MINA ELASIN SIIN Aiaste. Seosed Kadrioru ja Konstantin Pätsiga

Foto: Ortofoto: Maa-amet 2017
Arnold Looga
Copy

Selle loo rääkis mulle minu vanaisa, kes oli Aiaste külas nimekas mees. Kahtlen siiralt, kas sellest loost üldse paljud kohalikud teavadki, sest aeg viib teadjad mulla alla sageli koos teadmistega ja lugudel on kombeks unuda.

Igal juhul, vabadussõda oli juba möödas, sõjahaavad suurelt jaolt parandatud ja inimestel kauni tuleviku osas sotid selged. President Päts oli oma järjekordsel ringreisil mööda Eestit, kus ta siis, mulle tundub, suhteliselt inkognitolt sõitis kuskile, vahepeal astus mõne taluõue pealt läbi, jõi kopsikust külma kaevuvett, ei öelnud iial ära ka kangemast kraamist ning lõpuks ilmus kusagile suuremasse keskusesse, kus siis põhjustas ilmselt võrdselt nii furoori kui paanikat. Oli selline suur mees ja olid tal vahel ka sellised teod. Sõitis ta nendel juhtumitel ainult koos oma autojuhiga, ilmselt sai ta sedasi närvi lõdvaks lasta ja kõigest puhata. Lõppkokkuvõtteks on ju ka riigivanemal vahel mõnus kõigest eemal olles lips lõdvemaks lasta, seda enam, et igasuguseid mobiilseid levilahendusi siis ju polnud. Kui president oli ära, siis ta oli ära.

Presidendi autojuhil oli isakodu Aiastes ja nii juhtus, et ühel hetkel lõi Päts käega, temal on aega küll, mingid ülikondades jorsid kuskil linnatrepil võivad passida, külm neil ei hakka, käime jah läbi ja vaatame Eestit ka selle kandi pealt. Niisiis tehti laialt teelt keerang kõrvale ning kiirust vähendades võeti suund Aiaste peale. Kiirust võeti vähemaks selle pärast, et mitte liialt tolmutada – presidendi uhke auto pidi ikkagi kõigest hoolimata ilus ja esinduslik välja nägema.

Inimene juhib, saatus sunnib ja nii juhtuski, et äkki keset põlde toppas kogu see uhkus sibivankri taha. Vanasti ju majadel kanalisatsiooni ei olnud ja kui mahuti täis sai, kutsuti sibivedaja, kes siis pikavarrelise kopaga kõige selle hea ja parema oma ratastel tünni ümber kantis ja siis selle kuskile viis. Ausõna, ma ei tea, mida sibiga vanasti peale hakati. Ehk segati loomse sõnnikuga ja siis läks see kõik lõpuks põllule? Lõppkokkuvõtteks on ju sitt leiva isa, kõlab üsna loogiliselt, et inimeste leivavili ka inimfekaalist rammu korjas. No aga ei tea. Vahet ei ole. Igal juhul tol momendil oli seis konkreetne – kitsas tee, põllud kahel pool, sibitünn ees, presidendiauto taga, mööda minna ei saa mitte kuidagi ja aeg pressib peale.

Kõige kiuste osutus ka sibivedaja setukas täielikuks flegmaatikuks ja tema sammu presidendi lähedus küll ühtki millimeetrit pikemaks ei teinud. Ilmselt oli sama meelt ka härra Sibi, sest temal oli juba oma soru käes, ilmselt juba äragi lastud. Võibolla isegi nautis oma üleolekut mustas limusiinis härrastest, presidendist tema selja taga ei teadnud ilmselt temagi miskit. Aga aeg muudkui kulus, autos läks palavaks, aknaid aga lahti teha ei saanud, sest sibitünn, villkopp ja mees ise haisesid ikka korralikult ning neid kärbseid ei tahtnud autosse ka mitte keegi. Pätsul läks kulm kortsu ja autojuht otsustas proovida, ehk on mehhaanilisest ergutist enam kasu. Niisiis, ühel natuke kärsitul momendil anti sibitünni taga korralikult signaali.

Nüüd loom «ärkas» küll. Kiirendus osutus nii vägevaks, et sibitünnilt lendas kaas pealt ja sellest kõigepealt esimene lartsakas autokapoti üle ujutas ja teine tegi seda sama tõhusalt vaese sibivedajaga. Sitt töö paistis seekord eriti julmalt silma.

Aga auto oli katastroof. Sibiga oli üle valatud kogu esiosa, jätkus seda ka poritiibadele ja esiklaasile, jätkus katuselegi. Selleks ajaks, kui esimene ehmatus mööda sai, oli sibitünn ja selle pasaga üle valatud kutsar pöörases galopis tolmujutti maha jättes silmapiirilt kadunud, kogu vastutus lasus nüüd vaesel sohvril. See aga polnud papist poiss. Kiirelt sõideti lähima talu juurde, kus varjus – sest presidendi auto rikkumata värv oli väga tähtis! – uhati kõigepealt tiigist võetud veega suurem mustus maha ja siis jõudis järjekord kaevust võetud puhta joogivee kätte, mida siis valati pagasiruumist võetud spetsiaalsesse ämbrisse, kus vesi roosilõhnalise seebiga magusalõhnaliseks muudeti ja sellega siis kogu auto mitu korda üle pesti. Seisus kohustas, et ka selle töö juures pidi kõik etiketile vastama, ja niisiis jäi pähe nii see uhke ülalt laienev nokaga sohvrimüts kui ka tööülikond selga. Ainult käised ja püksisääred tõmmati nii üles kui võimalik. Veidi kõverate karvaste säärtega värvi pärast hirmus sohver oli kogu selle töö juures nii ähmi täis ja koomiline, et Päts seda kõike vaadates vaid naeris ja naeris. Naeris nii hüsteeriliselt, et põlved nõrgaks läksid ja talle vilu varju pink toodi. Ja kui juba pink kohal oli, ilmus peagi sinna juurde ka lauake, sellele lina ja ei see lina sinna tühjaks jäänud.

Saatus oli toonud presidendi Haavandi-Pauli juurde. Ma ei tea, mis oli Pauli perekonnanimi, aga kutsuti teda Haavandiks selle pärast, et ta oli vabadussõjas murtud täägiga reide löögi saanud ja see haav ei tahtnud ega tahtnud paraneda. Kui see väike viga kõrvale jätta, siis muus osa polnud tal viga midagi. Tema naisevõtulugu on muidugi täielik müstika, aga kuna seda on mulle omal ajal kaks erinevat inimest rääkinud, siis ju see siiski tõsi oli. Ja kuna sellel kõigel võib olla Konstantin Pätsiga väike markantne seos, siis siinkohal sellest siiski kirjutan.

Nimelt oli Paul end linna sättinud, aga tee peal oli jalg jälle valu tegema hakanud ja nii saanud ta ühe õitsva punapõselise neiu vankriotsa peale. Vankris olid rätiku all sõstrakorvid ja nagu muuseas oli Paul võtnud ühe peotäie, siis teise ja lõpuks korvid täiesti tühjaks söönud. See pahategu tuli aga ilmsiks alles linna jõudes ja seda nähes puhkes neiu nutma. Paul selle peale küsinud lihtsalt, et kui korvid müügiks mõeldud olid, siis mida nende eest osta taheti. Selgus, et malmpada. Nii juhtuski, et ühtäkki need kaks rauapoe uksest sisse astusid ja erinevates mõõtudes padasid uurima hakkasid. Ega Paul polnud loll mees, ta tundis neid asju hästi ja niisiis esimesi ettejuhtuvaid padasid ta endale pähe määrida ei lasknud. See ajas poodniku närvi ja sõna järgnes sõnale ning lõpuks lajatas Paul välja postulaadi, et «sul siin ei olegi ühtegi korralikku pada, need siin võib kasvõi täis sittuda». Poodnik haaras sõnasabast ja käis välja veksli, et kui Paul sellega hakkama saab, võib paja tasuta kaasa saada. «Kas kaanega?» küsinud Paul. «Jah, kaanega!» praalis poodnik.

No aga Paulil oli just need korvitäied soolikale kõvasti peale pressinud, niisiis võtnud ta sealtsamast talle meeldinud paja, püksid maha ajanud ja lasknud kõigel tulla. Seda tuli nii palju, et pada mitte ainult täis ei saanud, vaid ka üle ääre ajades poodniku puhta põranda ära määris. Poodnik röökis nagu arust ära ja viskas Pauli koos oma täislastud paja ja kaanega tükkis täiega poest välja. Paul oli aga asjaga rahul, selgitanud, et ega see sitt sellele pajale midagi ju ei tegevat ja niisiis sõideti jõe äärde tasuta saadud pada pesema. Kõige selle juures aga hakkas jutt jooksma ja nii juhtus, et Paul omale sealsamas jõe ääres naise leidis. Vot selline mees oli Haavandi-Paul, kelle juurde Päts nii kummalistel asjaoludel tol päeval sattus.

Lõpuks oli autoga asjad enam-vähem ühel pool ja kuni pinnad kuivasid, kostitas Pauli naine kalleid külalisi ja ka oma peret tõenäoliselt sellessamas legendaarses malmpajas valmistatud hautisega. Seejärel sai president maitsta kohalikku napsi ja kui jutud juba kõneks paisusid, mindi vaatama, millega Paul just hakkama oli saanud.

Aga Paul oli kuldsete kätega tisler ja tema viimane taies oli puseriti kasvanud puidust kapi valmistamine. Nimetame seda siis kohalikuks mahagoniks. Praegu pole see mingi imetegu, lase aga laud lailihvist läbi, ongi pind sile, siis aga asjad nii ei käinud ja tavalise höövliga niisugust lauda hööveldada ei saa. Paul oli aga valmistanud just selleks otstarbeks viltuse teraga höövli, millega see töö aga siiski teoks tehti. Nüüd oli tal kapp valmis, šellakiga üle tõmmatud ja küütles töötoa valguses nagu kohalik Faberges' muna.

Päts ei hakanud midagi küsima, nimetas sealsamas hinna, mis meistril silmad punni lõi, jättis rahatähed lauale ja kuna auto tolleks ajaks juba ka tolmusel teel sõita kannatas, suruti käsi ja sõideti edasi. Käidi külas nii sohvri vennal kui peatuti ka mujalgi. President oli ütlemata heas tujus ja aega oli tal äkki laialt kätte trehvanud. Vastuvõtukomisjon ootas kusagil ilmselt päris pikalt, aga me juba teame, et asja eest.

Mõni päev hiljem saabus Aiastesse eriülesandega veoauto ja kangaisse mähitud kallis kapp viidi Kadrioru lossi, kus see läks presidendi magamistuppa. Ma rääkisin selle loo ka Facebookis president Karisele, mille eest teenisin rasvase laigi. Loodan siiralt, et see kapp elas kõik need vahepealsed hämarad ajad üle ja on seal alles siiani, lugu ja isikud on seda igal juhul täiega väärt.

Autojuhile aga andis Päts isiklikult üle viis krooni, sest ta ei olevat oma elus mitte iial niimoodi naerda saanud.

Tagasi üles