MINA ELASIN SIIN ⟩ Venevere. Mardisandid

Oli aastaaeg, kui päike loojus varakult ja tõusis hilja, ka päevasel ajal võttis maad hämarus ja õhtuti oli pimedate akende taga kuulda tuule undamist ja vihm peksmist vastu akent. Isegi kui kell näitas varajaseid õhtutunde, siis sa ei tundnud õues ära tuttavaid nägusid ja kartsid võõraid, kes võisid sulle ootamatult vastu astuda, kapuuts silmini tõmmatud, pilk tõsine ja käed külmast sinised ja kohmas.

Viimased märjad puulehed langesid puudelt teiste sekka ja katsid maa märja kihiga. Lehtedele astudes kleepusid need saabaste taldade külge ja need tassiti koos jalanõudega tuppa, kus kuivades pudenesid pruuniks tolmuks. Hommikuti kattis porilompe jääkirme, mis sulas alles keskpäevaks, kui vahel harva paistsid üksikud päikesekiired, mis suutsid külmale vastu hakata.

Tööriistad puhkasid kuuri all, et oodata kevadet, ja inimesed elasid talve ootuses, et valge lumi peidaks tumeda rõskuse. Maad katvas poris oli näha üksikuid metsloomade ja inimeste jälgi.

«Maksa las praeb poiss,» hüüdis isa ja teised mehed noogutasid kiitvalt kaasa.

Mina olingi see poiss, kes seisis toanurgas.

Jaht oli lõppenud ja seltskond mehi istus köögilaua ümber ja tähistas edukat päeva – põder oli maha lastud. Ühe lasuga, puhtalt, et loom ei pidanud piinlema. Veri ei voolanud sisikonda ja ta surm oli hetkeline. Ta kõht oli juba metsas tugeva jahinoaga lahti lõigatud ja sisikond koos hingetoruga välja rebitud. Nahk oli eemaldatud ja loom tükeldatud, sest terve kehana oli ta liiga raske, et auto kasti tõsta. Mis oli üleliigne, visati metsa alla huntidele ja rebastele. Mis vajalik, toodi koju.

Veel olid pooliku looma tükid puukuuri all ootamas järgmist päeva, et sellest teha vorsti, konserve ja sülti, kuid osa temast ootas juba köögipõrandal nuga, et sattuda praepannile.

Köögipõrandale, puupliidi ette, oli laotatud suur tükk kilet, servad üles keeratud, et veri edasi ei voolaks, ja selle peal vedelesid põdra süda, maks, neerud ja veidi juba jahtuma hakanud liha.

«Ma ütlesin, maksa las praeb poiss,» hüüti kõvemini ja lisasin sammudele kiirust. 

Mul oli iga, kus juba näidatakse meheks sirgumise märke, kuid pannakse irvitamise saatel endast vanemate ja tugevamate meeste poolt tegema naiste töid. Mu tukk oli hoolikalt ette kammitud. Riided polnud uued, kuid just õiged, et joosta novembrivihmas või võtta köögipõrandalt tükk verekarva maksa, et seda väsinud jahiseltskonnale praadida.

Ema askeldas puupliidi taga ja keetis suppi, näljased kõhud vajasid toitmist. Mehed olid jätnud kummikud esikusse, kuid joped olid endiselt seljas. Need olid kulunud, täis männiokkaid, oksaraage, puulehti ja kohati ka pori. Mõnel olid jalas villased sokid, teistel jalarätikud, mida oldi harjutud kandma sellest ajast, kui sai aega teenitud sõjaväes. Nii sokid kui jalarätid lõhnasid imalalt higi, niiskuse, langevate lehtede ning sügise järele. Jahipüssid olid pandud seina äärde ja nende nahast rihmad vajasid kuivamist.

Süütasin tikuga gaasipliidi, asetasin tulele panni ja panin sellele sulamiseks tüki searasva. Kui rasv oli kuum, asetasin habraste sõrmedega tooreid maksatükke pannile ja raputasin neile soola. Metsast tulnud ja väsinud meestele meeldis soolane toit. Lisasin ka pipart ja segasin pannil, et kõik saaks korralikult läbi praetud.

Ema keedetav kapsasupp hakkas juba valmis saama ja toas levis selle kutsuv lõhn.

«Süüa ei antagi või!?» käratas isa ja ema hakkas kuulekalt supikausse meeste ette asetama. Igaühele lisaks lusikas, toit oli varsti valmis. Ka maks oli hakanud pannil särisema ja ma ei pidanud kartma, et ka mina riielda saaksin. Mehed vahetasid päevamuljeid või mõmisesid omaette.

Korraga oli kuulda ukse taga laulmist. Muude tegevuste, jahilkäigu ja söögitegemisega oli ära ununenud, et sellel õhtul liiguvad ringi mardisandid ja üks seltskond oli jõudnud meie kodu ukse taha.

Laua taga istuvad mehed ei teinud sellest suurt välja. 

Laulmine jätkus.

«Mis karjumine see olgu?» hüüdis lõpuks üks meestest, kuid ülejäänud vaatasid vaikivalt pliidi poole, oodates oma suppi ja praetud põdramaksa.

Hakkasin taldrikule asetama esimesi valmis saanud tükke.

«Kohe, kohe!» hüüdis ema ja see hüüatus käis korraga nii supijärjekorra kui mardisantide kohta. 

Ema peast käis läbi mitu mõtet.

«Kõigepealt annan meestele suppi, siis lasen mardisandid sisse, aga mida ma neile annan? Ei, kõigepealt lasen mardisandid tuppa, siis annan meestele suppi, aga mis ma mardisantidele annan? Kommi pole, küpsisesid on veel natuke alles. Moosi nad vist ei taha, aga neile võib ka moosi anda. Issand jumal, issand jumal.»

Nii võis ema mõelda.

Olin saanud maksa praadimisega ühele poole ja panin tükid lauale, kust neid kohe kahvliga haarama hakati. Köök täitus rahuloleva matsutamisega ja vaid eemalt tungis sellesse sisse väljast kostuvaid laste hääli.

«Kohe, kohe,» hüüdis ema veelgi närvilisemalt ja läks ust lahti tegema. Ta ei jäänud uksele pikemalt seisma, vaid läks kiirel sammul tagasi pliidi äärde, et hakata laiali jagama kuuma suppi.

Mardisandid astusid kööki. Ees väiksemad lapsed, taga suuremad. Kõige noorem, ehk nii kuueaastane, vanim vaevu viisteist. Nad olid endale kostüümid selga pannud ja näod olid võõbatud kriimuliseks. Kõige nooremal oli käes paberileht laulusõnadega.

Ema viis kiiruga jahimeestele süüa juurde ja mina taganesin köögi taganurka, et jääda esinejaid vaatama.

Kusagilt oli lauale tekkinud ka pudel viina. Lapsed alustasid uuesti lauluga, kuid siis see katkes. Nende pilk jooksis üle suure maaköögi. Vaatepilt oli tardumapanev. Ühes toa otsas suur laud ja selle ümber seltskond tahumatuid mehi, kes täis metsaprahti. Seina ääres mitu jahipüssi. Nende vastas asus aga puupliit ja selle ees maas verine kile ning sellel tundmatu ohvri sisikond ja lihatükid. Kõige väiksem hakkas hirmust värisema. Ta kägardas pihus laululehte ja muutus näost valgeks.

Vanem kaaslane pani käe ta õlale ja sosistas: «Ära karda. Siin on enne meid ka käidud.»

Seda kuuldes hakkas kõige väiksem veelgi rohkem värisema.

«Laulge siis ka midagi. Mis te niisama passite?» hüüdis üks mees jahiseltskonnast ja teised möirgasid naerda. Praemaks ja kuum hapukapsasupp olid teinud nende tuju paremaks. Ehk ka juba lahti tehtud viinapudel. 

Kuid külalised ei laulnud.

Nad vaatasid kord mehi, kord verist kilet. Siis jälle mehi ja taas maas vedelevat põdra sisikonda. Mardisantide mõtetes ei pruukinud see olla aga sugugi metslooma oma. Neid ei saanud lohutada ka pereema meeleheitlik pilk, kes proovis välja mõelda, mida küll külalistele kaasa anda, nagu komme ette nägi.

«Ahh!» hüüatas korraga ema ja jooksis tagatuppa. Selle peale kadus mardisantidest viimane julgus ja nüüd vaatasid nad ainiti seda, mis lebas pliidi ees maas. Üks kileserv andis raskusele järgi, vajus maha ja osa verd jooksis sellelt põrandalaudadele.

Vanim mardisantidest proovis ust lahti teha, aga segaduses nad ei märganud, et uks avaneb teisele poole. Neid haaras paaniline hirm. Nad tundsid ennast lõksus olevat.

Soe sisikond ja vere lõhn tungisid tugevamini ninna kui enne. Põrandapraod täitusid järjest põdra verega ja varsti kattis seda punane muster. 

Lõpuks said nad ukse lahti ja hakkasid välja tormama, kuid neid peatas õlale pandud käsi. Üks mardisantidest pöördus hirmunult ringi ja tõmbus kössi, justkui oodates tugevat lööki. Ta oli näost valge ning ta silmad olid suured ja märjad. 

Hirm. Saatuse liisk tundus olevat langenud.

Mardisantide peatajaks oli ema.

«Äkki soovite õunu?» küsis ta.

Fotol pere koer ja jahimeeste poolt kodustatud metssiga, foto pärineb kirjeldatud mardisandijuhtumiga samast ajast Foto: Tiit Klaos / erakogu