E, 6.02.2023
VENEMAA ⟩ Rohkem kui tuhandeaastane rahvusköögita kultuuritus
Vene rahvusköök Foto: Wikimedia Commons / Th1234
, Kaasautor
Rohkem kui tuhandeaastane rahvusköögita kultuuritus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Selleks, et hinnata selle või teise riigi kultuuriruumi olulisust, vaadatakse tavaliselt kõige silmapaistvama ehk arhitektuuri, siis kunsti, muusika, kirjanduse, spordi ja teaduse poole. Ka tuntud kaubamärgid räägivad riikide kohta – näiteks me tõenäoliselt jäämegi punaseid nuge seostama Šveitsiga. Siiski on veel üks asi, mis asupaikade ja kultuuriruumide kohta erakordselt palju kõneleb. See on rahvusköök. Nähtus, mis inimeste asualadega aegade hämarusest tänase päevani kaasas on käinud. Ja täna proovimegi maailmapilti rahvusköökide kaudu selgemaks saada.

Kõigepealt: mis asi on rahvusköök? See on selle või teise asuala toiduvalmistamise traditsioon, mis on aegade jooksul välja kujunenud seoses piirkonnas toidu valmistamiseks vajalike toorainete kättesaadavuse ning vajaduspõhisusega. Kuna tänapäeval on nii toorained kui info erinevate maade köökide kohta kõigile kättesaadavad, toimub rahvusköökide arengus pigem nende segunemine.

Eesti rahvusköök – Ajaloolistest asjaoludest tulenevalt seda eriti pole. Endi omaks võiksime kuulutada miskit, mis võiks olla naerist valmistatud, aga selle oleme unustanud. Tikume räime endi omaks pidama, aga see kala ujub ka teiste riikide vetes. Verivorstid on minu teada Saksamaalt. Mulgipuder seakõrnetega? Odratang pole meie välja mõeldud, kartul on Ameerikast ja kamaraga seapekile meil ka patenti pole. Tuleb tunnistada, et sada aastat iseolemist on rahvusköögi tekkeks selgelt liiga lühike aeg. Aga hea must rukkileib, tundub, on tõesti meie. Hea seegi.

Aga vaatame, kuidas on teiste asualadega – nendega, kel iseolemist tuhat ja peale aastaid. Nende puhul peaks rahvusköök kultuuriliselt juba nii mõndagi ütlema.

Hiina – Päris vana kultuur, esimene ajalooliselt dokumenteeritud – Xia dünastia valitses umbes 2100-1600 aastat enne Kristust. Köök on vanale kultuurile iseloomulikult rikkalik ja ainulaadne.

Gruusia – Tuhandeaastane kultuur. Jällegi, toidulaud kinnitab riigi väärikat ajalugu. Kreeka – antiikeeposte kodumaa kaetud laud ei jäta samuti kedagi külmaks. Moussaka ja souvlaki, mmmm... India – Kolmandal sajandil valitses Indiat Gupta dünastia, mida nimetatakse ka «India kuldajaks». Kuldaeg India rahvusköögis aga kestab – kes minuga vaidleks?

Sri Lanka, endise nimega Tseilon – See saar on Eestiga ajalooliselt väga sarnane. Singalid ja tamilid saabusid sinna vastavalt 5. ja 3. sajandil enne Kristust, aga ajalooliselt on see väike India naaberrik olnud kolonialistide läbikäiguhooviks. Portugallased, hollandlased, britid. Iseseisvuse saavutas Tseilon alles 4. veebruaril 1947. 1971. aastal toimus saarel kommunistlik ülestõus, mis suruti maha, ja 1972. aasta põhiseadus kuulutas välja Sri Lanka Vabariigi. Pinged põlisasukate, singalite ja tamilite vahel kasvasid kodusõjaks (1983–2009), mis lõppes tamilite lüüasaamisega. Sri Lanka rahvusköök on sarnaselt Eestile olematu – võõraste alla kuulumine ei ole võimaldanud sel välja kujuneda. Hirmutav on veel fakt, et mõlemis rahvusköögita riigis on iga-aastaselt sooritatavate enesetappude arv üks maailma kõrgemaid. Et narrid kööki, köök tapab su ära?

Nüüd jõuame põhjuseni, miks Eestil oma köök puudub. Põhjuseks on vene köök. Täpsemalt vene köögi komme vallutada, röövida, põletada, vägistada. Tänapäeval siis ka pommitada. Ja vaatame, kas praegu Venemaa poolt Ukrainas toime pandav kultuuritus ka kuidagi nende rahvusköögist välja paistab. Mõttes, et kas me oleksime õigel ajal nende rahvuskööki lähemalt uurides käesolevaid kohutavaid sündmusi ette ennustada võinud.

Üle tuhande aasta on juba ka Venemaad. Kas see on nii vana kultuur või kultuuritus? See on lugeja hinnata, aga tõsiasi on, et selle ajaga võiks ühe maa rahvusköök juba välja kujunenud olla küll. Süüa on neile ajalooliselt meeldinud. Ajalooürikud kinnitavad, et varasemas Vene ülikute söögilauas valitses sõge priiskamine – lauale kanti praetud luiged ja paabulinnud, söömisorgiad võisid kesta päevi, inimesed pühendasid endid täielikult toidule, ülesöömise puhuks olid tagaaedades tänapäeva saagimispukke meenutavad konstruktsioonid, millele ülesöönu sai kõhuga peale heita ja vatsale survet avaldades, samal ajal paabulinnu või faasanisulgega kurku ärritades, okserefleksi esile kutsuda. Kõhutäis välja oksendatud, saadi söömisorgiaga jätkata.

Peeter I muide fännas ise prantsuse kööki ja tutvustas seda venelastele, peale mida ilmusid vene peolaudadele kõikvõimalikud rulaadid-terriinid-röstbiifid.

Aga vaatame täpsemalt, mis vene kööki kuulub.

Väidavad, et hapukapsas ja hapukapsasupp. Kahtlane, et venelased kapsa hapendamise protsessi leiutasid. Korealaste kimchigi on hapendatud kapsal põhinev, peale selle on hapukapsas ühel või teisel kujul pea kõigis Euroopa rahvusköökides levinud. Ja hapukapsasupp on lihtsalt hapukapsale lisatud tangud, liha ja vesi.

Hapukurk. Venelased tunnistavad selle ka endi omaks. Ei, hapukurgil on väga pikk ajalugu ja seda leidub kõigis kultuurides. Varaseimad teadaolevad kurgid hapendati Mesopotaamias umbes aastal 2030 eKr, kui Põhja-India elanikud tõid Tigrise orgu kurgiseemneid.

Mitmest kohast, ürikutest ja restoranide menüüdest loen, et vene rahvustoiduks on ka kaaviar. Püha taevas, kas tõesti õppisid venelased kala lõhki lõikama, neist marja välja rebima ja sellele soola peale raputama? Kaaviar pole rahvustoit, vaid prassimine.

Pelmeenid. Kindel ei. Pelmeenid on suure tõenäosusega Hiina päritolu. See, et Venemaa on Baikali taguseid endisi Hiina alasid omastanud, ei tee pelmeene nende omaks. Pealegi on pelmeenid pea kõikides rahvusköökides – itaallastel on nad ravioolide nime all, tiibetlased kutsuvad omi pelmeene momodeks, grusiinid hinkaalideks.

Rassolnik. Võimalik, et see supp kuulub tõepoolest venelastele. Midagi peavad inimesed ju sööma. Ükski teine maa ei ole rassolnikut oma menüüsse võtnud, sest see ei kõlba süüa.

Seljanka. Pohmakasupp. Pohmakat on mujal ka peale Venemaa, kuigi vähem, seega olgu, seljanka on vene köögi panus maailmakööki.

Vene sült. Holodets. See kuulub raudselt Venemaale, kuna ükski teine inimene peale venelase ei suuda seda süüa. Proovitud, maitseb nagu üleküüslaugutatud raibe.

Uhhaa. Selge leemega kalasupp. See on tõesti vene toit. Tõenäoliselt ka vene köögi pärl.

Borš. Venelased peavad ka seda põlist Ukraina toitu endi omaks. Kas on võimalik, et praegune «relvastatud konflikt» Ukrainas on tegelikult hoopis sõda boršisupi pärast?

Pirukad. Neid nimetavad venelased endi rahvusköögi löögirusikaks. Pirukad pole samuti Venemaalt pärit. Hindudel on oluliselt vanem kultuur ja nende samosad on kindlasti vanemad kui venelaste beljaš. Beljaš pealegi maitseb rõvedalt. Pärmibakter ei ole ka venelaste välja töötatud. Samas, tunnistagem – venelaste õlis küpsetatud lihapirukad on megahead. Praegusel hetkel saab neid Balti jaama turult ja neid soovitaks küll kõigile. Pannkooke peavad nad ka kindlalt endi omaks. Kamoon!

Ahjaa – korralik magustoit on neil siiski ka! Õigeusklike pasha on kindel purakas, sellest ei anna kuidagi mööda vaadata.

Olgu, mis me saime? Et rohkem kui tuhandeaastase ajaloo kohta on vene köögil maailmale pakkuda ainult seljankat, rassolnikut, uhhaad, õlis küpsetatud pirukaid, üleküüslaugutatud raipesülti ja pashat. Tegelikult ei tohi unustada ka venelaste sakusmendilauda – rohkem kui tuhandeaastane ohjeldamatu joomine on neid õpetanud napsu kõrvale parimaid seeni marineerima. Kõik. Kui neist nüüd välja sõeluda igapäevatoit, jääb siit venelase lauale ainult uhhaa, seljanka ja rassolnik. Ehk suht mitte midagi. Kui midagigi maitsvat tahta, tuleb esmalt jooma hakata, sest sakusmendilauda niisama ei kaeta. Üldiselt hakataksegi.

Kõige kõnekam fakt venelaste suhtumisest oma kööki on see, et kui muudes maades koosneb kolmekäiguline lõuna supist, praest ja magustoidust, siis venelane nimetab neid käike loeteluga: Pervõi, vtoroi, tretii. Ehk esimene, teine, kolmas. Ehk pohhui. Mis ütleb selgelt, et venelaste rahvustoit on lihtsalt toit.

Lihtne järeldus on, et venelastel ei ole peale tuhandeaastast ajalugu rahvuskööki. Mis toimub selle tulemusena riigis? Demograafiline kriis, riiklik-rahvuslik enestapp Ukrainas.

Peeter I raius akna euroopasse. Venelased ütlevad seda lauset uhkusega, kuigi see oli vene rahvusköögi suhtes tagurlik samm. Pole hullu – Putin müüris selle akna nüüd jälle kinni ja juba järgmise tuhande aasta jooksul võime vene köögis põnevaid arenguid märgata.

Tagasi üles