ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Otto Oliver Olgo: Mandunud lääs
39. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
Mingi põhimõte peab jääma
Õhtul ei jalutanud Telliskivi tänaval enam keegi, isegi mitte sõdurid.
Kel oli siiani vedanud, nemad püsisid kodus ja ootasid sõduritelt järgmist kriisipakikest. Kel ei vedanud, nood olid juba kaitseväe formeerumispunktis või mõnes tarastatud turvatsoonis. Keegi ei tohtinud õhtuti jalutada peale Väljavalitute.
Kõigest viivuks meenutab kõle linnatänav 2020. aasta varakevadist koroonapandeemia algust. Uskumatu, et koroonat võib jääda taga igatsema.
Tühjad tänavad sobisid mulle ja Priidule suurepäraselt. Meid oli arvatud Väljavalitute hulka täna hommikul.
«KURAAAAT!», karjun raudteerööbastele lähenedes eikellelegi, kõmpides oma kerge seljakotiga edasi Balti rongijaama suunas. Hakkas natuke kergem küll.
Priit turtsatab mu karje peale. Oleks Priidu asemel jalutanud mu kõrval keegi teine, oleks ma veelgi rohkem ägestunud. Aga ma ei saa vihastuda Priidu peale. Ta on üks mu väheseid alles jäänud sõpru. Ja võibolla on ta turtsatus viimane sõbralik naeratuselaadne emotsioon, mida ma näen.
«Kuidas sa saad praegu nii rahulikuks jääda?», küsin Priidult ometigi.
«Mul pole lapsi ega naist, sul on. Ja ma ei ole oma vanematest juba mitu nädalat midagi kuulnud. Mul on vähem kaotada, kui sul,» ütleb Priit lakooniliselt vastu.
Tüüpiline Priit. Küsid nõu, ta lajatab vastu faktidega. Väärt omadus, mis tegi Priidust rahuajal hea ajakirjaniku, kuid rahuajast oli möödas… mis, 500 päeva? 520 päeva? Kes see enam päevi päriselt loeb, peale rindel olevate sõdurite. Samas, võib-olla peakski neid päevi hakkama uuesti lugema, kui meid suunatakse ka lahingukolletesse, mitte kuskile tagalasse.
«Ma ei saa lihtsalt aru, miks me ei võinud Kairi ja lastega jääda? No tulevad sõdurid kontrollima, pohh, meil ju peidukaid majas piisavalt, kuhu me ära mahuks. Ma ei saa aru! Neil pole ju isegi enam inimesi üllatusvisiitide tegemiseks,» torisen ma edasi ja aeglustan sammu. Balti jaamas oli Väljavalitute pealevõtu punkt. Ma ei tahtnud, et mu viimane vaba jalutuskäik kestaks vaid viisteist minutit.
«Toidupakid on kolmandat nädalat järjest õhemaks läinud. Me oleksime pidanud hakkama end näljutama… Või sa oleksid pidanud vaatama, kuidas su pere nälgib koos sinuga. Sa ju tegelikult saad aru, miks Kairi ja lapsed pidid jääma maha.»
«Ma tean! Aga, kurat, ma ei taha neid maha jätta! Ma ei taha, et mu lapsed mäletaks mind ainult piltide järgi.»
Pidurdan enne Reisijate tänavale jõudmist. Korraga hakkab nii pagana raske ja ma saan aru, et pisarad juba voolavad mu jahedatel põskedel. Alguses kaks, siis juba rohkem. Tunnen, kuidas mu aju ja keha ei suuda enam ohjata seda tohutut raevu ja kurbust, mis minust granaadikillukestena välja tahab tulla.
Priit peatub mu kõrval, kuid ei ütle midagi. Nii priidulik, peita enda emotsioonid ära.
Mina seda ei suuda. Proovin jälle karjuda ja ropendada, laskudes vahepeal kükki. Vali ropendamine aitab südamevalu summutada – ja kes see saakski mind hukka mõista? Kes on maitsenud lapsevanema elu, küll tema teab kui valus on see tunne, et sa ei tea, kas sa näed enam oma kallimat ja lapsi.
Sa ei tea, kas sa näed oma üheaastast tütart tegemas esimesi samme. Sa ei tea, millal sa saad uuesti kallima kaisus magada. Sul pole halli aimugi, millal saab su nelja-aastane poeg uuesti vabalt õue minna ja rahuliku südamega ratta peal sõita – muretsedes vahel ainult selle pärast, et ega ema õhtul vastikut suppi ei tee.
Sa ei tea, kas sa jääd edasi elama ainult piltide peal ja üha ähmastuvates mälestustes.
See on ebaaus.
Kuradi Putin. Kuradi Venemaa. Kuradi inimesed, kes ei mõtle millestki muust kui mineviku hiilgusest ja kes ei suuda näha, kuidas teistel läheb elus paremini kui tal endal. Kurat, kuidas ma loodan, et Kurat ja põrgu eksisteeriks vähemasti nende jaoks.
Tunnen, kuidas kurbus järk-järgult lahtub mu kehas, ja ainus mis jääb, on raev. Nagu viibiks mõnes märulikus videomängus, kus marru aetud peategelane näeb enda ümber ainult punast.
«Ära end praegu väga üles küta, muidu arvavad sõdurid, et sa oled muutumas Metslaseks,» ütleb Priit järsult, tuues mind lühikesest transist välja.
«Hea point.»
Kogun end, hingan korra sügavalt sisse-välja, ja liigun edasi, ent seekord juba suurema sammuga.
Tuletan endale tee peal meelde, et rongijaamast tuleb jalutada edasi parkimisplatsi äärde, kus vanasti võtsid ATKO bussid reisijaid peale. Patrullauto korjab siit kaks korda päevas Väljavalituid ja kui sa ei ole õigel ajal kohal, tehakse selle kohta mingis süsteemis märge ja sõjaväepolitseinikud hakkavad sind otsima maa pealt ja alt.
Ainult, et sõjaväepolitseinikke nägi päevasel ajal üha vähem ja õhtusel ajal sootuks mitte. Ma olin viimasel kahel nädalal teinud öiseid vaatlusi enda kortermaja teise korruse akendest ning tavaliselt läbis tänavat päevasel ajal maksimaalselt kaks või üks džiipi ja öösiti mitte ükski. Ma olin eelmisel nädalal kolm ööd järjest üleval, et selles veenduda. Mida sul ikka targemat teha, kui lapsed nagunii öösel nutavad ja sul pole tisse ega lõpmatut kannatlikkust, et neid kogu aeg rahustada.
Süsteem logises, ent raadios ja ETVs keegi seda ei tunnistanud. Teisalt, miks peakski ükski armee seda vabatahtlikult tunnistama? Inimesed otsivad ja vajavad sõjaajal lootust, mitte pidevaid teateid, kuidas ressursse napib.
Jõuame vastuvõtupunkti kell 19:57. Veel on kolm minutit patrulli saabumiseni ja esimest korda elus tahaks päriselt suitsu teha. Olen 30 aastat suutnud vältida sigarettide tõmbamist, aga mille nimel?
«Mul on üks suits üle, kui tahad,» ütleb Priit, justkui mu mõtteid lugedes.
Ta võtab oma teksapükste taskust välgumihkli ja kortsulise punase Marlboro suitsupaki, kus on täpselt kaks sigaretti.
«Hoidsin mustadeks päevadeks endale üht ja lootsin, et tõeliselt mustal päeval on mu kõrval keegi veel, kellega koos tobi teha. Siit paremaks pigem ei lähe,» tõdeb ta ja läidab meie mõlema suitsud.
Tubakal on äratuntavalt kirbe maitse, meenutades mulle kunagisi räpaste baaride tuhatoose. Pärast minutilist tõmbamist saan aru, et suitsetamine ei tee minu jaoks seda patrulli ootamist rahulikumaks, vaid ärritab veelgi. Viskan suitsu asfaldile ja vaatan tuima kalanäoga, kuidas hõõguv ots muutub kustuvaks suitsuvineks. Luban endale sealsamas, et isegi kui mind viiakse rindele, ei tee ma ka seal ühtegi tobi. Mingi põhimõte peab sõjas jääma.
Galina kättemaks
Patrulldžiip jõuab vastuvõtupunkti alles kell 20:04. Kui raske saab olla graafikust kinni hoidmine?
Autost tuleb välja üks lahingvormis, umbes 20-25aastane sõdur, teine jäi rooli taha ja lasi džiibi mootoril põriseda. Ta auastmemärgisel on kolm horisontaalset joont, mis peaks tast tegema seersandi… või oli see vanemseersant? Loen nimeribast välja, et tegu on seersant Noolega. Ehk on tegemist Erki Noole poja või sugulasega?
«Nimi?», küsib seersant Nool tülpinult, sinakashallid silmad odavate kaitseprillide taga peaaegu elutud.
«Oskar Pihelgas,» vastan esimesena. Priit tõmbab kolm meetrit eemal rahulikult suitsu edasi, laskmata end häirida ekipaaži kohale jõudmisest.
«Kontrollime andmebaasist üle,» ütleb Nool ja jalutab tagasi autosse.
Lasen Noolel maha istuda ja oma lahingukaaslasega paar sekundit infot vahetada enne kui Priiduga sõnelen.
«Psst! Mida sa teed?! Viska see suits nüüd ära,» sosistan valjult, üritades kõrvadega samaaegselt tabada, mida sõdurid patravad.
«Ah, võta natuke vabamalt, palun,» ütleb Priit vastu, vaevumata isegi sosistada.
Pööritan silmi, aga lasen tal teha suitsu rahulikult lõpuni. Mõttetu teema tegelt.
Nool tuleb autost üllatavalt kiiresti välja ja vaatab mulle nüüd natuke teistsuguse pilguga otsa. «Ütlesite Oskar Pihelgas, eks? Eesnimi Oskar k-ga ja perekonnanimi Pi-hel-gas?», veerib ta mu perekonnanime nüüd mulle ette.
Imeline. Kõigist värbajatest saabus just meie jaoks kohale düsleksik.
«Jah, nagu Eestis kasvav puu – pihelgas. Kas on mingi mure?»
«Millal te kutse saite?»
«Täna hommikul, kell 6.»
«Kas te nägite, et sõdurid panid kutse postkasti?», küsib Nool ja esimest korda tajun ma ta hääles mingit ebakindlust. Isegi hirmu.
«Ei, ma magasin koos oma pojaga. Aga mu elukaaslane oli valves, sest mu tütar ärkas öösel üles hambavaluga... Milles nüüd siis asi on? Olete midagi segi ajanud, jah?»
«Ee...»
«Kuulge, kui te olete midagi kogemata segi ajanud, laske meil Priiduga koju minna, kurat. Ma ei taha lahkuda oma pisikeste laste juurest ja Priidul on nagunii täiesti sodid põlved korvpalli mängimisest, ta ei jõuaks tagalas isegi NATO pakke tassida.»
Priit viskab oma koni viimaks ära ja ma näen, et ta iseloomulik «mida-sa-nüüd-proovid?»-muie venib laiemaks.
«Priit…?», küsib Nool ebalevalt.
«Kokk,» vastan. «Te saatsite mulle ja talle täna hommikul kutsed. Kui need kutsed ei tulnud teilt, siis ma soovitan meil kõigil kiirelt lahku minna ja omapäi minna, sest sel juhul oleme me kas varitsuses või keegi...»
Mind tabab järsku täielik õud.
See oli Galina.
Mu pere ei elanud kortermajas üksi koos Priiduga. Meist korrus kõrgemal elas umbes 50-55aastane üksik vanatädi Galina, kes oli meie peresse halvasti suhtunud alates hetkest, mil Priit kolis oma ühetoalisest korterist meie juurde pakku.
Sõjaeelsel ajal astroloogilise kaardimoorina töötanud Galina oli äärmiselt umbusklik iga võõra inimese suhtes, eriti pärast pöördepunkti Ukraina sõjas. Ta pomises vandesõnu iga kord kui mind ja Priitu nägi ning koputas mitmel korral meie uksele, et korrutada Kairile, kuidas ta peab Priidu majast välja saama, sest muidu ähvardavat meid kõiki apokalüpsis, neli surmaratsanikku, Lutsifer ja kuskil hõljuvad ringi ka poltergeistid.
Kairi puikles iga kord Galinale vastu. Ta ei vihjanud mulle ühelgi korral, et ta eelistaks näha Priitu kuskil mujal kui meie juures, kuigi meie pere toiduratsioonid muutusid Priidu lisandudes üha pisemateks. Toidupuuduse vastukaaluks aitas Priit mul ja Kairil lapsi hoida ning pakkus head seltskonda, kuigi ma sain aru, et Kairil oli raskem leida Priiduga ühist keelt kui mul.
Galina oli viimasel kolmel päeval muutunud eriti õelaks meie laiendatud pere suhtes.
Kolm ööd tagasi valas ta meie korteriukse üle punase värviga – kust ta selle välja võlus, ei nuputanud me kolmekesi kunagi välja –, karjudes samal ajal vene keeles, et «enne sureme meie kui tema».
Kaks päeva tagasi üritas ta mind õhtusel kortermaja patrullkäigul rünnata roosiks lõhutud klaaspudeliga. Ta oli end peitnud maja puidukuuri varju, kuid ta sööst jäi liialt aeglaseks ning ma jõudsin ta eest kõrvale põigata. Jooksin elu eest välisukse juurde, kuigi ta vist ei järgnenud mulle. Jõudes uksest sisse, panin ma selle korralikult riivi ning karjusin Priitu ja Kairit appi. Priit jäi lapsi valvama ning Kairi aitas mul välisust toestada, ehkki Galinast polnud mingit märku. Koos vaatasime üle ka keldribokside aknad, et Galina ei saaks nende kaudu üritada sisse murda. Me ei hoolinud sellest, et ta jääb krõbeda külmaga õue – vanamoor oli muundunud Metslaseks. Leppisime kokku, et teeme 12-tunniseid vahetusi keldris ja korteris ning et õue meist keegi ei lähe kuniks meil on kindlus, et Galina on kadunud.
Järgmised tunnid olid tohutult närvesöövad. Teise korruse akendest avanes meie kortermaja õuealale üsna hea vaade, ent me nägime vaid põhja- ja idasuuna alasid. Suuremat rahu pakkus teadmine, et Galina ei üritanud keldrisse sisse murda, sest selle jaoks oleks ta pidanud vähemalt kaks keldri aknaklaasi millegagi sisse virutama. Ta pidi aru saama, et ta oli lasknud käest oma ainsa võimaluse.
Priit väitis eile korteri- ja lapsevalves olles, et ta võibolla märkas Galinat meenutavat kehakuju meie tänava lõpus, kell 5 varahommikul. Keha oli seisnud liikumatult, ent miskit välksatas kuju käes ööpimeduses. Kuna keha lähemale ei liikunud, ei hakanud Priit magavat Kairit üles äratama ja kutsus keldrist hoopis minu toestuseks, ent kui ma keldrist üles jooksin, oli kuju juba tänava lõpust lahkunud. Otsustasime seda mitte mainida Kairile, kel olid niigi närvid täiesti läbi pärast Galina äkkrünnakut.
See oli Galina.
Muud seletust ei saanud olla, kui sõdurid polnud meile kutset saatnud. Ta luusis endiselt ringi, olles kuskilt leidnud endale varjupaiga. Küllap leidis ta meie nõrga koha eile öösel, kui Priit oli keldrivalves ja Kairi korterivalves. Kairi lubas endale aeg-ajalt pisiuinakuid ning Priit ja mina olime alatoidetud võrreldes Kairi ning lastega.
Kairi võib olla ohus.
«Me peame kohe minema,» ühmasin Priidule. Ta ei liikunud, vaid vahtis maha.
«Galina on elus. Kairi on üksi,» seletasin talle uuesti, kui nägin ta näol moodustuvat kummalist muiet… Muiet, mida ma ära ei tundnud, aga mis pani mind kartma rohkem kui Galina rünnak, Ukraina sõja koledused või laste haigused. See oli õel irve.
«See ei olnud Galina. See olid sina,» ütles ta mulle häälega, mis ei meenutanud enam Priitu.
Järgnesid lasud. Mitu lasku. Aga need ei olnud Priidu pihta, kes hakkas mu kõrval naerma, nagu ta oleks kuulnud maailma kõige naljakamat anekdooti.
Need olid minu pihta.
Maailm muutus mustaks, ja seejärel punaseks.
Mandunud Lääs
Kairi vappus WCs nutta teist tundi järjest, tütar Johanna kajana nutmas tema süles.
Ta teadis, et ta oli sunnitud seda tegema, aga teadmine võttis talt eluisu. Ta teadis, et ta peab tugev olema, aga ta ei teadnud, kust jõudu enam võtta. Lastelt? Küllap lastelt.
Kairi vaatas enda sõrmede vahel uuesti perefotot, mis oli võetud 2021. aasta augustil, kui nad olid Oskari ja Kauriga Lätis, Jurmala veekeskuses. See oli üks väheseid ilmutatud füüsilisi fotosid, mis tuletas Kairile meelde lihtsamaid aegu. Kairi oli tol hetkel beebiootel, Johanna sünnituseni oli jäänud kuus kuud. Beebi nimi oli ammu välja valitud ning foto tagaküljel seisis Kairi kirjutatud lühike tekst:
«Viimased kiired sõidud enne paksu kõhu tekkimist.
Kairi, Johanna, Kaur ja Oskar, 2021.»
Mõned päevad pärast Johanna sündimist ründas Venemaa Ukrainat. Järgnesid energia- ja majanduskriis. 2022. aasta lõpuks oli Venemaa seis muutunud täbaraks. Kreml kartis üha rohkem rahva ülestõusu Siberi aladel ja suurlinnades. Donbassi rinnetel oli initsiatiiv üha rohkem ukrainlaste käes. Mariupoli ähvardas Hersoni saatus.
Testimaks Lääneriikide ühtsust veel kord, otsustas Venemaa väejuhatus kasutada Ukraina rinnetel uut biorelva. Nad paiskasid rinnetel õhku laborites arendatud ergutusviirust, mis kandis banaalset nime ML-2, mida Solovjov ja teised propagandistid kutsusid «Mandunud Lääne vastaseks viiruseks».
Kiiresti selgus, et vene tippteadlased olid eksinud viiruse mõju analüüsidega, sest õhu teel leviv viirus osutus murdepunktiks, mis muutis kogu maailma.
Esialgu oli viirus mõeldud mobikute motiveerimiseks – nimelt suutis ML-2 halvata üksikuid ajuprotsesse ja kaotada sõduris igasuguse ohutunde. Arvestades, kui palju mobikuid oli üritanud rindelt põgeneda või üksusi hüljata, tundus viiruse kasutamine hea idee. Kahuriliha oli vaja juurde, mitte purjus mobikuid, kes proovivad vastutusest põgeneda.
Viirus osutus efektiivseks, ent esimest korda Venemaa sõjapidamise ajaloos liiga efektiivseks. See levis õhu kaudu erakordselt kiiresti ja ei kulunud nädalatki, kui Ungari ja Poola uudistes kõlasid uudised kodanikest, kes käitusid erakordselt mõtlematult.
Seejärel teatasid USA kaitsejõud, et Venemaa on valla päästnud «ülivõimsa biorelva», mille tõttu on nad sunnitud ära tooma oma spetsialistid ja diplomaadid. Järgnes üle-Euroopaline paanika, mis muundus nädalatega globaalseks paanikaks, kuna viirus oli info avalikustamise eel jõudnud Poola kaudu levida Saksamaale ja sealtkaudu kogu maailmasse.
Järgnes globaalne karantiin, mis jättis koroonakarantiini varju. Selgus, et viirus areneb kiiresti ja lisaks ohutunde kadumisele käivitab viirus inimeses ka tapjalikud instinktid, nimede unustamise, paranoia, hallutsinatsioonid, ja kasvava agressiivsuse.
Lääne meedias hakati nakatunuid kutsuma Metslasteks, kuna sõna «zombi» tundus veel toimivale meediale liiga julm.
Pärast esimest šokki said Lääne riikide kaitsejõud koostöövõrgustiku jälle toimima. Tahtmata sõda eskaleerida, otsustati NATO tippkohtumisel, et nakatunud Metslasi hakatakse kasutama Venemaa vastu Ukraina pinnal. USA meditsiinitööstus proovis arendada rekordkiirusel ML-2 vastast vaktsiini, ent enamike tarneahelate katkemiste tõttu oli selge, et vaktsiin jõuab heal juhul vaid maailma tippeliidini.
Igal juhul ei jõua see tavaliste tallinlasteni nagu Kairi, Oskar ja nende lapsed.
Kairi ja Oskar tegid, mis suutsid, et vältida õues olemist. Viirus oli kolme nädalaga levinud Eesti õhku ja raadiokanalites teavitasid diktorid inimesi, et ilma tõhusa näomaskita on õues viibimine rangelt keelatud. Sõdurid varustasid tsiviilkodanikke söögi, hügieenitarvete ja joogiveega ning reservväelased pidid mundrid uuesti selga panema, peaaegu eranditult. Peaminister nimetas reservväelasi «uue aja väljavalituteks», kes pidid tulevased Eesti põlvkonnad päästma.
Oskar oli olnud üks erandeid, ADHD diagnoosi tõttu. Ta oli hajameelne ja niivõrd suures tervisekriisis ei saanud ükski armee riskida liigse hajameelsusega. Seega jäi Oskari ja laste valvamine Kairi kanda.
Ta suutis seda teha mitu kuud, kuid mõned nädalad tagasi olid Oskari närvid kodus passimisest mustaks läinud ja vihahoos oli ta tormanud õue, et «korraks asjade üle järgi mõelda». Naaber Galina – ainuke Kairi ja Oskari naaber, kes oli jäänud nende väiksesse kortermajja – oli Oskari minekut pealt näinud ja sellest momendist alates oli ta üritanud Kairit utsitada, et too saadaks Oskari ära.
Kairi sõimas Oskari läbi, kui ta tagasi tuppa tuli, ent ta teadis, et see oli mõttetu energia raiskamine.
Järgmised päevad ta ainult palvetas.
Seitsmendal palvepäeval sai ta mitmendat korda pärast Ukraina sõja algust kinnituse, et mingit Jumalat ei eksisteerinud. Kui keegi oligi olemas, oli see Saatan.
Oskar hakkas nädal pärast õues olemist ette kujutama, et ta (ammu viirusesse surnud) sõber Priit oli leidnud tee nendeni. Galina jaoks oli see selge märk viiruse tööst, ent Kairi lootis armastavalt edasi, et Oskar on «lihtsalt kaotanud mõistuse natuke».
Pärast «Priidu» tulekut läks kodune seis muudkui hullemaks. Oskari isu kasvas. Ta muutus Galina suhtes paranoilisemaks ja vägivaldsemaks. Venekeelne mutt ei kartnud erinevalt Kairist vastu hakata ja proovis Oskarit katkise pudeliga haavata, et viirus ta sees vallanduks ning et sõdurid saaks ta seejärel maha nottida. Ta ebaõnnestus ja oli sunnitud liikuma karantiinitsooni.
Kuid Galina julge katse käivitas Oskari kehas uusi muundumisprotsesse ja Kairi teadis, et ta armastatud mees oli muutumas ohuks talle ja lastele.
Ta leiutas magamatuse kõrvalt välja algelise plaani, teeseldes edasi, et ta seisab lojaalselt Oskari ja «Priidu» kõrval. Tüki paberi ja paaniliselt töötava ajuga võltsis ta mitu kuud tagasi nähtud Väljavalitute Kutset. Kui Oskar oli keldrivalves, harjutas ta läbi, kuidas ta uudist Oskarile serveerib.
Plaan töötaski, kuigi Kairi oli sunnitud õue minema pooleks minutiks, et võltsdokument postkasti suruda. Raadios ütlesid ajakirjanikud, et tavaliselt peab õues olema vähemalt viis minutit järjest ilma maskita, et nakatuda, kuid Soomes oli viirus väidetavalt muteerunud tasemeni, kus nakatumisest piisas ühest minutist ilma maskita.
Kairi tundis süütunnet ja kohutavat hirmu. Ta oli ohverdanud enda mehe, riskides nii enda kui oma laste eluga. Tal polnud kedagi, kes julgenuks ta lastele järgi tulla ja neid ta juurest ära viia, peale sõdurite.
Ta kaalus sõduritele helistamist ja olukorra selgitamist, aga siis nuttis kolmeaastane Karl kõrvaltoas. Kairi kogus end, võttis Jolanda jälle käevangu, ja läks uurima, mis Karlil jälle viga oli.