KAUBANDUSPIDU ⟩ Pohmakat veel pole, kuigi Eestis on poepinda ebaproportsionaalselt palju

Hinnad tõusevad ja see on paha. Eriti paha on veel see, kui toidu hinnad tõusevad. Eesti Konjuktuuriinstituudi juhi Marje Josingu sõnul pole tema sellist, möödunud aasta lõpus esinenud totaalset olukorda, kus pole ühtegi odavnevat kaupa, kunagi näinud. Kuigi tegemist paistav olevat üleilmse jamaga, kihutab väike Eesti sellel rallil siiski silmapaistvalt eesotsas.

Alles neil päevil võisime suurematest meediaväljaannetest lugeda, et 2022. aasta lõpuks panid sellele eelneva detsembriga võrreldes kuu toidukorvi hinnad jämedalt 30 protsenti kasvu. 2020. aastal (hilisem statistika pole teada) panid Eesti pered toidu alla keskmiselt 23 protsenti kõigist tehtud kulutustest. Kui me lisame siia veel transpordile kuluva 14 protsenti ning eluaseme ja majapidamiskulude 23 protsenti, kisub juba suhteliselt kitsaks – 60 protsenti meie n-ö väljapääsmatuid igakuiseid kulutusi on möödunud aastal kasvanud justkui pärmi peal.

Tahaks kedagi süüdistada, kuid keda? Kas võib eeldada, et tihe konkurents jaekaubanduses toob meile kokkuvõttes paremad hinnad, või on hoopis kettide viimase aastakümne agressiivne laienemine kõrges toiduhinnas süüdi? 

Kaubanduspinda on ebaproportsionaalselt palju

Võtsin ühendust Eesti Konjuktuuriinstituudi direktori Marje Josinguga ja küsisin otse, kui kaua see jama tema hinnangul veel kestab.

«Ilmselt jätkub hinnatõus ka tänavu, kuigi kiirema kasvu aeg tundub möödas olevat,» sõnas ta ning lisas: «Eelmisel aastal tõusid hinnad ligemale 20 protsenti [tarbijahinnaindeks – toim.], tänavu tuleb umbes 10 protsenti veel otsa. Ebakindlust jätkub kauaks.»

Ta pakkus, et kuigi teatavate oluliste imporditavate toiduainete hind on hakanud ka alla tulema, pole energia ning tootmiseks vajalike kaupade ja teenuste hinna tõus täies mahus meieni veel jõudnud. Tulemata see ei jää, kuid tõenäoliselt pole see enam nõnda järsk. «Teatud asjad jätkavad tõusu, sealiha on hästi odav hetkel maailmaturul. Teraviljad ja muu võib veel pisut jätkata, kuid mitte palju enam. Kodumaine küll, kuid importkaupa on meil siiski palju ja need sõltuvad rohkem maailmaturu hindadest,» selgitas Josing.

Aga kuidas suhtuda asjaolusse, et uusi ja säravaid kaubanduskeskuseid ühes edevate toidukauplustega pealtnäha muudkui kerkib? See justkui näitaks, et ostujõudu jagub. 

«Eestis on kaubanduspinda elaniku kohta võrreldes ülejäänud Euroopaga ebaproportsionaalselt palju!» vastas ta pikema sissejuhatuseta ja lisas illustreerimaks: «Võtame näiteks Võru. Seal on suur Selver, Coop, Rimi, Maxima. Naerma ajab, nagu oleks meil tegemist mingi Moskva eeslinnaga.»

Võru linnas elab 11 532 elanikku. Tuleb välja, et Josing oli isegi tagasihoidlik, kuna suurtest kauplustest tegutsevad linnas Konsum ja Maksimarket (mõlemad Coop), kaks Rimi, Selver, Maxima, Grossi Toidukaubad ja A1000. Lisaks veel CityAlko ning ettevalmistustöid teeb Lidl. Linna lähiümbruse asulatest leiab sekka ka väiksemaid.

«Kogu see tagala jaguneb ju nende vahel ära,» arutles ta ning tõi näiteks Saksamaa: «Sealne rahvas armastab allahindlusi, Aldi ja meilgi alustanud Lidl on sealt pärit. Neil on kõik vajalik kauplustes olemas, kuid nad ei laiuta millegagi. Meil hakkad ühest otsast minema ja oled poe teise otsa jõudes väsinud. T1 Tallinnas on kõige hirmsam näide – jääb mulje, et üldse mingit ettekujutust polnud, mida selle ilupalee ülevalpidamine maksab.»

Ehk siis meie häda on kaubanduspinna rohkus ning selle ebaefektiivsus? «Meil pole olnud headel aegadel mingit häda efektiivsust taga ajada. Kõik see soojendamine, jahutamine, puhastamine ning lettide korras hoidmine läheb ju lõpuks marginaali.»

Tõepoolest. Meenub üks suhteliselt sageli külastatav kauplus, mille jahelettide ette ilmusid uksed alles üsna hiljuti. Josing jätkas ja küsis retooriliselt: «Ja kas ikka peab olema ühes toidupoes riisile 10 meetrit riiulipinda? Efektiivsuse mõiste peab meil kindlasti senisest enam kaubandusse tulema.»

Kuidas kommenteerivad ketipoed?

Suurte kettide alla kuulub Eestis kokku ca 750 kauplust. Kui lisada siia ka Aldari CityAlkod ja väikesed iseseisvad keldri- ja külapoed, ei pane ilmselt palju mööda, pakkudes, et toidu- ja joogikraami müüb Eestis ca 800 suuremat ja väiksemat kauplust. «Konkurents on tervitatav ja tuleb tarbijale ainult kasuks,» kinnitasid mitme keti esindajad küsimise peale juba pisut kulunuks muutunud stamp-vastuse justkui ühest suust. A1000 marketi juht Tarmo Lauring rääkis: «Suurte turundusosakondadega kallitel poodidel läheb keeruliseks, kuna investeeritud on asjadesse, mida ostjal vaja pole ning mida ta ei taha enam kinni maksta.»

Lauringu kinnitusel läheb tema veetaval ketil hetkel hästi. Neil on 13 kauplust üle Eesti, kõik avatud viimase viie aasta jooksul ning plaanis on lähiajal ka laieneda. Ta oli konkurentide suhtes küllaltki kriitiline ning soovitas tarbijal kindlasti ostukorvi terviklikuna jälgida, kuna kallitel kettidel polegi võimalik headel aegadel tehtud suurte investeeringute tõttu hindu madalana hoida. «Näiteks sooduskampaaniatega trikitamine – müüakse mõnda toodet alla omahinna, et inimene poodi meelitada, kuid samade asjadega toidukorvi eest küsitakse lõpuks 30 protsenti rohkem,» ütles Lauring. 

Pärnu Postimehe jaanuarikuine ostukorvide võrdlus näitas, et odavaima (20,52€) ja kalleima (27,86€) ostukorvi vahe tuli üle seitsme euro. Soodsaima komplekti sai Lidlist, kalleim oli ostlemine Coopis. Marje Josing nendel regulaarsetel korvide võrdlemisel meedias erilist mõtet ei näe.

«Eelkõige peaksime me olema veendunud, et me vaatleme täpselt samu kaupu. Ja isegi kui see õnnestub, siis Konjuktuuriinstituudi omaaegne püüdlus kukkus ikkagi ruttu läbi, kuna kauplused panid kohe kiiresti peale esimest kontrollimist hinnad samaks. Nende jaoks on võrdlus teise kauplusega väga oluline ning kui meedia pöörab mingile kaubagrupile teravdatud pilgu, hakkavad kõik selle tootega mängima ja püüavad olla teiste kauplustega võrreldes sarnases olukorras.» 

Pärnus tervelt seitsme suure kauplusega esindatud Selver AS-i kommunikatsioonijuht Rivo Veski selgitas, et kaupluste kulud siiski ei vea hetkel toidukaupade hinnakasvu võrreldaval määral tootjate omadega. Küsimusele, kuidas siis mõjutavad suurte kaubanduspindade halduskulud toidu hindu, vastas ta: «Toidukauplustel on väga suured kulud lisaks IT-süsteemide arendamisele, kauplusehoonete ehitamisele, arendamisele ja renoveerimisele. Me peame igapäevaselt üleval väga suuri külmaparke, mis tarbivad elektrit ööpäevaringselt. Loomulikult mõjutavad need ka toidukaupade hindu, ent suurim hinnatõus on siiski täna seotud tootjate sisendhindade tõusuga.»

Ka Prisma Peremarketi Eesti maajuht Teemu Kilpiä kinnitas, et senises toidukaupade hinnatõusus on domineeriv olnud tootjatelt tulnud surve. Just nende endi sisendhindade, nagu energia, kütus ja tooraine, kiire kasv. «Meie enda kulud on energiahinna suure tõusu tõttu samuti oluliselt kasvanud, kuid me ei ole seda suunanud hindadesse ja jätkame strateegiat odavaima ostukorvi pakkumiseks. Oleme aastaid teinud investeeringuid vähendamaks energiatarbimist ja kasutamaks võimalikult keskkonnasäästlikke lahendusi nii kütte- kui ka külmaseadmetes.»

Aga ikkagi – kas piir ette ei tule?

Rivo Veski sõnul on uute kaupluste lisandumine seotud demograafiliste muutustega: «Uusi kauplusi lisandub uusarenduste lähedusse, piirkondadesse, kuhu on kolinud rohkelt uusi inimesi, samal ajal hakkavad kauplused n-ö vanades piirkondades oma aega täis saama. Kaupluste sulgemine seal, kus need enam end ei õigusta, ei ole meie jaoks tabu, vaid täiesti normaalne äriline otsus.»

Selveri 75 kaupluse müügipind teeb kokku 117 000m2. Viimase viie aasta jooksul on see kasvanud 30 000m2 võrra. Tõsi, sellest 18 000m2 tuli ABC Supermarketsi ostmisega 2020. aastal. Kui sellel on veel juures 12 000 m2, mis ei kajasta aga kuidagi meie tegelikku demograafilist olukorda.

Millised on teie lähiaastate plaanid seoses uute (toidu)poodide avamise või vanade sulgemisega?

MEIE toidukaubad: Praegu käib uute poehoonete ehitus Kosel ja Pärnus. Kosel on plaanis uus pood avada veel käesoleval aasta sees. Järgmisel aastal on kavas ehitada veel vähemalt neli uut poodi. Seega on lähiajal plaanis rajada kokku kuus kauplust. Sulgenud oleme tänavu kaks väikepoodi: Tamme külas ja Hagudis.

A1000: Praegusel ajal läheb soodsamate hindadega poodidel Eestis hästi ja meil pole ühtegi plaanis sulgeda. Pigem plaanime avada uusi poode Tallinnas, Tartus ja Rakveres.

Selver: Järgmisel aastal renoveerib Selver oma ühe vanima ja Eesti suurima hüpermarketi, kahel korrusel asuva Järve Selveri. Renoveerime aasta algul ka Tartus asuva Ringtee Selveri ning aasta teises pooles Solarise keskuses asuva Delice’i kaupluse. Uue aasta plaanide sekka kuulub ka IKEA kaubanduskeskuse kõrval asuvas Kurna Outlet Pargis uue hüpermarketi avamine.

Rimi: Järgmisel aastal avame neli uut Rimi kauplust. Kaks neist asukohaga Tallinnas ja Harjumaal, üks Tartus ning üks Pärnus.

Prisma: Liigume edasi kasvu ja laienemise kursil, seega on lähiaastatel plaanis uuendada nii olemasolevaid kauplusi, kui avada uusi. Kaupluste sulgemist kavas ei ole.

Coop: Järgmisel aastal on meil plaanis avada mitu uut kauplust, lisaks plaanime renoveerida ja kaasajastada hulga väiksemaid ja suuremaid olemasolevaid kaupluseid. Kaupluste sulgemine on piirkondliku ühistu jaoks alati viimane valik, kui enam ühtegi muud võimalust ei ole, mistõttu me ühegi kaupluse sulgemist ette ei ennusta.

Lidl: Meil on Eestis kaugeleulatuvad laienemisplaanid ning juba uuel aastal on meil plaanis avada kolm uut poodi – ühe Tallinnas, ühe Narvas ning uue linnana avame kaupluse ka Rakveres.

OG Elektra, Aldar ja Maxima ei vastanud.

Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane on Postimehe arvamusloos selgitanud, et Eesti kiire hinnakasvu põhjusteks võrreldes teistega on ühelt poolt meie reaalpalga kasv suhtes EL-i keskmisega, teisalt ka suhteliselt hea hakkamasaamine koroonakriisis. Meie tööpuuduse kasv oli selle tuules üsna tagasihoidlik, inimeste ostujõud säilis ning lisaks säästsid inimesed kriisi ajal erinevate teenuste ära jätmisega märkimisväärselt raha. Kasvõi näiteks reisimise pealt. Ka pensionireformiga turule lisandunud 1,3 miljardit eurot jättis oma jälje. 

Ka on tema hinnangul eestlased väga turuusku rahvas: «Näiteks kodulaenude võtmisel või elektrienergia kasutamise pakettide valikul. See on andud meile suurt majanduslikku võitu läbi terve kümnendi. Samas tegi selline käitumismall Eesti hinnataseme väga kiiresti reageerivaks igasugustele muutustele.»

Kõike seda arvesse võttes tundub, et kaubanduspidu veel kestab ja pohmakat õnnestub mõnda aega ka edasi lükata, kuid esineb üsna selgeid märke nii peopaiga kui ka osaliste väsimisest.

«Konkurentsi lisandumine on tervitatav, kuid Eestis on see juba liigagi tihe. Pole välistatud, et näeme konsolideerumisi,» sedastas Rivo Veski.

«Tahaks kedagi süüdistada, kuid keda?» küsisin eespool ning vastan lõpetuseks: «Eks ikka meid endid, keda siis veel.»