Hoiatus!

Jõuludega käib kaasas kaastundlikkus inimese suhtes ning seetõttu püüdsin minagi mõista, miks on üks Eesti pornofilm selline, nagu see on. See ei olnud eriti mugav, aga ega need inimesedki lõpuni arusaadavad pole. Tuleb kohe tunnistada, et erutav see ei olnud, pigem vastupidi – ja just selles peitubki intriig, mida amatöörteost «Karu türa» analüüsides jälitama asusin.

Ma tahan elada maailmas, mida ei ole olemas, ent mul on kogemusi selle võimalikkusest ning seeõttu näen suhteid ja seoseid enda idealistliku rakursi alt. Tean, et elu küündib ideaalidesse ainult juhuslikult (saatuslikult) ning enamus aega läheb ideede kavandamisele ja ajastamisele illusioonis, mille järgi kõik peaks plaani järgi toimuma. Erootikas plaan ei tööta, sest see on rohkem sisemine kvaliteet, kui industry eales olla saab. Porno iseenesest on tööstuslik, rõhutades seksi füüsilisust – see seostub monotoonsete korduste ja standardiseeritud esteetikate taasprodutseerimisega, vastates seega kiirtarbija ootustele. Kuna tarbijaid on väga palju erinevaid, on ka porno nišše väga palju. Eesti porno on kindlasti nišitoode – ja umbes sama fanaatiline kui eestikeelse luule kirjastamine: keegi väga ei osta ja teemat eriti ei arutata, aga ikka teeb südame soojaks, et see olemas on. Ja veel milline!

Kuid kes on režissöör Wana Peer? Väga ebaseksikas pseudonüüm. Sündmused leiavad aset palkmajas, kus on saun. Juuakse viina ja õlut, arutletakse SL Õhtulehe uudiste üle ning korduvalt tullakse Eurovisiooni lauluvõistluse võidu ja presidendivalimiste juurde. Tekst on väga lamp, ent ehk just see ongi wanapeerulik? Google'dades selgub, et tegijaks on siiski pornokunn Aivar Palumäe, ent nii nagu lonkab teos kunstiliselt, on segane ka täpne pealkiri: on see siiski «Bear Türa» või «Karu Türa», jääb arusaamatuks. Samas hoiatatakse vaatajat enne filmi algust, et see ei pretendeeri sisult ja teostuselt kõrgele tasemele, vaid on sel alal end teostavate inimeste esimene katsetus. Loodetakse, et materjal on siiski piisav kergeks eelmänguks ning paneb värisedes ootama uusi ja paremaid katsetusi. Teisisõnu tähendab see, et ei pretendeerita millelegi, aga loodetakse, et sellest piisab. Algupärane ja omamaine asi siiski. Hoiatuse järel juhatab käristav elektrikitarr esimesse stseeni «Laul Põhjamaast» viisil.

Alguses räägitakse täiega palju juttu ja täpselt poole peal ei räägita üldse enam juttu ja see ei hoia teost tervikuna tegelt koos. Tüdrukud ju ütlesid, et nad eelistavad teineteist meestele, ning jäi kokkulepe, et mees vaatab ainult pealt. Kas mikrofone ei saanud pooside vahetamisel käima panna, et teemat sujuvalt lahendada? Sest kolmekasse paiskumise kirehoog selles momendis, kus mees ikkagi mängu astub, küll läbi ei tulnud. Olgem ausad, rägiseva häälega kepilaulude jorinaga porno välistab isegi loomaliku kiimlemise. Peaks olema kurt ja esteetiliselt lapsemeelne, et erutuda – ja ma ei taha sellega puuetega inimesi solvata, ent mingi tajuhälve oleks suureks eeliseks, kui tahta seda teost nautida.

Ma ei saa aru, kas mind häirib kõige rohkem Aivar Riisalu hääl ja «lõbusalt kõlvatud» värsid, ebausutav armatsemistehnika või nende kahe koosmõju. Mõni kaader on muuseas isegi kenasti välja tulnud, aga siis saeb passiivsem kolmeka osapool taustal puid või keegi tundmatu mängib kitarri – kusjuures too tüüp ei olnud enne ega pärast seda momenti üheski kaadris. Need on äkki peened vihjed inspireeritud romaanis/filmis toimunule?

Sissekodeeritud vuajerism

Eesti porno nišš seisneb selles, et vaatajale pakub pinget kaasmaalase seksuaalsus. Selles on midagi algupäraselt seltsimehelikku. Kas karu türa on ihaldusväärne, sest eestlane on metsarahvas? Või tähendab oli, enne kui metsa rahaks hakati tegema. Asi siis kirjandust pornoks teha on, ka Marie Under nussis oblikate vahel.

Aastal 2001 ilmus Nikolai Baturini romaanil põhinev Arvo Iho film «Karu süda» ja ilmselt on pornogi selle varjus tehtud. Palumäe repertuaaris on sarnase tituleerimisvõttega muuseas teisigi teoseid nimetatud, mis on pornos ka mujal maailmas levinud, ning loob seeläbi paralleelmaailma efekti. Parodeerides mitteseksuaalseid, aga tuntud nimetusi, loodetakse saavutada sarnast tähelepanu, või vajab nikkumise mõttetus lihtsalt mingisugustki konteksti, millesse asetuda, et end õigustada. Labastab see algupärast teost või loob hoopis uue publiku, kes Baturinist ega Ihost ei huvitu, jääb vaataja otsustada.

Tõde eestlasest võib väljenduda hoopis kõiki kolme versiooni kõrvutades, sest need on kõik Eesti asjad, eestlase eneseväljenduse tulemused. Üks näeb türa seal, kus teine süda, kuigi mõlemad on karu küljes. Ühendavaks lüliks on tõepoolest peategelasest mehe armuseiklused erinevate naistega, ent hingelisest kriisist saab käsitletavas filmis fraas: «Ma ei saand pauku lahti, kas te tüdrukud saaksite aidata?» Kui romaanis on looduskirjeldused, siis kolmanda tasandi porno interpretatsioonil on selles ainsateks keskkonna motiivideks palk- või telliskivisein. Sest pano palju ei nõua, pano tahab tegemist. Milleks siis ikkagi need mitukümmend minutit juttu seal alguses? Põlisrahva kirjeldamiseks ilmselt.

Kontekst, milles film on loodud ning mille ehitamisega pool mahtu filmist tegeleb, kinnistab tegelaste taustsüsteemi ning annab tinglikud, kuid üsna konkreetsed juhised, mis masti seltskonnaga tegu on. Teose ülesehitus eeldab vaatajalt tungivalt, et talle jõuaks kohale: meie, saunas seksijad, oleme pilsnerijoojad ja eurovisioonivaatajad ning meie naaber on alati abivalmis (või jahil või joomas). Seda kõike ei saa eitada, aga miks Viru Valgel ikkagi hinnasilt küljes on? See maksab kroonides 67,2. Ilmselt on Viru Valge reliikvia, etnoloogiline tõestusmaterjal, mille väärtust tuleb igal ajal säilitada nagu igat teist sümbolit.

Peategelane, artistinimega Max, on esimese arutluse all oleva SL Õhtulehe kaanel, milles väidab, et kavatseb seksida järjest saja naisega. Saunapaarilisest naine loeb lehte ja naerab tüübi välja, kuigi tunnistab, et kõrvalolija lehesolijat meenutab. Tüüp vaatab huviga lehte ja mõmiseb: «Jajah,» nagu tõeline karu. Ja siis ta räägib saja naisega seksimisest, nagu ta ei oleks seal lehes. Ta olla ka (üsna ebaadekvaatsete mõõtmiste tulemusel) Eesti pikima peenise omanik.

Jutuvada liigub mängleva kerglusega läbuseksi maastikel: kes see siis oma naisega tänapäeval enam last saab, ikka pandaks naabrinaisele ära – «Kuule, tead, ma pean sulle selle jutu eest füüsilise noomituse suguelu põhjal tegema.» Peaministri ja Dave Bentoniga mürataks ka hea meelega. Miks nad end enne puhtaks pesevad, kui sauna lähevad? Paljast keha saab ju ka pärast sauna näidata. Lisaks veel need parukad. Kas need peaks anonüümsust säilitama või mis mõju peaks olema sünteetilistel müstikestel niigi suvalises kontekstis? Peale karu türa on näitlejate entusiasmgi poolkõva ja ma tõesti ei saa aru, mis mõtet on teha loomanimelist pornot, kui üldse mingit loomastumist teoses ei toimu. Tubli pealehakkamine, aga kuidagi ärev katse asi lihtsalt ära teha – vast on seegi lihtsalt tolle ajastu märk.

Meenub esimene kord, kui nägin alasti keha kunstis: lappasin kunstiajaloo raamatut või mingit teatmeteost, millest ma muidugi otsisin pilte, sest nelja-aastasena ma lugeda ei osanud. See oli minu meelest renessansi naisfiguur, mille vaatamisel tabasin end häbiga raamatut kinni löömas. Pole suutnud siiani päriselt aru saada, miks alasti naise keha sellises kontekstis mus patutunde tekitas, ent see on kuidagi seotud sellega, et olin veendunud, et ei tohi seda vaadata. Samas polnud keegi mulle seda öelnud. End vabalt tundev alasti naisekeha on ehk kollektiivsesse alateadvusesse kodeeritud tabu, mis kollitab väikseid tüdrukuid ka kunstiajalugu uurides? Või oli see hoopis teose erootiline laetus, mis mind häbenema pani?

«Bear Türa» sama efekti ei tekita, kuigi mingi häbenemise varjundi tekitab küll. Lõpuks saan aru, et ka räme laulujorin on määratud indikeerima ürgset millenniumi aegset eestlast. Meile eksponeeritakse alasti naisi ja meest ning nende kurameerimisrituaale – joomist ja klatši. Mees on muidugi Kalev ja akti intro lugu algab lõõtspilli saatel sõnadega: «Eit ja taat tegid hooramaja õuel...» Ja sellisena see Eesti (seksuaalsuse) ajalukku ka jääb – «Kevade», suitsupääsukeste ja hümni kõrvale. Eesti iibe langemise ja rahvuse hävinemise uurijatel pole tulevikus ilmselt palju imestada.