ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Dagmar Luht: Polkovniku kass
37. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
I
Vova oli omal ajal olnud üdini nõukogude inimene, kuid vanemas eas huvitas teda vaid mõnus, rahulik elu oma kodutalus.
Eesti iseseisvumise ajaks oli ta juba erupolkovnik, kel endise teenistuskoha lähedal - ühel saarel - talugi ostetud. Kohalikega sai ta üsna kenasti läbi - neile avaldas muljet, et onu Vova oli aastate jooksul eesti keele suhtlustasemel selgeks õppinud.
Pärit oli Vova tegelikult Kaug-Idast. Endisel kodumaal oli tal mitmeid kasulikke tutvusi, millest kohalikele targu rääkimata jättis. Vanemas eas tekkinud terviseprobleemide tõttu oli mees hakanud tarvitama Kaug-Ida alternatiivmeditsiini poolt pakutavat. Mõnedki tooted sisaldasid keelatud koostisosi, kuid vanade sõprade abiga oli tal õnnestunud seesugused peparaadid siiski hankida. Kaug-Ida loodus - eriti aga haruldasemad taimed ja loomad - oligi olnud tema eluaegne kirg.
Üle kõige armastas Vova aga oma kassi - Poloskat - või siis Triibikut, nagu mõnevõrra eestistunud poeg Aleks loomakest kutsus. Esile kerkisid toredad mälestused - no küll oli Triibu alguses pisike ja armas, kui Vova teda lutipudelist toitis...
II
Timo ärkas hilisõhtul oma pealinna korteris ootamatu telefonihelina peale. Mõnevõrra üllatuslikult võttis ühendust lapsepõlvesõber Aleks - või Sass, nagu eestlastest tuttavad teda kutsusid. Nad olid veetnud oma suved naabertaludes - ühes neist elasid Timo vanavanemad, teises aga Sassi pere. Selgus, et Sass oli teinud elus kannapöörde ja kolinud koos emaga tagasi vanemate kaugesse sünnilinna. Sõber vabandas, et helistas hilisel ajal, kuid tal oli mure: saarel elava isaga ei olnud õnnestunud mitmeid päevi ühendust saada. «Kas sa läheksid juba homme teda vaatama?» palus Sass peaaegu aktsendivabas eesti keeles.
«Ahjaa», lisas ta kuidagi kõhklevalt. «Mu papal on kiisu, täiesti ainulaadne Triibik, kes armastab maiustada kallimat sorti krõbinatega, mida ainult loomapoes leidub. Ehk ostaksid varudeks paar suuremat kotitäit kaasa? Küll mu isa sulle selle kinni maksab. Ma usun, et midagi tõsist pole juhtunud - arvatavasti on tal jälle telefonilaadija kadunud - või midagi seesugust, aga viska palun igaks juhuks pilk peale».
«Eks mul endalgi on vanavanemate talusse asja, nii et võtan plaani», vastas Timo rahustavalt. Polnud kahtlust, et Sass oli just niisugune sõber, kes teda ise samamoodi hädast välja aitaks.
III
Veidi enne lõunat asus Timo teele. Et käes oli aasta pimedaim aeg, hakkas juba hämarduma, kui ta viimaks kohale jõudis.
«Onu Vova! Naabripoiss Timo tuli külla!» hüüdis ta, koputades uksele, kuid keegi ei vastanud. Uks oli lahti, aga majas polnud hingelistki.
Tühja sest pimedusest, vaatan taskulambiga ümbruses veidi ringi, arvas Timo. Ehk on onu veel kusagil väljas toimetamas.
Ja kus on see salapärane Triibik - äkki ilmub vähemalt kasski välja?
Ta pidi köögist võtma suurema kausi, sest väiksemaid ei hakanud millegipärast silma. Kallanud selle krõbinaid pooleldi täis, läks Timo pimedasse hoovi.
«Kiisu-kiisu! Triibik! Tule sööma!» hüüdis ta.
Ja Triibik tuligi, tubli meetripikkune oranži-mustatriibuline saba ärritunult vonklemas. Ta kõht oli ju enneolematult tühi - juba sellest ajast, kui toitja oli suures majataguses aedikus kukkunud ega olnud enam tõusnud. Ta oli lõpuks suutnud end aiast välja murda ning ainult kassikrõbinatest ei piisanud nüüd korralikuks kõhutäieks kohe sugugi...