MINA ELASIN SIIN ⟩ Jõhvi. Müstiline
Ma mäletan seda päeva nagu eilset. See oli viis aastat tagasi, kui elasin ühes teises Eesti väikelinnas, mis on hoopis teisel pool Vene piiri ääres. Ja siis see juhtus... ja sealt pääseda on ütleme nii, et võimatu. On kuum suvi ja veel kuumemad tunded – kirg, puhkus ning uue elu algus. Saan meremehe passi tehtud ning tegelikult on täiesti ükskõik, kus ma mandri peal elan, laevakoiku on olemas... Aga armastus teeb paikseks ka kõige kirglikuma merehundi.
Panin oma pisikesele helerohelisele Mazda Vimeole hääled sisse ning tossutasin madalate pööretega igal vabal hetkel sellest teisest pisikesest Eesti linnast Ida-virumaale Jõhvi, vaat et Vene piiri äärde, autokõlaritest mängimas Angelo Badalamenti muusika.
«Aga kaua sa pendeldad?» küsiti nagu kõrgemalt poolt.
«Jää paikseks, siin on pisike hubane korter, kuhu mahume kenasti kolmekesi. Sina, mina ja tilluke koerake,» kostus telefonitorust, kui ta oma mesimagusa häälega rääkis.
Mulle sobis see, panin oma koti toanurka, kus see seisab siiani mu asjadega puutumatult ja kogub tolmu. Ei, ma ei kavatse lahkuda, lihtsalt valmis tuleb olla igaks juhuks. Ja kui merel torm vaibub, siis võib-olla lähen kunagi tagasi, aga sel hetkel olin juba täiskohaga maarott.
«No misasja, Ida-virumaa?» küsivad mu tuttavad ja nüüd mitte nii lähedaseks jäänud sõbrad. «Mis sa teed seal?»
Ma olen kojamees, lihtne inimene. Hoian trepiesise puhtana, sahmides luuaga tolmu üles. Talvel vastutan, et lumi oleks koristatud ja et prügiauto pääseks prügikonteineritele ligi. Ja peale selle on mul salavõimed – ma näen ja kuulen kõike läbi seinte ja valgustatud akende, mul on valgusluud, mille käsivars on helkuritega teibitud.
Hommikul vara olen juba jalul, teen koeraga ümber kvartali ringi. Ta nuusib tuttavad kohad üle ja märgistab ära, haistab ninaga õhku ning liputab kõikelubavalt saba, tervitades kusagilt kuhugi minevaid võõraid nagu oma inimesi. Kõigepealt käime tiiru ümber kiriku, sealt loen igapäev silti «Jewe 1241 aasta». Hirve peaga vapp on kuidagi sümpaatne. See tähendab, et Jewe, tänapäevase nimega Jõhvi ja selle ümber asuvad Alutaguse metsa salud, on iidne jahipidamise ja kaevanduse koht. See, et venelased selle strateegiliselt vajaliku ja maavaradest pulbitseva piirkonna oma tööstuslinnaks vormisid, on ajalooline paratamatus.
Linnas hõljub mingi kummaline fluidum nagu mõnes vanas heas Ameerika õudusfilmis. Kirikukellad löövad. Samal ajal kuulen ka rongi vilet kaikumas. Kaubanduskeskus, kaubanduskeskus, Vene õigeusu kirik, limonaadivabrik. Koer situb avarale maalapile ühe korraliku puraka ja mina korraliku kodanikuna korjan selle roosasse kilekotti ning asetan kuhjaga täis pargi prügikasti.
Hommikune idüll, päikese punased kiired tõusmas idast ning kerge jahedus, mis paneb kuue hõlmu kergitama. Koer tõmbab tugevalt rihma. «Näe, zombid,» haugatab ta. Pikas reas vaarub rehabilitatsiooni keskuse poole kuus või seitse narkomaani, kes nendele endile tuttavas keeles midagi häälekalt seletavad. Nad on ohutud ja nukraks tegevate hallide nägudega, kõhnade kehade ja luukerekätega olendid. Jõhvi-Jõhvi, teeme kõhvi...
Mina isiklikult elan heas rajoonis. Vaikne äärelinn oma igavate stalinistlike kolmekordsete majadega, kus naabrid ja ühtehoidev ühistu hoiavad majaümbrused korras, teevad hädavajalikke töid. Pihlakas mu maja ees on igal sügisel marjadest oranž. Kõik kordub nagu lõputu küünlapäev oma väikeste anomaaliatega. Näiteks metallist lasteväljaku jäänused, mis eelmisel sügisel ära kadusid. Kolm mustades ülikondades päikeseprillidega meest mõõtsid mingite aparaatide ja pilkudega neid raudseid kärakaid, istusid siis musta läikivasse Mercedesesse, see tõmbas kummide vilinal kohalt ja järgmiseks päevaks oli plats puhas. Keegi ei näinud, millal aktsioon toimus, isegi kastiauto jälgi polnud haljal murul näha.
Jõuan koerakesega varemetes limonaaditehase nurgale. Trööstitult suur maa-ala, kus lagunenud hooned, graffitiga kaetud kurjakuulutavad pragulised seinad ning okastraadiga palistatud aed. Üks tuli siiski põleb kogu selle kompleksi kõige ülemisel korrusel vasakul pool ja ma tajun oma kolmanda meelega seal liikumist – tundmatud jõud.
Ahtme poolt on näha kummalist sinist valgust linna poole kumamas. Läheme kiirendatud sammul ümber nurga ja jõuame tagasi enda maja ette. Võtan valgusluua ning see hakkab helendama, kui vastutulev autolaterna valgusviht sinna paistab. Suurel maanteel sõidab kolonn sõjaväesõidukeid. Kohe tekivad seosed – limonaadivabrik, sõjavägi, narkomaan-zombid... Äkki on iidse kaevanduslinna all salajane baas, kust juhitakse kolmanda maailma korda? Või äkki tuleb sõda zombidega? Kõik see trummeldab peas. Mu sidekick-koer ütleb haugatades: «Rahune maha, lähme koju, peremees. Anna mulle süüa». Viin ta tuppa, ise lähen veel korraks välja olukorda kontrollima.
Maja nurga taga helendab pesumasina trumli sarnane objekt. Päritolu tundmatu. Esialgu pelgan seda roostevaba helki, et äkki on radioaktiivne. Kogun siiski ennast ja likvideerin ohu, veeretades selle salaja naabrite hoovi. Ma ei taha probleeme sõjaväega ega mustades ülikondades meestega, ma olen lihtne kojamees.
Kevadel istutatakse betoonist «siilide» sisse võõrasemasid, mis kuuluvad asendamatult linna haljastuse juurde. Aga küllap tuleb jälle meil tegemist teha mustades ülikondades meeste ning nende musta läikiva Mercedesega, sest vaevalt saab aednik lillenutsakad istutatud, kui hämaras valguses need kuhugi kaovad. Tänavu on isegi «siilid» kadunud.
Aga muru kasvab endiselt põlvini ning tuleb ka talv ühes linna uputavate lumevallide ja müstiliselt kumavate lumesahkade valgusega, mis vareseid raagus puudelt kraaksatades taeva poole peletab, ja kirikukellad löövad endiselt.