UDUJUTT ⟩ Noorpunkari allumine armastusele

Foto: Reigo Nahksepp
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Copy

Möödunud sest on rohkem kui kuus kuud,
mil ära sebisin sind kogemata-meelega,
et ennem kui põilmitsesime armus suud,
mind võlusid mõistuse ja terava keelega.

Tol õhtul Prillimäel, su ema korteris,

kus me arm leegitseb kirkamalt

kui kõrvalasuva autolammutuse keevitusaparaadid.

Tol advendi alguse õhtul me rahulikult tähistame nädalavahetuse algust.

DVD logo teleka ekraanil mööd’ ääri põrkab ja kunagi ta päris nurka ei jõua.

Olid kord sellised ajad kui veel Järve Selverist sai laenutatud filme.

Nagu mainisin, siis meeldisid mulle juba eelnevalt väga, ent tol õhtul sa vaatad mind kelmikama pilguga kui kunagi varem, su silmades miski lõõmab.

Mina vaatan sind samasuguste silmadega nagu alati – armunud ja punetavatega, mul on krooniline probleem sellega.

Ma toon taldrikuid kraanikaussi ja su pilk mind jälitab, ses on seiklus ja kirg, ses on soovid ja iha. Tol õhtul saab meist midagi enamat kui ennemalt ja tagasiteed ei ole, sest täna öösel põlevad sillad.

Küünlaleegid su silmis helkimas, ja DVD logo ekraani äärde põrkamas, sa teatad:

“Ma tahan jõulupuud!”

Sa tahad kuuske ja ma pettun. Tähendab, ma tunnen, et ma pean pettuma. Et nii ei saa, et me oleme anarhistid, või siis vähemalt postmodernistid, kõrgemal sellistest barbaarsustest ja arhailisusest. Me ei ole ju mingid väikekodanlikud tolgused, kes hävitavad puid arusaamatute tavade nimel. Lugejad võiks siinkohal aru saada, et see kõik juhtus 19 aastat tagasi, siis oli siuke mõtteviis isegi päris ekstreemne.

Ma püüan selgitada, et niimoodi ei saa, et jõulud on üldse mõttetu asi, aga pilk su silmis on liiga tugev ja mu mäss ühiskonna vastu moondub pobinaks. Arusaamatu noorpunkari mõmina taustal koorub aga sinu soovi ilusaim osa.

“Mul on ju saag!” teatad sa ühtäkki ja kiirustad esikusse.

Nurgas seisavad erinevad tööriistad ja remondivahendid, nende vahelt vead sa välja roostes käsisae. Võidukalt hoiad sa seda toas seistes käes ja viibutad mu ees.

“Oota, ma mõtsin, et sa tahad osta,” sõnan ma kukalt kratsides.

“Äh, ära ole loll, siin on ju mets,” raputad sa pead ja su silmades on taaskord iha, mis mind kutsub: “Tule, lähme.”

“Ah, et siis metsast,” mõtlen ma saapaid jalga pannes… Kuni järsku prahvatan sulle: “Kuule, aga see on seadusevastane?”

“Oled sa anarhist või ei ole?” küsid sa naerdes vastu ja ma punastan.

“Loomulikult,” teatan ma saagi sult haarates ja salli-mütsi pähe toppides.

Eriti ülbe tšikk oled ikka, kahtled veel minu anarhistlikkuses. Ma olen ju täiega punk ja sa pead niimoodi skepsist avaldama. Peas vasardab mõte, et puid on ju mõttetu maha saagida niisama, see on ühiskonnanormidele allumine, ent ma ei vokaliseeri neid mõtteid, sest siis ütleksid sa midagi vastu ja ma näeks iga hetkega rohkem argpükslikum välja.

“Aga…” lipsab üle mu huulte kogemata.

“Aga-aga,” osatad sa toorelt ja küsid retooriliselt: “Mida sa kardad?” ja lükkad mu trepikotta.

Komberdame alla, kombinaadi paneelmaja trepikoda on kottpime, ent õnn su silmis helgib eredamalt kui tuhat halogeeni. Me kõnnime saag käes läbi Prillimäe asumi Urge poole, et metsateelt kõrvale võssa põigata. Sa räägid mulle oma lapsepõlve jõuludest, siin ja mujal, sa räägid puudest, päris ja plastist, sa räägid kingitustest, saadud ja antud, nende ostmisest ja pakkimisest. Ja ma saan aru kui tähtis see kuradima jõulupuu sulle on.

Ja ma värisen, nii külmast kui ka kartusest, sest ma võin küll punk olla, aga varastamine ei ole minu teema kunagi olnud. Eriti riigimetsast. Sa leiad sobiva puu ja ma saen, sest kuidas teisiti? Et tulen sinuga metsa ja lasen sul puud saagida? Mingi sisemine au peab ikkagist olema ju, et ei tule sinuga puud varastama ja siis seisan kõrval ning kimun tobi. Puu kukub, tähendab kukub metafoorilisest, sest see on suht väike ja sa hoiad ikkagist tüvest kinni kui ma saen. Ja siis võtan ma jõulupuu käe otsa, mingi au peab ju ikkagist olema, ega ei saa ju nii, et saen sulle jõulupuu ja siis lasen sul seda higimull otsa ees koju tassida. Nii me siis kõnnimegi tagasi, ja sa oled õnnelik nagu sa lapsena olid. Ja ma situn mööduva auto peale pükse täis, ent püüan näida cool, sest ma olen ju punk.

Diivanil istudes ja suitsu tehes on mu pilk ainiti sinul kui sa varastatud kuusepuud ehid. Sa oled liiga ilus kui sa oled õnnelik. Ohtlikult ilus, hukatuslikult ilus. Tänane õhtu on hingeliselt sügavam kui nii mõnigi, sest tänasest õhtust alates oleme me kuritöökaaslased ja ma teadvustan meie armastust teisiti. Ma arvasin, et ma olen hull ja paha ning sina oled korralik ja hea, aga nüüd tean ma, et meie arvamused iseenestest purunevad võimsaima jõu, armastuse teel. Tean, et me ajame üksteist hulluks ja piitsutame oma võimete piirideni; et see on hea kui sa tuletad mulle meelde, et ma ei situks; et nii ongi õige kui sillad põlevad ja puud langevad, ja sinust kiirgab õnn nagu katkise luugiga tuumareaktorist ning ma higistan pooridest radioaktiivset verd, et olla rohkem vaba kui sa.

Tolle õhtu kaasus on loomulikult aegunud tänaseks, ja nüüd ostad sa kuusepuu kaubanduskeskuse parklast ja tood selle ise autoga koju. Ning ma torisen kui sedasama kuivand puuronti paar nädalat hiljem tagasi metsa alla kraavi äärde vean. Kaasus on aegunud, ent kurjategijad ja ohvrid ju jäävad, jääb lugu, jääb teadmine, et kui sa ainult tahad, siis panen ma isegi hiies tammepuud põlema, et olen kõhklemata valmis sinuga või sinu jaoks seadust murdma. Kuidas siis teisiti, et lasen ise sul seadust murda ja lihtsalt passin kõrval või? Mingi au peab ju ikkagist olema…

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles