E, 6.02.2023
EESTLANE COLOMBIAS ⟩ Osa 1. Pistikutest hapukoorelaadse tooteni, liikluskultuurist kohaliku Selverini – ongi erinev
Bogotá Foto: Aliis Tops
Aliis Tops
Osa 1. Pistikutest hapukoorelaadse tooteni, liikluskultuurist kohaliku Selverini – ongi erinev
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Colombia on riik, mida paratamatult seostatakse maailma kõige kurikuulsama narkoparuniga. Sellele on hoogu andnud ka erinevad seriaalid ja filmid (näiteks «Narcos», «Bedazzled», «Colombiana» jne), mis jätavad Colombiast mulje kui riigist, kus ei saa sammugi astuda nõnda, et oht iga nurga peal ei varitseks.

On see tegelikult ka nii? Etteruttavalt võin öelda, et ei ole ikka küll, aga selle imelise riigi vaevalisest taagast, ilusast kultuurist, inimestest ja toidust räägin saabuvate nädalate jooksul lähemalt. Ka sellest, mida üks eestlane peaks teadma enne, kui võtab ette teekonna selle korralikult krõbeda lennupileti hinnaga (mis tuleval aastal endise guerrilla praeguse presidendi Gustavo Petro algatusel veelgi tõuseb), aga erakordse kultuuriga riiki.

Klassika ehk kuidas ja miks Colombia?

Alustama peab muidugi algusest, et kuidas üks Eesti tüdruk (olgu, naine) Lõuna-Ameerikasse sattus. Ei tundu nagu klassikaline esimene valik ühele eestlasele, kellel oleks mugavam end sisse seada Euroopa riikides, mis on lähedal või hoopis eestlaste tipp sihtkohtades nagu Austraalia või USA või… Soome.

Selleks pean oma õnneks ja võibolla teie kahjuks naasma aastasse 2015, mil sattusin tööle tolle aja ühte legendaarsemasse kohvikusse Sinilind. Sinna Vanalinna populaarsesse paika sattus tööle ka üks «Eesti» noormees. Pilgud kohtusid, sädemed lendasid ja nii on, nagu elu käib, südamed üksteisele antud said.

Siiski juba meie tutvuse alguses selgus, et tema näol polegi tegemist klassikalise Eesti tüübiga, vaid hoopis Eesti ja Colombia päritolu inimesega, kelle pool perekonda on pärit just sellest Lõuna-Ameerika riigist. Nüüd pole vast enam raske aimata, et mis küll edasi sai. Aastad möödusid ja möödunud suvel avanes meil võimalus esialgu aastaks end Colombiasse sisse seada. Tema teeb usinalt oma magistri vahetusaastat ja mis mina teen? Eks kirjutan seda artiklit.

Olgu-olgu, töötan ka ja naudin päikest.

Medellín
Medellín Foto: Aliis Tops

Tõsiasi on, et Colombias elades on meil väike spikker ees ja cheat code'id püksitaskus. Juba enne sinna elama asumist teadsime enam-vähem kõike – kus käia, kuidas käituda, mida vältida ja üldine eluolu raamistik oli võrdlemisi selge. Kuna meie elu Colombias pole ka klassikalise seljakotiränduri oma, puuduvad meie kogemusest ja sellest kirjutisest lõbusad lood hostelitest, rahvusvahelisest seltskonnast, pöörastest matkadest ja bussireisidest. On see hea, on see halb? Õige vastus on, et see on lihtsalt teistmoodi.

See pole mu esimene kord

Tegelikult käisime kolm aastat tagasi korra Colombias, mil külastasime kuu aja jooksul nelja Colombia linna – Bogotá, Medellín, Cali ja Popayán. Lennule astudes olid mu teadmised Colombiast tõenäoliselt suuremad, kui klassikalise reisija omad, aga veidi ärev tunne oli sees küll. Mulle öeldi, et seal riigis on kõik teistmoodi. Ka kaaslane ütles: «Mõtle, millele tahes, ja sa näed, et see on seal teistmoodi.»

Esiti ei saanudki sellest aru, sest kui erinev see tänapäeva maailmas ikka olla saab? Bogotás lennult maha astudes, ümbrust skaneerides ja tasakaalu kaotades (Bogotá asub 2640 meetri kõrgusel merepinnast) sain kohe aru, et võta näpust, tõtt räägiti. Inimestest toiduni, pistikutest hapukoorelaadse tooteni, liikluskultuurist kohaliku Selverini – ongi erinev.

Minu esimesed mälestused Colombiast ongi selle pealinnast Bogotást, mis asub kohutavalt kõrgel ja kus on üllatavalt külm. Ent see 16-kraadine jahedus ja vajadus jope järele ei peata päikesel oma tööd mitme mehe eest teha. Elu Bogotás on kiire ja kaootiline, inimesi on palju ja kuna tollal oli meil iga päev arvel, oli meie 4-5 päeva Bogotás täidetud restoranide, muuseumite ja linna peamise vaatamisväärsuse, Monserrate mäega, mis niigi kõrgele linnale oma 500 meetrit veel otsa pani (Monserrate mäe kõrgus on 3152 meetrit). Monserrate tipus viibides ja linna panoraami imetledes mõistsin, et polegi ennast kunagi nii pisikesena tundnud. See on linn, millel pole otsa ega äärt, nii kaugele, kui silmapiir ulatus, sinna ulatus ka Bogotá koos oma 8 miljoni elanikuga.

Selle meeletu tempo tulemuseks oli, et juba reisi kolmandal päeval tabas mind kõrgushaigus, hispaania keeles «soroche», mis surus mind pooleteiseks päevaks voodirežiimile. Ega sellest suurt midagi mind välja aidanud peale kokatee. Jah, sellesama koka – kokataime lehtedest tehakse teed ja see aitab väga hästi kõrgushaiguse vastu. Ei, see pole «selline» tee. Maitses nagu klassikaline taimetee, õrnalt mõru nagu roheline tee, aga kergelt magusam. Kaanisin julgelt üle kahe liitri seda vedelikku sisse ja lõpuks see ebameeldiv haigus rahunes maha ning tõenäoliselt valmistus juba järgmist kimbutama.

Sellega seoses tuleb esimene soovitus:

Reisides paika, mille kõrgus on rohkem kui 2000 meetrit (näiteks Bogotá, La Paz, Quito, Toluca või Puebla), varusta ennast ravimitega, mis ei lase kõrgushaigusel nina liialt püsti ajada. Lisaks on soe soovitus esimestel päevadel natuke oma reisiväsimust välja puhata – ei pea kohe esimesel päeval mäkke ronima.

Igavese kevade linn

Peale Bogotád, nagu eelnevalt mainisin, külastasime ka mitmeid teisi linnasid (nüüd on sinna listi veel mõned juurde lisandunud), aga enamasti veetsime oma aega Medellínis, kus me ennast ka praegu sisse seadnud oleme. See on ideaalse ilmaga linn, eriti võrreldes jäise Bogotága. (Kui see pole juba ilmne, siis Bogotá ei meeldi mulle üldse. Külm, kiire, kaootiline, päike paistab lagipähe, liiga kõrgel – sada häda.)

Medellín
Medellín Foto: Aliis Tops

Aga rohelises mäeorus asuv Medellín on see-eest on ideaalne. Aasta läbi on 25 kraadi sooja. Jah, vahel kipub jahedamaks nagu 20 kraadi ja mõnel tulisel päeval näitab kraadiklaas isegi 30. Seda ideaalsust ei varjuta isegi äikesetormid, milleks mina ausalt öeldes valmistunud ei olnud. Vihmaperioodil, mis tähendab, et kord päevas võib tulla väike äike ja vihmahoog, külastab äike ülepäeviti, välgutab nõnda, et taevas valge, ja müristab nii, et kogu maja väriseb.

Medellín on mägine ja kaunis linn, mis lokkab rohelusest ja õnnelikest inimestest. Ilmaasjata ei kutsuta seda igavese kevade linnaks.

Enne kolimist kontrolli üle

Colombia võlust kuulsin varasemalt juba oma kaaslaselt, aga nüüd olen seda alles päriselt tajunud. Lisaks mida aeg edasi, mõistan veel rohkem, kui teisiti siin kõik on ja mis siin salata – ega ka kultuurišokk minust mööda läinud.

Seepärast olen eriti tänulik, et jõudsin kolm aastat tagasi selle šoki juba ära kogeda, sest vastasel juhul oleks Colombias elamise esimesed kuud möödunud segaduse, ehmatuse ja koduigatsuse saatel, mis oleks pea võimatuks teinud Medellíni ja Colombia nautimise.

Soovitan enne, kui on plaan kolida mõnda riiki ja kui rahakott ainult lubab, seda riiki korraks külastada. Kui ei luba, siis vähemalt teha nii palju taustauuringut ja viia end kõigega võimalikult hästi kurssi, et muudad isegi kohalikud oma teadmistega sõnatuks.

Selle esimese sissejuhatava kirjatüki lõpuks võin öelda, et Colombias elamine on imeline, hirmutav, aga ka juba üks parimaid kogemusi, mida ma oma keskmiselt noore eluea jooksul kogenud olen.

Colombias on palju maagilist, ilusat, erakordset, aga ka hirmutavat ja ootamatut. Need kõik põimin sisse järgmistesse kirjatükkidesse, kus avan lähemalt Colombia kultuuri ja inimesi, toitu, loodust ja kummutan müüte, millel oleks juba aeg pensionile minna.

Tagasi üles