Tootsi pulm

«Tulevad, tulevad,» kisab kätega aknalauale toetuv vinniline Bruno Penno Bernhard ühel külmal talvepäeval Kiirte residentsis. Kui tavaliselt möödujad peale pere noorima poja kellelegi teisele huvi ei paku (vahel libastub köster, kui jäätunud porilombile astub või viskab purjakil Lible viinapudeli kõrge kaarega sirelipõõsasse), siis nüüd on vaikivas olekus kõik maja Singeri masinad, nõeltest-niitidest rääkimata. Isegi söed presstriikrauas olid juba tasapisi hääbumas. Peaaegu terve pere oli juba pool tundi valmis viivitamatult akende juures kohad sisse võtma. Vaid üksainumas majaasukas ei tunne akendest mööduvatest saanidest elevust. Laual on kiri.

Austatud Jorh Adniel Kiir!
Palume meie tütre neiu Adele ja Joosep Tootsi laulatusest lahkesti osa võtta.
Adele vanemad.

Jorhi uks on suletud. Vist isegi lukus. Kui sellele koputada, kostab seest painajalikke röögatusi ja nuuksatusi. Ukse taha jäetud toit on juba mitmendat päeva söömata. «Kui nii edasi l-l-l-läheb, siis lõpeb va-va-vaeseke meeleheite kätte ära,» teatab murelik papa Kiir elevuse lahtudes oma abikaasale. «Tuleb minna linna hingetohtri jutule. Ega siin muud ei aita,» vastab mamma Kiir õlgu kehitades.

Jorhi toas on hämar. Muidu on seal valgem, aga et meeleolu ümbritseva keskkonnaga paremini ühte sulanduks, tundus kardinate ette tõmbamine mõistliku mõttena. Palavikus oli ta vaevelnud juba päeva viis. Tema silme ees ketrasid lõputu filmilindina hallutsinatsioonid, reaalsus segunes pettekujutelmadega, ning tema olemust oli haaranud tuhm ükskõiksus.

Jorh Adniel Kiire päevik
RANGESTI SALAJANE!

6. detsember 1915

Pulmi vist ikka ei tule. Nägin täna Tootsi, oli teine kangesti rusutud olemisega. Küsisin, mis lahti. Tema vastas, et tooksin poest jupi köit. Kergitasin siis selle suitsiidse vihje peale kulmu ja pärisin ikka edasi. Tema vaatas klaasistunud pilgul tühermaa poole ja lasi jutul veereda. Ma ei uskunud oma kõrvu, kui kuulsin, et Joosepi ja Teele pulmaplaanid jäävad katki. «Ei saanud sina Teelet, ei saanud mina ka,» ütles Joosep mulle sügavalt silma vaadates.

17. detsember 1915

Joosepit ja Teele olid poe juures. Mind haaras meeletu viha. Lööks nad mõlemad maha, kui saaks. Kuuris on hea kirves. Politseimeistri juurest saaks revolvri varastada. Või teha nii, nagu Toots hiljuti tahtis? Hangin jupi köit ja tõmban hoopis ennast oksa?

Jorh piidleb kurjal pilgul lage. See on üks vähestest hetkedest, kui ta tõepoolest ei maga. Ta ei saa õigupoolest ise arugi, millal algab uni ja millal tõsielu. Lõõmav palavik on tema niigi väikest kaalu veelgi kahandanud ja kasimata keha paiskab tuppa ebameeldivat lõhna. Jorhi mõttetegevus on kehalisest nõrkusest hoolimata ikkagi olemas. Tal on kindel plaan kõikide alanduste eest kätte maksta.

«Kõigepealt pean minema kuuri ja võtma kirve. Seejärel otse pidupaika. Ei-ei, otse ei saa minna, peab minema läbi surnuaia. Aga kui keegi juhtub nägema, siis mis ma ütlen? Käisin haual? Mul pole ju kedagi sinna maetud. Ah, keda see üldse huvitab. Kirves? Pigem jahipüss, see peaks meil kuuris laelaudade peal alles olema.»

Jorh kooserdab tasasel sammul oma toast välja. Papa loeb parajasti ajalehte, mamma askeldab aga köögis. Nähes, et keegi tema erakorralist väljumist ei märganud, sammub ta riidekapist kasukat ja kauboikaabut võtma. Nüüd jäi tal üle veel välja hiilida, et siis kuurist jahipüss haarata.

«Jorh, kas sul hakkas parem? Kuhu sa nüüd nii hilja lähed,» jõuab mamma viimasel hetkel poja kasukast kinni haarata. Ka papa tõuseb kanapee pealt püsti ning tuleb hilist seiklejat üle kaema. «Ma toon poest paberosse,» vastab Jorh ja kaob õhtupimedusse. «Issake, sa ju ei suitseta,» jõuab mamma veel enne ukse sulgemist pojale järele hõigata.

3. august 1915

Täna alandasid Toots ja Lible mind rohkem kui kõikidel eelmistel aastatel kokku. Arvasin siiralt, et Toots tahab mulle põllumehetarkusi jagada, kuid selle asemel pani ta mind raskeid kive veeretama. See oli tema jutu järgi praktika või midagi sellist. Otsi lolli! Nüüd pean mina tema eest musta tööd tegema ja kannatama seda, kuidas ta koos Liblega suitsu teeb ja minu üle naerda lagistab.

Jahipüss on mingi asja taga kinni. Jorh kangutab ja kangutab, aga püss ei taha järele anda. «Hüppaks õige kogu keharaskusega püssi külge rippuma,» mõtleb Jorh endamisi. Vaevalise liigutusega haarab ta püssikabast kinni ja jääb rippuma. «Tule, sunnik.» Püss annab lõpuks järele ja Jorh kukub suure kolinaga põrandale.

Vali prantsatus paneb mõnikümmend meetrit eemal asuvas elumajas papa ja mamma üksteisele suurte silmadega otsa vaatama. «Ka-ka-kass. S-s-s-see oli kass,» kokutab papa Kiir mamma Kiirt rahustades.

Pidupaigas on juba laul püsti. Palavikku ja käredat külma trotsiv Jorh piidleb väikesest aknast sisse. Seal nad on: Joosep, Teele, Lible, Tõnisson. Vist isegi Arno. Kõigi näod on rõõmsad ja lusti täis. Akna taga kurja plaani hauduvast koolivennast pole pulmalistel aga aimugi. Kogemata vajutab ta päästikule ning päästab surmava laengu otse lumehange. «Küll on ikka käre pakane väljas. Näe, paneb lausa puud paukuma,» teatab Tõnisson kõrvalistujale.

Jorh läheb tagauksest sisse. See on sahver. Riiulid on head-paremat täis. «Kui lustida, siis juba täie raha eest,» mõtleb Jorh endamisi ja asub Lati Paci kurgust alla kulistama. Juba hakkab pähe. Palavik kogub tuure, ei jaksa hästi seistagi. Peosaalist kostub laul.

Aeg läheb, aga õnn ei kao,kui ise oled mees. Su elu saatuse üks ots
on sinu enda käes. Su elu saatuse üks ots on sinu enda käes.

«Ahoi, Jorh. Jõudsid ka lõpuks. Tule istu ometi lauda, me kõik ootasime sind,» hõiskab rõõmsas peotujus Toots. Kõigi pilgud on suunatud hiljaks jäänud külalisele, kes seisab nüüd ukseavas. «Julgemini, julgemini,» jätkab Toots.

Jorh otsustab oma plaani ellu viia. Ta võtab kasuka vahelt relva välja ja suunab selle peigmehe poole. Peosaalis puhkeb paanika. «Sure, koer,» karjatab Jorh päästikule vajutades. Lask läheb mööda. Jorh asub uusi padruneid rauda lükkama, mõned neist kukuvad rahmeldamise käigus maha. Uue lasuga saab pihta Lible, kelle veri pritsib punaseks valged kardinad. Suurem osa külalistest jõuab küll välja põgeneda, kuid need, kes uksest kaugemal, peavad varjuma laudade-toolide taha.

Turske Tõnisson püüab Jorhilt püssi käest rebida, kuid Kiir suudab talle püssikabaga kõva obaduse anda. Nüüd on tähelepanu jällegi pruutpaaril. «Kuule, Jorh. Lahendame selle nüüd päris sõbralikult,» ütleb Toots kusagilt laua alt. Teele muudkui kisab.

Jorh lükkab tooli jalaga pruutpaari eest ära ja võtab nad sihikule. «Vot see on praktika,» sõnab Jorh ja paneb vikatimehe sõrmeliigutusega teele. Kuul läbib esmalt Tootsi ja seejärel tema selja taha varjuvat Teelet. Vereloik hakkab teokiirusel laiali voolama. Peosaalis on peale mõne nuuksatuse täielik vaikus. Jorh pühib varrukaga näolt verd maha.

Vahepeal on Tõnisson virgunud. Ta püüab selja tagant Jorhi pikali joosta, kuid viimane jõuab enne reageerida ja uuesti kabaga virutada. Nähes, et Tõnisson seekord pikali ei kuku, haarab Jorh laualt lihapiruka ning topib selle ründavale Tõnissonile otse kurku. Nüüd on vaeseke lämbumas. Jorh surub veel käed Tõnissoni kõrile, et koolmisele hoogu juurde anda.

«Jookske välja,» karjatab Jorh peituvatele külalistele, kes mõrvari korraldust silmapilkselt kuulda võtavad. Nüüd istub Jorh toolile ja pistab peolaualt verise kartuli suhu. Teda valdab võigas rahulolu. Kuid vindunud äng oli paisu tagant valla pääsenud. Veri oli jõudmas kaminani. Jorh võtab põleva küünla ja süütab sellega laudlina põlema.

«Sul oli õigus, Toots. Ei saanud sina Teelet, ei saanud mina ka.»

Burgerid Moskva moodi

«Ja mida teile,» küsib tuima näoga McDonaldsi, ups, «Vkusno i totška» («Maitsev ja punkt») teenindaja letile najatuvalt kliendilt. «Ma võtaks palun kaks juustuburgeri einet ja siis veel kaks kahekordse juustuburgeri einet,» vastab sama tülpinud näoga vunts. «Kaasa palun, kõik kokakooladega,» lisab vunts sissekulunud dialoogi jätkates. Kulleritööd teeb vunts peaaegu iga päev, kui sõbrad just midagi muud ei soovi.

Kas maksate kaardiga või sularahas?

Sularahas,

See teeb siis 2000 rubla ja 13 senti. Tšekki soovite?

Jah, palun.

«Tšekk tuleb kindlasti võtta, sest ega ma ei hakka ise ju seda kinni taguma,» mõtleb vunts endamisi ja tõmbub jõllitavate pilkude eest varju. Samal ajal liigub tuima näoga teenindaja kööki ja röögib tellimuse veel tuimematele kokkadele edasi.

Köök on jahe ja rõske. Kõik läänelik on sealt paar nädalat varem ära viidud. Kõik, mida ei peetud mõistlikuks kaasa võtta jäeti maha, kuid maailma suurima kiirtoiduketi logo on mahajäänud esemetel ja produktidel suurima hoolega ära peidetud. Ahjaa, see lääne kiirtoidukett võttis endaga ka kõik veised ja kanad kaasa. Aga kelle liha siis maitsvate burgerite vahele pannakse? Seda võigast saladust teavad ainult «Vkusno i totška» tuimad kokad.

Külmakambris lihast juba puudust ei ole. Need on varud, mis Venemaal veel alles on. Kui tiibrakette jääb järjest vähemaks, siis kodumaist liha tuleb aga juurde. Ainus, mis «Vkusno i totška» tuima näoga kokkasid südamepõhjani ärritab, on see, et tootja on sageli lihakeredele riided selga unustanud. Seega tuleb kokkadel need aegsasti liha küljest ära rebida, sest pärast külmakambrit ei saa neid enam kätte. Enne, kui maitsvat liha saab viimistlema asuda, tuleb muidugi ka tuharatelt templid isendi tapmisaasta ja sünnikohaga maha pesta.

Kõige tuimema näoga kokk hakkab parajasti vuntsile juustuburgereid valmistama. Ülearu keeruline pihvi valmimise protsess seejuures ei ole: kõige parema tüki saab kintsust, seejärel kiiresti praepannilt läbi ning valmis ta ongi. Olenevalt toorainest võib burgeri maitse väga erinev olla: kõige paremad on Moskva ja Peterburi piirkonnast pärit isendid, halvimad aga need, kelle sünnikoht jääb Uuralitest ida poole. Moskva ja Peterburi isendid on kasvanud Venemaa standardite järgi soodsas keskkonnas, nende liha on mahlaka struktuuriga, kuid vahel jääb hamba alla mõni kuldkett või sõrmeküüs. Uuralite tagant pärit isendite puhul ei taha aga millegipärast veristamine hästi õnnestuda. Nii peavad paljud pahaaimamatud einestajad vaatama kaaslasele otsa veriste hammastega. «Vkusno i totška» nimetab seda spetsiaalseks vene ketšupiks.

Issake, ma ju salatist ei rääkinudki. Seda saab ikka nendelt samadelt toredatelt isenditelt, kellest kunagi puudust ei tule. Juuksed, muideks, passivad burgerikastmega erakordselt hästi. Loom tuleb muidugi enne valmistamist paljaks raseerida, aga seegi on tülikas töö ja vahel leiab klient suulaest ikkagi mõne musta karva. Aga karvad olid ju ka veistel.

Vabandust, meil läks veidi kauem.

Pole lugu, mul aega taevani.

Tulge ikka jälle, head isu.

Tänan, head aega.

Tülpinud näoga vunts jätab «Vkusno i totška» selja taha ja istub musta värvi Mercedese rooli. Mitu tuletõrjeautot sõidab vastu. «Vist põleb jälle kusagil,» pomiseb vunts tatiga lipsu peal olevat plekki puhastades. Sõit läheb edasi ja burgerid ootavad kannatlikult tagumisel istmel oma realiseerimist.

Lõpuks peatab vunts oma masina hõbekuuse kõrval, võtab tagaistmelt burgerid ja astub kõrgest kullatud uksest sisse. Koridorid on pikad, siin-seal vedeleb «Vkusno i totška» flaiereid ja muud prügi. Kuller on sihtkohta jõudmas ja seltsimehed juba ootavad. Vunts hingab enne koputamist veel sügavalt sisse. On tema tähetund.

«Dmitri Sergejevitš, jumal tänatud, meie kannatus oli juba katkemas,» sõnab Vladimir Putin, kes lösutab laisalt ühe pika laua otsas ja kõlgutab muudkui jalga. Peskov hiilib ettevaatlikult mööda pika laua äärt pidi Putini juurde ning asetab jumalikult lõhnava toidukoti tema tooli kõrvale.

«Küüslaugukastet võtsid ikka? Ma nagu ei leia seda siit,» ähib Putin vihaselt. Peskov muutub hetkega näost kaameks. Küüslaugukaste läks tõesti meelest ära. «Sind ei saa üldse enam usaldada. Eelmisel kuul unustasid köögis pliidi tööle, nüüd see. Ei saa nii,» ütleb Putin isalikult.

Ega neli suurt einet pole mõeldud vaid Putinile. Ruumis on veel Aljaksandr Lukašenka, Sergei Šoigu ja Dmitri Medvedev. Kõik asuvad agaralt vitsutama. Peremees vitsutab lausa nii agaralt, et ei pane suunurgast voolavat vereniret tähelegi.

«Vladimir Vladimirovitš, teil on mingi asi siin,» juhib Medvedev tähelepanu. «Jah, Dmitri Anatolevitš, see on spetsiaalne Vene ketšup. Ülimalt hea ja soolane,» kõlab vastuseks.

Äkitselt Lukašenka karjatab, sest tema suus käis just mingi vali raksakas. Ta võtab võõrkeha suust välja: see on väike punane viisnurk. «Aljaksandr Grigorevitš, kandke oma mundri eest paremini hoolt. Näe, meie ilusad viisnurgad kukuvad juba küljest ära,» manitseb Putin laua otsast.

«Peaaegu sama maitsev kui inimene,» ei jää tal muud üle lisada.