34. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Kõnnin metsas, tuul puhub ja vihma sajab. Kell on juba väga palju ja õues on kottpime. Ma ei leia oma koduteed. Ma ei saa aru. Kus ma olen? Olen segaduses. Järsku kuulen mingit häält. Keeran ennast ümber kuid, ei näe midagi. Hakkan edasi kõndima, kuid kuulen uuesti seda heli. Seekord ei pööra ma ennast ümber ja ignoreerin seda. See muutub aina valjemaks. Ma ei kannata seda enam. Karjun kõvasti: «LÕPETAGE!»

Korraga jääb kõik vaikseks ja pilt, kus ma olen, kadus mu eest. Ärkan äratuskella peale. Hingan rahulikult sisse-välja ja sisendan endale, et see oli kõigest uni. Vaatan kella ja see näitab kolm öösel. Imelik. Ma ei olnud pannud äratust kella kolmeks.

Järsku kuulen mingit tugevat tagumist oma akna taga. Ma tõusen voodist püsti, panen toas tule põlema ja kõnnin akna poole. Minu toa põrandaliistud kriiksuvad jubedalt. Sammhaaval jõuan aknale tasapisi lähemale. Akna juures tõmban ettevaatlikult kardinad eest ja kükitan. Täiskuuvalgus paistab tuppa. Ma tõusen püsti ja vaatan aknast välja. Tühjus.

Ma ei näe midagi, kuid järsku hüppab ei kuskilt ette mulle miski kummaline olend. Ma ei saa aru, kes ta on. Ta oleks nagu inimene, keda ma tunnen, kuid oma olemuselt ja käitumiselt ta ei ole seda. Ta lihtsalt jõllitab mind oma suurte silmadega ja kitsa kaarjas suuga. Sel hetkel ei suuda ma isegi hingata. Ma tunnen, kuidas minu sees lööb süda 1000 lööki minutis. See on jube. Ja lisaks sellele kuulen ma veel, kuidas minu toa uks kriuksub. Kriiks-kraaks, ja nii korduvalt. Ma ei saa enam aru, kas see on reaalsus või mitte.

Minu sees on suur hirm. See sama olend, kes enne minu akna taga oli, on nüüd äkitselt kadunud, ma ei saa aru, mis toimus. Pööran ümber ja näen sedasama olendit oma toa nurgas, minu lemmikraamatut lugemas, kui äkitselt tabab mind tema terav pilk. See pilk on väga terav. Ma kukun pikali, rooman peegli juurde ja tõusen püsti. Ma ei näe ennast peeglis. Näen olendit, kellele on näkku õõnestatud suured verised pisarad ja tal ei ole ühte kätt ja jalga. Korraga kaotan endas kontrolli, minu peas on rohkelt emotsioone. Ma komistan ja kukun aknast alla.

Kommentaarid
Copy