vastasin ma ning pühkisin pisarad silmist.