«197: Vana liini järjekord» on teostesari, mille kallal on McGarity töötanud juba üle 20 aasta. Teos on vormistatud folkloorist lähtuvas narratiivis. McGarity protsess hõlmab erinevate piirkondlike folklooride ja mütoloogiate uurimist, et leida elemente, mida ta kogub ja töötleb oma kogemuste ja visuaalsete vihjete kaudu oma jutustavate allegooriate arendamiseks. Tema uurimistöö eesmärk on leida ühiseid elemente provintslikes jutuvestmetes, analüüsides, kuidas kõnekeelse sümboolika ja pildikujutiste kasutamine aitab kujundada konkreetsete kogukondade eetost ja voorust ning millised on nüansirikkad elemendid, mis on ühised teiste piirkondlike kogukondadega üle maailma nii tänapäevaselt kui ka ajalooliselt.

Vaskjalas on kunstnik loonud multimeediainstallatsiooni, mis põhineb lõdvalt Eesti folklooritegelasel Vanatühi ja tema küüntest kübaral, mis tema arvates teeb ta nähtamatuks. McGarity on kasutanud neid ideid, et teavitada oma tegelaskuju Vance Tooeyt, vana ja harva nähtud meest, kes elab Mallet Creeki linna servas, Falu rabade ääres, kus ta valmistab oma savist okariine. Mallet Creeki elanike jaoks on tema haruldane ja salapärane kohalolek kuulujuttude, uudishimu ja hirmu objektiks, sest keegi ei tea temast tegelikult palju peale anekdootlike nägemuste ja lugude.

Kohtusin kunstnikuga nädalapäevad enne avatud uste päeva ja väljas kogus hoogu talvine lumetorm. John akna taga mässlevast lumetormist väga löödud ei olnud, kuna tema kodulinna New Yorgi talv teeb sarnaseid hoogsaid pöördeid ning pigem on sellised looduse musklimängud heaks meeldetuletuseks, kes siin maailmas tegelikult boss on.

Tere, John! Kas residentuuritad tihti ning kuidas on muljed Eestist ja Vaskjalast? Kas selline töötamise viis on enda galeriis või töökojas loomisest väga erinev?

Tegelikult alustasin residentuuridega alles tänavu. Aprillist juunini olin Kreekas ja siia tulin Rootsist, katsusin need sõidud võimalikult üksteise otsa sättida. Kodus teen tööd väga väikese pinna peal, suure ateljee omamine on New Yorgis ikkagi väga suur luksus ja väga kulukas. Residentuurides on olnud rohkem ruumi ja avarust, reisimine ja tutvumine uute inimeste ja teistsuguste kultuuridega on lisaboonus. Aga peamine, mis mulle residentuurides töötamise juures meeldib, on see, et ma saan uurida süvitsi kohalikku folkloori. See teema on mind huvitanud juba pikemalt. Enne igat reisi tegin ka sellise kiire uurimuse kohaliku rahvapärimuse kohta ja ka millised kunstipraktikad on levinumad. Kreekas töötasin ikoonide kallal, selline kuldlehtedega katmise tehnika on seal väga pika traditsiooniga. Rootsis tegin videoinstallatsiooni, mille loo keskmeks sai kohaliku mütoloogia tegelane Skogsre või Huldra, kes on metsavaim. Ja siin Eestis võtsin oma projekti keskseks kujuks teie pärimuses tuntud tegelase Vanatoi või Vanatühja. Kõik need erinevate rahvaste folklooris esinevad tegelased on inspiratsiooniks minu enda fantaasiategelaste loomisel, võtan kilde ja tükikesi siit ja sealt ning lisan enda nägemuse, et luua täiesti uusi karaktereid, uut folkloori. Lõin oma linnakese ja seal need tegelased tegutsevad.

Kas sa oled usklik inimene?

Ei ole. Kasvasin küll suhteliselt usklikus peres, aga see jäi kõrvale niipea, kui alustasin iseseisvat elu. Pean ennast agnostikuks ehk siis mul pole selles teemas kindlat seisukohta. Mulle on tekkinud mulje, et enamus eestlasi, kellega olen suhelnud, on suht sama suhtumisega religiooni.

Aga millised me oleme?

Selle põgusa aja ja taustainfo põhjal tundub, et teid on kõvasti mõjutanud Venemaa naabrus ja kindlasti ka ajaloolised suhted või kokkupuuted erinevate naabritega laiemalt. Ameeriklasena on või oli mul sellest kandist selline üldlevinud arusaam – külm kliima, stoilisus, venelased jne. Nüüd, peale mõningast kokkupuudet arvan, et eestlased on suhteliselt kinnise olemisega alustuseks, aga kui lähem suhtlus käima läheb, siis päris avameelsed ja lahked inimesed. Kannatlikkus on ka ehk selline laiemalt levinud joon, ma saan tihti aru, et minusuguse tüübiga ollakse päris kannatlikud ja viisakad sealjuures [naerab]. Ma kahjuks oskan väga vähe eestikeelseid väljendeid, aga sellegipoolest on enamus inimesi mu küsimustele alati valmis vastama või juhatama õigesse suunda ka siis, kui nad inglise keelt peaaegu ei oska.

Sinu üks kunstitegemise viise on maalimine. Kuidas sa selleni jõudsid ja kui hinnatud on tänases postmodernistlikus (kunsti)maailmas maalikunst?

Ma ei ole n-ö «paberitega» maalikunstnik. Kunstikolledžis õppisin hoopiski foto- ja videokunsti. See oli esimene armastus, tohutult põnev ja lõputuid eksperimenteerimisi võimaldav viis teha oma projekte. Sealt liikusin installatsioonide juurde ja mingis mõttes on kõik meediumid ja tehnikad tulnud mu ellu ja loomingusse vajaduspõhiselt. Foto või maalimine või ükskõik milline oskus on tulnud vajadusest mingi konkreetne idee teoks teha. Ma ei ole selles mõttes ühelegi tehnikale või viisile jäädavalt truu, mida tundub vaja minevat, seda kasutan või õpin juurde. Siia tulin mõttega maalida, nüüd teen installatsiooni ehk võin öelda, et kasutan neid oskusi, mida idee nõuab. Maalikunst on klassika, see võib olla vahepeal veidi tagaplaanil, aga selliselt loodud teoste väärtus ja tähendus enamjaolt ajas kasvab, mitte ei kahane.

Loomine või kunstnikuks olemine on kõrvaltvaatajale alati selline kadestamistväärt vabadus. Võimalus teostada omi ideid ilma kellegi tellimuse või kohustuseta ja kõik muu selline «lahe» pool. Ometi on kunstnikul väga palju n-ö maiseid kohustusi ja tegemisi, organiseerimist, transportimist ja tavapäraseks eluks kõige vajaliku hankimist. Millal sa jõudsid äratundmisele, et see on sinu elukutse?

Pakun, et alates kunstikolledžist olen seda kutset järginud. Siiski on mul alati olnud ka miski «päevatöö», viimased 22 aastat pidasime koos abikaasaga väikest kommertsfotostuudiot. Covid lasi meie väikese äri küll õhku, aga nokitseme ühe ideega, mis võiks ehk päädida oma start-up'i loomisega. Samas on need viimased paar aastat olnud kunsti tegemise jaoks hea aeg, saab keskenduda. Teisest küljest oleme elanud oma säästudest ja ma olen saanud teha vabalt oma kunstiasju. Pean olema siinkohal väga tänulik oma naisele, kes hoiab väga suure osa meie elust organiseerituna. Mina katsun kunstnikuks olemise kõrvalt teha, mis võimalik, et argielu oleks joonel.

Kunstitrendidest. Tundub, et sellise tuleviku vaatlemise ja rohkete tehniliste lahendustega/tehnikaid segavate kunsti loomise kõrvale on kerkinud palju uut kunsti, mis ammutab inspiratsiooni pärimusest, vanadest lugudest ja ka käsitööndusest ehk siis minevikust. Millega seda võiks selgitada?

Ma ei teagi. Mina jõudsin selle juurde võibolla seetõttu, et alustades tegin kunsti väga palju just tehnika abil. Foto ja video on väga suures osas just tehnikaga manipuleerimine ja katsetamine. Ehk mingil hetkel tundus hea vaheldus või isegi värske pööre uurida erinevat folkloori ja pärimust. Igasuguste legendide või rahvalugude, aga ka näiteks salaühingute ajaloo taga on nii palju inspireerivat ja see paneb mu fantaasiad tööle. Ja väga huvitav on, et maailma eri paigus asuvate kohtade lugudel on tegelikult nii palju ühiseid niite ehk siis selliseid universaalseid lugusid on väga palju. Kuigi tehnoloogia on arenenud metsiku kiirusega ja muutunud kõigile kättesaadavaks, siis on väga suurele osale inimestest tegu seletamatu või üleloomuliku viisiga, näiteks nutitelefoniga oskab tellida toitu või taksot suht kiiresti iga üks, aga selle telefoni toimimise mehaanikast ei tea täpsemalt keegi. Suulise pärimusega on veidike nagu sama lugu – lood elavad tänase päevani, aga nende tekkimise täpseid algeid ja põhjusi ei tea täpselt keegi. Ehk on inimesed ja kunstnikud veidi väsima hakanud masinatest ja tehnoloogiast. Siis pöördutaksegi tagasi looduse ja pärimuse poole. Kunst teeb sama.

No aga igasugused virtuaalgaleriid ja muud internetipõhised kunsti eksponeerimise ja kauplemise kohad, NFT-d ja muu? On see sinu elu kunstnikuna muutnud?

See on kahe otsaga asi. Vanem põlvkond kindlasti tunneb väikest hirmu virtuaalse maailma ja keskkondade ees. Eks füüsilisel kokkupuutel kunstiobjektiga mängib ruum ja valgus ja materjal ja tekstuur hoopis elavamalt, aga lõppkokkuvõttes arvan, et mul tuleb adapteeruda. Ja vaatamata nendele uutele võimalustele, jäävad alles ka seni toiminud viisid, sest ikka veel on palju neid kunstitarbijaid, kes soovivad olla teostega samas ruumis ja tunda teoste füüsilist olemasolu koos kõigi oma detailidega. Päeva lõpuks on kogu see uus virtuaalne viis lihtsalt üks töövahend ja uus võimalus nii kunstnikele kui tarbijatele. AI [tehisintellekt – toim.] ei suuda minu arvates kunagi asendada reaalseid maale, skulptuure või kirjandust. Kui leiutati fotograafia, siis paljud arvasid, et maalimisega on nüüd lõpp, aga ometi see nii ju ei läinud. Hea kunst on hea kunst ja halb kunst on halb kunst.

Kunstnikuga vestles Toomas «Tommyboy» Tilk