REAALSUS ON SIMULATSIOON ⟩ Vastamisi on meeskonnad, kes soovivad ajalugu teha, versus tiimid, kes on seda kõike juba teinud

Eelmise nädala ennustusi lugedes läheb ihu natuke imelikuks. Horvaatia edasi – nagu lubatud. Messi ja Argentina komistasid üle Hollandi. Check. Maroko pani Portugalile ploomid, ilmselt rahva rõõmuks. Põhimõtteliselt check? Eneseõigustusest meil puudu ei tule – Fernando Santos oli lummatud Ramose kübarast ning ei usaldanud staar-libahunt Leaod. Lüke, mis tingis.

Kõige kurvem ja prohvetlikum oli muidugi Kohila jaoks Inglismaa kojuminek. Pallita. Melanhoolsed read kobestasid pinnast ette nagu Vanga ennustus. Ajal, mil Eesti on tormide käsutada, pole muretsemiseks ülemäära põhjust. Suurem torm globaalsel tasandil saabub teisipäeval ja kolmapäeval. Kinnnitage turvavööd, sõit tuleb raju.

Horvaatia-Argentina 2:1

Vinni: Teadsin, et tuleb raske mäng. Horvaadid on olnud mustaks hobuseks viimastel suurturniiridel. Kuidas see üldse võimalik on? Ja siiski keegi ei näi neisse uskuvat, kuid hetkel, kui oled platsil ja see must hobune läbi sinu enda ridade kappab, ei ole kahtlust – niisama siin midagi ei anta. Kui miskit olulist välja tuua, siis see on Messi. Tundub, et ta on täpselt see, kes tänavažargoonis kvalifitseerub meheks, kes pole kunagi kohal, kui on näost näkku ütlemist. Poolfinaalid ja finaal on just see aeg. Enam ei piisa enda momendi ootamisest ja väljakul jalutamisest. Isegi kõigile tuntud Ronaldo töötas nagu hull, kui ta EM-i koju tõi. See oligi suurim probleem – liigne kalkuleerimine ning ikka ja jälle Messi otsimine. Ei saaks öelda, et võimalusi poleks olnud. Oli, aga horvaadid said igale poole jala vahele ja kontras oli omal kohal mees nimega Vanja Perisic. Ja kui Metsatöll ei kippunud oma laulu üles leidma, siis sama probleem on ka Messil, aga tema ei leia oma cojones'eid üles. Nii maailmameistriks ei tule ja peab koos sõber Cristianoga pensionile minema ja mõtlema: mida polnud meil, mis oli olemas Pelel, Maradonal ja paksul Ronaldol?

Kohila: Kannatame, kuni saab, kuni vaja, kuni miskit muutub – Messi oma jalgadega palli pärast seda eal ei puutu. Kuigi oleksin eelistanud Horvaatia-Argentiina poolfinaali, et kogeda klassikalist Mõrvapalli, tuleb leppida selle vastuseisuga. Mis oleks vägevam, kui Luka Modric karikat tõstmas? Kui ta tõstab seda koos Perisiciga, kes lõi kohtumises kaks väravat.

Sats on sümpaatne. EM-il väljakukkumine väike viperus. Kas Horvaatia läheb lõpuni? Mis tal üle jääb. Ja mis meil, inimestena, üldse üle jääb? Väga midagi. Võtta vastu seda, mis tuleb, kuni saab, kuni vaja, kuni miskit muutub.

Maroko-Prantsusmaa 3:1

Vinni: Juba algus ei tõotanud head. Vastamisi meeskonnad, kellest üks soovib ajalugu teha versus teine, kes on seda kõike juba teinud ja näinud. Ja mis veel enam – usk millessegi suuremasse kui jalgpall versus suvalised leitnandid malelaual. Proovisin mis ma proovisin, aga Vana Maailm on oma nime väärt. Ei ole mängijate silmis seda jumalikku sädet, mida nägin näiteks hiljuti jõusaali külastades. Paksuke, kes trenniriietes tundus häbelik, isegi tätokad ta pehmel kreemitatud nahal tundusid nunnud. Kõik aga muutus, kui ta trennist lahkus, seljas Odini sõdalaste pusa. Enesekindlus nagu ka kõhupekk lainetas üle äärte. Just seda jumalikku jõudu ma marokolaste puhul silmas pidasin. Mängust ensesest.

Proovisin efektiivset lähenemist nagu ka eelmisel korral. Malendid olid ilusti ritta seatud – Mbappe-Coman-Dembele ees tormamas, keskväli ja kaitse tugev. See kõik aga polnud piisav. Usk lahkus mu kehast nagu mehel, kes alustab reedet Negronide joomisega ja lõpetab pühapäeval Grossi Kangega.

Viimaseks piisaks karikas olid Kohila sõnad: «Kuidas saabus pimedus su tuppa?» Ja nii ta oligi – ei saabunud ootamatult või äkki, tuli vaikselt, tuli tasa, aga kui juba kohal oli, siis teadsin, et see on lõpp. Mitte küll minu lõpp, aga Euroopa jalgpalli lõpp. Kas sellele järgneb veel taassünd või ongi tegemist lõppude lõpuga? Seda näitab ainult aeg.

Kohila: Tõepoolest. Inglaste suhtumine tundus olevat midagi «läks kuninganna, mingu ka tiitel» sarnast. Aina enam paistab, et need osad maailmast, mis ei usu mitte millesegi, kuivavad lõpuks kõduks kokku ja pudenevad tolmuks. Neid ei ole kellelegi vaja. Nad on juba ära olnud.

Maroko… usub. Mina usun ka. Muu mind sellest konkreetsest simulatsioonist läbi ei oleks viinud – ainult usk ja represseeritud tunded, mis rindel kaevikus lõksus. Sõitsin valguskiirusel pimedusega, selja taga horisonti-lõikuv jada katkestusi, öö ei taha ja päev ei julge…

Nõnda sai kolm võrku pandud ja pimedus ta tuppa.