MINA ELASIN SIIN ⟩ Koeru. Teekond läbi viljakõrtest mere

Koerus, kus elas mu isapoolne vanaema, olen käinud alates 1980ndatest üsna regulaarselt, enamasti nädalavahetustel või koolivaheaegadel. Mingil perioodil õnnestus mul seal ka terve aasta püsivalt elada. Igal juhul on Koeru kandi peamised tunnusjooned minu jaoks selgelt välja kujunenud. Esiteks, Koerus on võimalik tunda end mere ääres olevana ilma tegelikult mere ääres olemata. Teiseks, Koeru on mõnes mõttes ideaalne Eesti vana maa-asula. Kolmandaks, Koeru väldib jonnakalt vajumist Kesk-Eesti arenguauku, mille serval ta asub.

Meie esimesed reisid Vändrast 82 km kaugusel asuvasse Koeru toimuvad punase Ikaruse bussiga. Ma istun ema kõrval akna all ja veerin peatuste nimesid: Kadjaste, Rae, Laupa, Türi, Paide. Koeru annab endast esimest korda märku kusagil Mäo kandis, kui tee äärde ilmuvad suured viljapõllud. Mäekülast, kus buss teeb vasakpöörde, algavad juba Koeru «eeslinnad»: Sargvere, kus vaatame alati igatsusega üht põllul asuvat maja, kuhu ei näi viivat ühtegi juurdesõiduteed, ja Müüsleri, kus pilku püüab mõisapark. Mõned aastad hiljem saab valmis ka Koeru telemast, mida hakkame alates Müüslerist usinalt läbi bussi- või autoakna silmadega otsima.

Sissesõit Koeru kulgeb üle Jõeküla ristmiku ja selle koha peal hakkab süda alati pisut kiiremini põksuma. Aleviku tähtsaimad punktid on mul ammu teada, sest isa on teinud oma kodukoha tutvustamisel head tööd. Vasakule jääb autoremonditehas ja seal parandatakse Volgasid. Koeru kõrts pole mitte lihtsalt kõrts, vaid kõrts-postijaam. Koeru kirik on kolmelööviline kodakirik. Vahepeal möödume ka Aruküla mõisa peahoonest, aga see muutub minu jaoks tähtsaks kohaks alles aastaid hiljem, kui osalen Kalju Lepiku luulevõistlusel. Enne esinemist pabistan kõvasti, sest esiteks mõjub mõisahoone väga suursuguselt, teiseks on rahvast palju ja kolmandaks istub saalis Doris Kareva, kes on üsna pahura näoga. Enne võistluse algust jõuan tähele panna, et tal on ka koer kaasas.

Me läheme bussijaamast edasi jalgsi ja keerame kiriku juurest Väinjärve teele. Päris Koeru algabki meie jaoks õieti alles asula lõppu tähistavast sildist. Seal laiub järjekordne viljapõld. Vanaema talu asub ametlikult Santovis, aga nii ei kutsu me oma sihtkohta kunagi. Ikka ütleme, et läheme Koeru ja käisime Koerus. Kui oleme hooviväravast sisse läinud, hakkab kohe pihta peenramaade ülevaatus, sest üht mõistsime varakult: Koeru – see on eelkõige põllumajandus. Selle tegi meile selgeks külatädi, kes lüpsiajal kõik lapsed lehmade jooginõu kõrvale kokku kogus ja meile värsket piima pakkus. Selles veendusime ka siis, kui vahel mõne tohutu põhupallide virna juures seisatasime, et põllul toimuvaid koristustöid jälgida. Vili kõrgus nagu müür ja õõtsus kerges tuules nagu meri. Selles meres liikusid oma müstilisi trajektoore pidi punased Niva teraviljakombainid otsekui hiiglaslikud kruiisilaevad. Nende masinate iseloomulik hääl «lõka-lõka-lõka» muutus eriti valjuks õhtuhämaruses, kui kombain töötas esitulede valgel.

Koeru kandi tunnusmaastikeks on silmapiirini laiuvad põllud Foto: Ülle Tomingas / erakogu

Mõnikord juhtus ka seda, et läksime kambakesi küpse vilja sisse ja kükitasime kõrte vahele maha. Istusime vaikselt, silmitsesime pikki kollaseid kõrsi, mis moodustasid meie ümber otsekui metsa, ning torkisime näpuga mullapinnal sibavaid putukaid ja tõuke. Üsna varsti pöördusime põllu serva tagasi. Vilja tallamisele täiskasvanud üldiselt hea pilguga ei vaadanud. Eelkõige oli selleks vaatajaks ja ütlejaks muidugi vanaema – elupõline Tuljaku poe kaupmees (ta ise ei kasutanud kunagi sõna «müüja»), kes oli näinud sõda, ajanud jalgrattaga kogemata alla metsseapõrsa ja kohanud isegi ufot. Kui telesaates näidatakse mõnd hiljuti maale elama asunud tuntud inimest, kes oma valges pusas ja auklikes teksades kuskil kasvuhoones poseerib, tulevad mulle alati meelde vanaema soonelised käed, mis sigadele rokka tambivad, koer samal ajal ümber ämbri tiirutamas. Muide, koerad, kes ühe legendi järgi on Koeru asulale nime andnud, ei olnud minu jaoks sugugi selle kandi kõige tähtsamad loomad. Vähemalt sama olulised «asjamehed» olid rotid, hiired ja mutid. Rotte käisime talli uksel spetsiaalselt vaatamas, kui sigadele sööki ette anti. Nad tulid mööda seinaääri kohale ja sõid rahulikult üle molli serva pritsinud rokka, vaadates meile samal ajal ülbelt otsa.

Kui vanaema oli vaikne ja tasakaalukas toimetaja, tõeline pikamaajooksja, siis vanaisa oli sprinter, kes rõhus ideede grandioossusele ja välisele efektile. Ta jooksis majandi treialina pidevalt töökoja ja koduse värkstoa vahet, võttis ette järjest suuremaid projekte, kuni vandus taasiseseisvunud vabariigi hakul raskele haigusele alla. Kärakat ja Priima suitsu armastanud vanaisast järele jäänud materiaal-tehniline baas oli muidugi võimas. Selle silmapaistvamaid saavutusi – grillmaja, karusselli ja külgkorviga mootorratta M mootoriga traktorit – saame kasutada tänaseni.

Üks, millega Koerus või üldse maal kasvav laps tol ajal arvestama pidi, oli asjaolu, et niisama õuel passida ja nina nokkida eriti ei lastud. Talutööd tahtsid tegemist ja kui ei olnud just lumetorm või vihmasadu, siis kaasati sind õige pea suurte tegemistesse. Hästi läks siis, kui teoksil oli midagi põnevat ja lühiajalist. Näiteks võidi paluda sul tapetud kodusea sisikonna eemaldamise ajal looma jalast kinni hoida või pisteti sulle kalalkäigu järel pihku klaaritava võrgulina ots. Paadi järvele viimise või järvelt toomise aktsiooniga ühinesime alati hea meelega, sest siis sai traktoriga sõita. Tüüpiline maatöö oli aga pikaajaline ja nüristava iseloomuga.

Paadi viimine järvele kui näide põlvkondi siduvast ühistegevusest maal Foto: Ülle Tomingas / erakogu

Kõige varasemaks töötandriks, millega Koerus kokku puutusime, oli suvine marjakorjamine. Kes mõni tund kestva punaste sõstrate korjamise «tortidega» või «puhtalt» variandis vastu pidas, seda ootasid juba suuremat ihurammu, täpsust ja püsivust nõudvad tööd nagu puude lõhkumine, kärutamine ja ladumine. Viimase tegevuse käigus tekkis juba tavaliselt ka inimkadusid – niipea kui puukuuri uks lahti tõmmati, peitis vähemalt üks laps end tuppa ära või lahkus «objektilt» enne kokkulepitud töösihtideni jõudmist. Kõik see aga kujutas endast vaid eelmängu maalapse tahtejõu tõelistele proovikividele, milleks olid suvine heinategu ja sügisene kartulivõtt.

Pean tunnistama, et kartulivõtt oli minu eriline «lemmik». Ma lihtsalt talusin väga halvasti seda tuima valu, mis vagude kohal küürutades selga ja reitesse sisse lõi. Kõikvõimalikest tööpausidest ehk vanaisa keeles saloogadest püüdsin alati viimast võtta. Näiteks võisin seista ligemale kümme minutit köögis veeämbri juures, kopsik käes, et näidata ootamatult sisse astuvale täiskasvanule, kuidas üks tubli kartulivõtja just sel hetkel lõpetab veejoomist, et siis nagu õige mees põllule tagasi pöörduda. Ka heinategu väsitas, aga seda oli siiski meeldivam taluda. Kummalisel kombel aitas sellise erinevuse tekkele kaasa asjaolu, et heinateo lõppu ei olnud tavaliselt näha. Alati ilmus kuskilt välja mõni uus niidetud maatükk, mis ootas heinalisi loogu võtma. Kartulipõllu järg aga seisis sul halastamatult silme ees. Kui nägid, et kuusteist vagu on jäänud, siis oligi kuusteist vagu veel ja sellest ei päästnud sind ei ussi- ega püssirohi. Või siiski, püssirohi mõnes mõttes päästis. Kui nähti, et me tollaste ekraanikangelaste Janeki («Neli tankisti ja koer») ja Hans Klossi («Kaalul on rohkem kui elu») eeskujul juba hommikust peale mööda õue relvadega ringi jooksime, siis võidi meid erandkorras ka pooleks päevaks rahule jätta.

Väinjärves käiakse ujumas isegi Paidest Foto: Ülle Tomingas / erakogu

Õnneks taipasid suured inimesed, et töörabamisele on vaja siiski ka vaheldust pakkuda. Nii viidi meid suvel üsna sageli nelja kilomeetri kaugusel asuvale Väinjärvele. Piirkonnas, kus praktiliselt puuduvad jõed, on ta oma selge ja jaheda veega nagu eluandev oaas, mille äärde kogunetakse eriti meelsasti palavatel suvepäevadel. Nii ka meie. Kõige värvikamalt on meeles ajad, mil käisime järvel kollase Ikarusega. Liinibuss tuli Koerust, meie läksime peale Karmi peatusest. Lõbus suvitajate seltskond oli selleks ajaks juba parimad istekohad hõivanud. Ma ei ole kusagil näinud julgemaid ja elurõõmsamaid lapsi kui nendel ammustel suvepäevadel Väinjärve sildadel. Üks päikesepruun keha teise järel plartsatas vette ja nii hommikust õhtuni. Aga Väinakas ei olnud sugugi ainult suplemise koht. Ka mitmed kopsakad ahvenad ja latikad on sellest järvest aegade jooksul välja tõmmatud.

Eraldi mainimist väärib üle 50-aastase ajalooga Väinjärve veepidu. See oli ja on praegugi piirkonna tähtsaim suveüritus, kus kohati vanu sõpru ja tuttavaid ja kust puudumine ei tulnud kõne allagi. Peole mindi ja sealt tuldi meie peres enamasti jalgsi. Kui ma väiksem olin, vaatasin kohapeal eelkõige päevast programmi – köievedamisi, sangpommi rebimisi ja vettehüppeid, natuke hirmutavat Neptuni oma kireva saatjaskonnaga. Hiljem tundsin huvi pigem söögi- ja joogilettidel pakutava vastu ning elasin kaasa õhtustele esinejatele. Bändid, keda veepeol näha sai, võisid ju vahel olla juba kergelt ajahamba poolt puretud, aga see ei lugenud, sest need olid ikkagi Tallinnast tulnud tegijad, keda siinkandis nähti harva. Vanaemagi sõidutati autoga pittu ja ta lõpetas meiega kaasaskäimise lõplikult alles siis, kui tal jalad juba päris viletsad olid.

Kõige suuremad muutused toimusid Koerus 1990ndatel ja 2000ndate alguses. Põldudel hakkasid kolhooside ja sovhooside asemel toimetama ühistud ja eraettevõtjad, mitmele poole ilmusid eramaad tähistavad sildid, kodulähedasse metsa hakkas ootamatult tekkima suuri raiesmikke jne. Ometi on Koeru püsinud. Ta ei ole minu meelest vajunud Kesk-Eesti arenguauku, sellesse raskesti seletatavasse Eesti pärasoolde, mis kulgeb banaanikujuliselt Kehtnast Tamsaluni ja väljendub mitmel moel: Raplamaa metsavaheliste maanteede ähvardavas sünguses; Mäo ja Anna kohvikupidajate murelikus jutus, kui maantee neist jälle natuke kaugemale on kolinud ja nad peavad oma ärid sulgema; Paide linnameeskonna mängijate nägudes, kui need oma Tallinnas asuvates kodudes ärkavad; Triin Tasuja varases luules. Vahel mõtlen, et selle kummalise Eesti-sisese ääremaa põhjuseks on autojuhtide hirm, et Tartu ja Tallinna vahel saab neil paak tühjaks. Et nad jäävadki igaveseks Järvamaa põldude või metsade keskele. Seetõttu ei julge nad siin ka eriti peatuda, rääkimata lähikonda kodu rajamisest. Huvitaval kombel ei ole Pärnu ja Tallinna vahele sellist tühimikku tekkinud. Ilmselt on peale Pärnu-Jaagupit silmi kinni pigistades ja gaasi põhja surudes võimalik ette kujutada, et kohe-kohe ollaksegi Ääsmäe ristis, Wolt võtab jälle toidutellimusi vastu ja Sky Plus levib ideaalselt.

Aga Koerut minu meelest ei loksuta eriti, et Tallinn ja Tartu on temast kaugel. Ta teab, et suurt autode ja inimeste massi ei hakka temast kunagi mööduma. Ja nii saab ta loota vaid iseendale. Koeru suhtelise edu põhjuseks pean ka asula tugevat ajaloolist südamikku, mille komponentideks on kirik, kõrts ja surnuaed. Need nüüdseks enda lähima ümbrusega lahutamatult kokku sulanud rajatised annavad Koeru alevikule mingi erilise väärikuse, mingi ürgse jõu ja ilu, mis ei lase kohal inimestest tühjaks valguda. Ükski kaubanduskeskus, kergliiklustee ega mänguväljak seda kolmikut ei asenda.

Veel tahaksin loota, et säilivad mitte ainult väärt hooned, vaid ka kohalik kultuurikood. Et kui Väinjärve ääres kohtuvad pärast tuumasõda juhuslikult 75-aastane mees ja 15-aastane poiss ning vanamees loeb poisile ette Lepiku luuletuse «Minul on karvased sääred» või ütleb näiteks: «Tuleval kevadel peame vist meie sinuga kahekesi kartuli maha panema,» siis terendab noormehe näol vähemalt mingigi äratundmine. Sest kui see nii ei ole, kui on toimunud oluline kultuurikatkestus, siis võiks ju Koeru olla ka vaid üks tankla-hamburgeriputka Kapu ristis. Pealinna rahvale, ma usun, piisaks sellest täiesti.