POMMUUDIS ⟩ Maarjamäe obeliski sisemusest leiti iidse Rail Balticu terminali varemed

Just siis, kui olin kurtnud, et Tallinnas ei toimu midagi, ilm on hall ja kell on palju, andis abilinnapea Vladimir Svet teada, et Tallinna linnavalitsuse tellimusel hakatakse kevadel sügavalt maa alt otsima luuki, mille kaudu pääseb Tallinnas Maarjamäel kõrguva obeliski sisemusse. Oli ka aeg! Kohusetundliku linlasena tühistasin kevadeks tehtud reisiplaanid ning otsisin välja ammu unustatud joonised Maarjamäe obeliski kolmvaatest.

Maarjamäe obeliski kujutavad kõik pealinlased unepealt ette ning otseloomulikult seest tühjana. Harva kohtab linnatänavail inimest, kes kujutab Maarjamäe obeliski kui mõnda täidetud kivimürakat, mille sisse ei vii ühtegi salaust või pimerada. No muidugi viib! Legendi järgi olla obeliski õõnsustes elanud mitmeid tuntud muusikuid ja teatriinimesi, peetud salapidusid ja salaslämme, mis ometi algasid ja lõppesid ühe salajase sissepääsu kasutamisega. Kui üldse lõppesid? Abilinnapea Svet räägib samuti ainult luugist, kust saab sisse. Aga välja – sellest ei räägi keegi. Ja seda enam, et obeliski õõnsus kedagi ei üllata, on linlastel kange soov teada saada, mis toimub obeliski sees. Hõissa Vladimir Svet, meie kartmatu juht, meie luugiavastaja, kes mineval esmaspäeval teatas suuremeelselt, et Balta Chilli, tähendab Maarjamäe obeliski sissepääsu asukoht on enam-vähem teada.

Minu äsja pensioniealiseks saanud vanaema käis teisipäeva hommikul Tallinna Linnavalituses energiahüvitise taotlust vormistamas ning tal paluti maja ees oodata, kuni vaprate «luugipoiste» eskadron majast lahkub. Svet tõmbas kauboisaabastega linnavalitsuse maja ees viimast sigaretti ja lausus kaabuserva kergitades, et siin pole maad vanadele naistele. Siin on ainult elu või surm. Mõtle kiiresti või oled kunagi tulevikus ehitatava tuleviku Tallinna keskhaigla tuleviku krematooriumis. Virutas sigareti asfaldile ja kohendas tööinstrumente ehk oma kahte kühvlit, mis olid tal igaksjuhuks mõlema käe jaoks varutud. Vanaema ei osanud midagi kosta, aga kui dokumendivormistajalt aru päris, vastas naine, et Kapten Svet ja vaprad mehed on suure varanduse leidmisele väga lähedal. Nad leidvat luugi, kust leidavat kulda ja karda ning siis sõitvat terve linnavalituse kollektiiviga Maldiividele ja see teie energiahüvitis, vot selle taotlusega võidvat siis sedasamust pühkida. Vot nii ütles.

Enne kui eskadron Maarjamäele lahkus, palus Kapten Svet veel kõikidel linnavalitsuse fuajees seisvatel pensionäridel võidu lõhna nuusutada. Kas tunnete? Suudles uksepraos seisvat memme ja hüppas saabaste klobinal raksti hobusele. Jaani kiriku kellad andsid linlastele märku, et Vaprate Meeste salk on teele asunud, aga rõõmuhõigete foonil oli tunda ka närvilisust. Samal ajal kui eskadron Vabaduse väljakult liikuma asus, pani kaitseminister Hanno Pevkur stopperi käima. Nimelt on meestel täpselt kümme päeva aega, et kaevata, avastada ja seejärel taastada varasem heakord, sest alates oktoobrikuust, nagu Hanno Pevkur kuulutas, on terve Maarjamäe ala Saksa sõdurite sõjahaud. Nii siis tehniliselt lähevad Vaprad Mehed Saksa sõdurite hauarahu rikkuma, aga nagu Svet Pevkurile ütles: «Kasutades metsiku lääne tarkusi, on mure nagu rodeo, mis sind kuhugi edasi ei vii. Kauboid ei vaja muud kui mütsi, hobust ja ratsutahet, härra Pevkur.»

Jättes kõrvale mitu päeva nõrgunud kaevetöödehigi – ja tulles võiduhigi juurde, pean tõdema, et Kapten Svet ei vedanud oma mehi alt –, jõuti kühvlitele valu andes loodetud eesmärgini ning kahekümne meetri sügavusel, täpselt Maarjamäe obeliski all, laiutas salapärane luuk, millest sisse ronides jõuti tohutusuurde maa-alusesse katedraali. Seal vedelesid viikingiteaegsed Nydami paadid, Normandia kuldmündid, tükikesed hõõguvpunasest Kaali meteoriidist ja veel kõiksugust kraami kõiksugustest aegadest, mis kui kultuuripaljand laotas lagedale terve Maarjamaa ajaloo. Muuhulgas leiti salajane tunnel Helsingisse, mida Vaprad Mehed plaanivad edasi kaevata; tuvastati iidse Rail Balticu Terminali varemed, mille Vaprad Mehed plaanivad taastada; leiti detailselt viimistletud plaan Tallinna rattastrateegiaks ja selle alt köide Tallinna rohepöördeks, kuid seda kasutati juba sellesamuse pühkimiseks. See oli võõras keeles kah, mingi Valdemar II aegne pläust. Aga kurratt, aga kurratt, ma ju ütlesin, et luuk on olemas, õitses Kapten Svet ja enne kui hiilgamaraske obelisk katedraali kukkus, saatis Pevkurile võiduka selfie. Kui Vaprad Mehed veel surnud ei ole, otsivad nad tänase päevani Maarjamäe obeliski alust väljapääsu. The end.