Tingimusteta armastust inimene ilma kassita kuidagimoodi ei õpi

Foto: Erakogu

16. detsember 2022, 15:22

Viis aastat olime ilma kassita, enne seda oli meil heasüdamliku, kui mitte lausa melanhoolse, iseloomuga valge pikakarvaline kassihärra Sipskin. Sipskin jäi meie maja ühest üürnikust siia, see võttis ta Kalamajast ära kolides endaga Kristiinesse kaasa, aga mees oskas iseseisvalt «koju» tagasi tulla. Kõndis mööda õue ja nuttis näljast, tegin õuepoolse õhuakna lahti, et talle läbi selle viiner ulatada, kass võttis seda kui kooselukutset ning laekus sedasama õhuakent pidi korterisse.

Mulle ei meeldinud valged kassid, iseäranis veel pikakarvalised, aga Sipskin suutis mu ümber sõrme mässida. Malbe, heatahtlik, mitte kübetki pealetükkiv. Kui meile perre laps sündis, sattus ta stressi, kolm päeva istus segaduses õues, käis toas ainult söömas. Siis leppis lapsega, magasid ja nurrusid koos.

Siis läks nagu õuekassidega vahel läheb. Löök autolt, sõbrake jõudis veel hoovi peale roomata ja sealt ma ta leidsingi. Poolteist aastat ühist aega Sipskiniga oli läbi. Viis aastat igasugust kassi oli läbi, sest me ei suutnud teda ühegi teisega asendada. Ma poleks uskunud, et üks viis aastat tagasi lahkunud valge karvatuust võib mind praegugi vesistama ajada.

Aga nojah, see kevad hakkasid kassijutud vaikselt taas käima. Algul tasapisi ja siis üha enam. Et mis oleks kui... Et laps on juba kuuene, nüüd ta ei väntsuta looma ära. Ja see uus ei jää enam auto alla, sest ta ei tee mitte sammugi toast välja. Sipskin oli õuekass, teda meil südant luku taha panna ei olnud.

Pool aastat kassijutte, siis näitas naine Facebookist kassipoegade pilte. Tallinna lähedal Vaidas, piskesed kolmekuulised hiirhallid tegelased. Ema puhtatõuline siberi kass, isa Vaida külamees. Keelatud armastus, mis vahel juhtub, ja tulemus oli see, et ma olin neis piltides kinni nagu Iiah õhupalli küljes ja muudkui korrutasin, et hall on minu lemmikvärv, hall on minu lemmikvärv, hall on minu...

Oh need olid toredad inimesed, kelle juurest me oma pisikese tõime. Ülitoredad. Neil on nii palju kasse. Meie kiisutüdruk oli kahekuune, nuttis kaks päeva ja hakkas siis vaikselt lähedust otsima, mängima ja seltsiks olema. Paar nädalat ehk kulus tal täielikuks kohanemiseks. Ja siis asus ta elamises omasid reegleid kehtestama.

Te kujutate ette ööd, mil te une pealt mõnusalt jala üle voodi ääre sirutate ja järsku ripub teie suure varba küljes, küüned kõvasti sellesse surunud, siberi kassi ja Vaida vabahärra kohtumise tulem? Mina ka selle hetkeni ei kujutanud. Aga Liisu – niimoodi me ta nimetasime – tegi seda ühe öö jooksul kolm korda. Sa surud hambad risti ja kannatad, sest sa ise tahtsid seda. Seda kassipoega ja seda, et sa ei julge magama jääda, teades, et see väike risu voodi all ainult seda ootabki. See kordus veel mitmel ööl, seni, kuni ta endale muud hobid leidis.

Muidugi ei pahanda keegi kassiga, ei mina ega laps ega naine. Kass on kõigile südamesse roninud. Aga kui mina või laps midagi sellist korraldaks, mida kass edaspidi korraldama hakkas, oleks mina vallaline ja laps lastekodus. Sest me lapsega oleme naise sõnul oma tegude eest vastutavad ja kaugeltki mitte nii nunnud.

Kui mu uute saabaste seest tuleb ebameeldivat lõhna, sest Liisu võttis lihtsalt pähe need täis pissida, siis ütleb naine lihtsalt, et no viska need siis minema. Ma viskangi oma uued Eccod lihtsalt minema ja lohutan ennast, et need ei olegi inimeste jalatsid, kuna Ecco ei ole oma tootmist Venemaalt välja viinud. Kui ta närib mu tossul krõpsu küljest, ütleb naine lihtsalt, et no viska siis need tossud minema. Jah, viskan, mis mul üle jääb... Ja sel õhtul, kui ma lapsele kott-toolis unejuttu lugesin ja samal ajal teda kõrva tagant sügasin, lasi ta mind lihtsalt täis. Mida ma nüüd minema viskan? Kott-tooli? Iseenda? Vist enda, mul pole mingit väärtust, ta lasi mu täis ja astus siis minema, vaevumata mulle isegi peale kraapima.

Lapsel käis enne seda sõber külas, lärmasid kahekesi kohutavalt ja ju läks Liisu veidi stressi, pakkus naine. Aga miks Liisu meie ühist last ja ta sõpra täis ei lasknud? Miks mind? Miks minu suur varvas, minu saapad, miks minu tossud ja miks mina ise? Miks? Mille eest?

Siis talle vist aitas, ju mõistis, et minust pole talle mingit vastast, ning ta jättis mu rahule. Ehk sisuliselt oli karja kõige suurem loom ehk mina tema poolt paika pandud ning sellest hetkest pidas ta ennast kinnisvaraomanikuks ning ülejäänud pereliikmeid lihtsalt teda teenindavaks ja tema kinnisvara hooldavaks personaliks.

Looma tuleb pisuke kasvatada, oli minu ennatlik nägemus. Mul on elus mõned kassid olnud, sellist põrgulist jah mitte, aga kassid on mind suures osas mõistnud ja mingitest reeglitest kinni pidanud. Näiteks ei meeldi mulle, kui kass söögilaua peale tükib. Ma tean, et kõige parem vahend looma söögilaua peal aelemisest võõrutamiseks on veepihusti, selline lihtne, millega toalilli piserdatakse. Arvake, kas toimis.

Ei. Liisule hoopis meeldib, kui teda veega pritsitakse, ja ta ei lähe laualt kuhugi, pigem ronib ta lauale, et märjaks pritsitud saada. Talle meeldib vesi, ta teeb kõik, et talle vett peale pihustataks. Ükskord jäi köögikraan nirisema ja Liisu oli momentaalselt kraanikausis, jõi otse langevast veejoast ja mängis seejärel veejoaga, kuni oli läbimärg nagu kalts. Edasi kolis ta radiaatori peale kuivama ning nurrus seal mõnusasti. Viskasin veepritsi minema. Nüüd käib kass laual ja pere on sellise teguviisi aksepteerinud. Tegelikult sööb ta juba pikemat aega meiega laua peal hommikust, talle maitseb kaerahelbepuder, alul võttis ta seda käpaga meie taldrikutest ja toppis endale suhu, nüüd on tal hommikulauas enda isiklik taldrik.

Söögilaud pole muidugi ainuke, tegelikult ronib ta igale poole: kraanikaussi, raamaturiiuli lahtritesse, kappidesse... Ka näiteks induktsioonpliidile ja üritab seda käima astudes meile süüa teha. Jah, pliidil on lapselukk. Aga korra sai ta ka selle maha.

Kass, kes sööb kaerahelbeputru? Meie jaoks oli see uudiseks. Me ei teadnud ka, et kass võib armastada pestot. Niisamuti oli meile uudiseks, et kass võib šokolaadi ja komme armastada, aga kuna Liisu nillib päriselt lapse tagant komme ning korra sõi ta lauale jäetud šokolaaditahvlist pool ära ja kuna me ei tea, kui hea šokolaad loomale on, siis oleme sunnitud tema eest nüüd kogu magusa ära peitma. Sest ta naudib meeleldi ka kooke, rosinaid ja kõike muud sellist. Loomal on lihtsalt imelik maitse? Oo, rohkemgi kui imelik, kui mõelda, et ta jumaldab hambapastat ja läheb hambaharjade peale, kus kasvõi natuke hambapasta lõhna juures, hulluks. Kõike sellist oleme nüüd oma kodus tema eest peitma sunnitud.

Ostsime talle kraapimispuu, üleval mõnusa pesaga, kust loomakesel toas toimuvast hea ülevaade. Pesa võttis ta momendiga omaks, kraapimise osa sellest teda ei huvita. Milleks, kui tal on kraapimiseks naise pisike sinine, nunnu diivan, mida naine rohkem kui mind ja meie ühist last armastab. Mina saan pahandada, kui ma sinna kohvitassiga lähedale astun. Kass on diivani otsa narmendama kraapinud ja kui ma naisele mürgiselt ütlesin nagu tema mu saabaste ja tossude kohta, et no viskame selle siis minema, sai ta väga pahaseks. Minu peale, kes pole sealt niitigi välja venitanud.

Mul oli hea meel, kui ta naise mobiiltelefoni ümbrise peal küüsi teritas. Ma sain jälle öelda, et no viska see siis minema. Vähem hea meel on mul selle üle, et ta oma küüsi ka raamaturiiulis raamatukaante peal teritab. Ja veel vähem meeldib mulle see, et ta raamatute nurgad ära närib. Ma võin aktsepteerida looma, kes sööb hambapastat, pestot ja šokolaadi, aga mul on tõepoolest keeruline mõista looma, kellele maitseb paber.

Moblajuhtmed närib ta läbi selleks, et meile niisama närvidele käia, aga paberiga on tal mingi oma teema. Ta sööb raamatu nurkasid, lapse joonistuspaberit, pabertaskurätte ja kui see teile veel piisavalt veider ei tundu, siis tapeeti.

Kuidas Liisu tapeedi seinast kätte saab, küsite te nüüd. Te olete ju korralikud inimesed, teil on remont tehtud, teil ei laperda mingi tapeet ometigi seinas. Tõepoolest tegime umbes kolm aastat tagasi sanitaarremondi ja meil on ilus tapeet, mis ei laperda. Liisu ka ei terita tapeedi peal küüsi. Ja need üksikud kohad, kust laps on varasemelt tapeedi pisut lipendama saanud, teda ei huvitagi. Liisu sööb ainult värsket tapeeti, seda, mis on seina küljes kinni, ja moodus, kuidas ta toitumiseks tarviliku tapeedi seinast lahti saab, oleks ka härra Turovskile loomade käitumise kohta midagi täiesti uut.

Teisest toast kostub järsku müdinat, selline heli, nagu põrkaks pall mitu korda järjest vastu seina. Torman vaatama, vaikus, kass ei pööra minu poole pilkugi, vaatab ainiti seina. Siis hüppab ta taas, lausa neli korda järjest vastu seina, eemaldub ja takseerib uuesti – nüüd on tapeedist riba lahti. Ta hüppab jälle, seejärel on tapeeditükk põrandal, kass mängib sellega pisut, sööb väikese tükikese ja kaob oma pessa magama. Ja kui tal on järgmisel päeval tapeediisu, ei söö ta sealt, kus tal eelmisel päeval pooleli jäi, vaid võtab seina pealt uue ja värske koha.

Kas talle meeldib tapeediliim? Google'isse löödud «kass + tapeet» ei anna mingit loogilist vastet. Ja muidugi ei hakka ma Liisut tema peale karjumisega traumeerima, eks tuleb kassi suuremaks saades korterit värskendada.

Ma ei ütle naisele, et viskame oma korteri minema. Sest me pole enam päris kindlad, et see on meie korter. Samas üürniku elul pole ka midagi viga, kui korteri perenaisel on hea tuju, ei ole ta hellitustega kuidagi kitsi. Võib-olla on tal kasside ATH? Hüperaktiivne positiivse tähelepanuhäirega kassitüdruk, kelle tähelepanuhäire koosneb erinevatel moodustel enda peale tähelepanu tõmbamises.

Mis selle jutu mõte oli? See, et meil on lõpuks täiesti kreisilt omanäoline kass, kes oma hüperaktiivsete hoogude vahel kiivalt lähedust otsib. Kes saab kõik viimseni andeks ja kes öösiti mu padja kõrval magab ning äratuskella peale esimesena inimesi voodist üles ajama asub. Kes nurrub praegugi, kui ma seda lugu kirjutan, küljega mu vastas, saba klaviatuuril.

Selline see tingimusteta armastus ongi. Mida inimene ilma kassita kuidagimoodi ei õpigi.