REAALSUS EI OLE ENAM SIMULATSIOON ⟩ Viimased ennustused. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole

Astume viimast korda ringi. Elusana pääseb siit vaid üks. Kõik jääb me kahe jaoks liiga kitsaks, olgu see me viimane tango, käteplaks, kohtumine valijatega. Meile sai osaks suur kurbus, kui selgus, et simulatsioon ja reaalsus lahknesid ristmikul – üks pani mööda kitsaid tänavaid itta, teine võttis takso ja ega ei teagi, kus enam pesitseb. Simulatsioon sai läbi viidud ühelt poolt keskmises alkojoobes, teiselt aga keskmises narkojoobes.

Kohe on see läbi. Saame ainult oodata, mis järgmiseks ühiskondliku mõtteruumi tingib. Ilmselt midagi palju igavamat, näiteks poliitiline skandaal või eurovisioon või midagi sellist. Kui oled üks neist inimestest, kes oma peaga mõtleb, siis head teed sul minna. Lähme meiegi.

Horvaatia-Maroko 0:2

Vinni: Skoor ei peegelda ilmselgelt seisu. Mehed andsid minna nagu noored hirved, kes on aasale pääsenud, aga mida ei tulnud, oli värav. Ja nagu me juba Homerose eepostest teame, siis kangelaste suurust ei mõõdeta selle põhjal, kas nad surid või jäid ellu, võitsid või kaotasid. Mõõdupuuks on ikkagi kangelaslikkus. Ja seda oli kamaluga. Et Maroko kuu varjutada, pean kahjuks lisama, et nad kasutasid ebasportlikult palju musta maagiat – vääneldi maas nagu väiksed ussikesed, püsti tõusta ei tahetud, kohtunikku kuulata veel vähem.

Aga arusaadav, Horvaatia on juba seda kõike näinud. Maroko on rookie – anname esimesel korral andeks. Rabeleda pronksi nimel on nagu ööklubis kell neli naist otsida – sa võtad selle, mis sulle antakse. Nii on. Horvaatiale jääb väärikus. Aadria mere äärde saab tagasi minna pea püsti. Kohila muutus mängu ajal üpris isiklikuks, kättemaks on magus, seega jätan talle siia Blacky sõnad, mis kirjeldavad üpris täpselt tema eksistentsi meie armsal planeedil:

«Ta ärkab üksinda voodis
Peab tõusma üksinda üles
Ta ei joo hommikul kohvi
Vaid tahaks
Tahaks olla vaid kellegi süles»

Kohila: Küll nad tagasi tulevad, die hard küte on see Maroko sats. Suur kurbus tuli peale pärast poolfinaali, võimalusi oli, organiseeritus pidas, aga noh, pikk turniir võtab suure lõivu. Simulatsioonis oli minek pea uskumatu, Jumala käsi ei ajanud pelgalt palli väravasse, vaid demoraliseeris ka vastasmeeskonda, näppides nende lähedaste perset. Opponent üritas vaimutrikkidega mu fookust paigast ajada, kord ropendades, kord suguhaiguse üle kaebeldes, aga nagu tema löögid värava peale, olid needki edutud. Chat shit, get banged, nagu ütlevad klassikud.

Prantsusmaa-Argentina 1:2

Vinni: Kurb. Kurb. Kurb. Aga mida enamat see elu on, kui kurbus vaheldumas rõõmuga. Jõuludel kinkide avamine asendumas jaanipäeval kaklemisega. See on elu dünaamika, mille vastu ei saa ei ussi- ega püssirohuga. Mäng ise algas rõõmsalt. Isegi väga. Läksin ajalugu tegema ja tegingi. Mbappe tegi keskväljalt mööda äärt jooksu, tõmbas sisse ja lõi palli ette nurka. Mõtlesin, et sellega ongi asi juba pooleldi tehtud. See ju ongi see, kuidas finaale otsustakse. Aga ei. Reaalsus koputas uksele. Ja reaalsuse nimi: Messi.

Kaota ükskõik mis teine mäng, aga mitte finaal. See on nagu juua täis peaga koju jõudmine, kuid siis ukse ette magama langemine ja hommikul avastamine, et võti oli juba lukuaugus. Kõik oli nii lähedal, aga ikkagi nii kaugel. Ärkad teades, et magasid lihtsalt betooni peal. Sarnaselt näed aasta aasta järel vaeva, sinus on kõik, et maailmameistriks tulla, aga ei. Uks lüüakse sul nina ees kinni ja sa pead minema, et nelja aasta pärast taas samale uksele koputada. Ja võimalik, et see kõik algab taas. Deja vu. Ronaldo jaoks oli see viiekordne pettumus. Eks see ka kirjeldab tema viimase aja karjeid: ma olen maailma parim! mina! mina! Ei ole, Cristiano, ei ole. Lionel astub Maradona ja teiste Jumalate kõrvale. Sina, Ronaldo, astud parimal juhul oma nimekaimu Brasiilia Ronaldo kõrvale. Õpid ka elu rahulikult võtma, sõõrikuid sööma, õlli jooma, kui südametunnistus seda sulle vaid lubab.

Kohila: Messi! Tuli, nägi, tegi, võttis kohvile…Mida enam? Eks see kõik üks saudide PR üritus ole, paneme PSG mehed finaali kokku, kõik on halal. Ilusad väravad olid. Mingis mõttes on hea meel, et see kõik läbi saab, sest taas on võimalik keskenduda sellele, kui sitt elu on.

On aega internetis kurta, sõimata, kommentaariumis pöidlaid laksida ja nii edasi. Varsti ei mäleta keegi, et MM peeti kuskil veits putsis kohas, veits kahtlastel asjaoludel, veits suure korrukaga. Ja ei peakski mäletama – elu on liiga lühike, et nutta nende asjade pärast, mis on juba ära juhtunud. Lõpetuseks – kõige enam avaldavad maailmale mõju need inimesed, kes tema pärast südant ei valuta.

Epiloog

Aasta on 2026. Väsinud Luka Modric tõstab oma MM karika nagisse, kaabu, vikati ja serblase kolju kõrvale. Sööb ühe võileiva, tõmbab kardinad ette, kustutab tuled. Keldriuks avaneb raske kriginaga, tuppa tungib veidi seisnud õhku. Trepp on kitsas ja käänuline ja tundub, et see ei saa kunagi otsa. Kahekümne minuti pärast on ta 100 meetri sügavusel, umbes kuskil seal, kus Large Hadron Collider. Vajutab seinal nuppu, kamber avaneb, astub sisse, uksed sulguvad selja taga. Heidab pikali. Ees ootab tuhandeaastane uni, pärast mida on ta valmis oma rahvast jälle teenima.