ARVUSTUS ⟩ Lutsu «Kevade» on tänapäevani valesti mõistetud teos

Miks arvustada raamatut, mis ilmus rohkem kui sada aastat tagasi; mis on ilmunud 21 trükis; mis on tõlgitud 13 keelde; mis kuulub õpilaste kohustuslikku lugemisvarra ja millest on filmitud eesti filmiklassikasse kuuluv linateos? Aga sellepärast, et «Kevadest» ei ole rohkem kui saja aasta jooksul mitte ühtegi sellest raamatust ja kirjanik Oskar Lutsust päriselt aru saavat arvustust ilmunud.

Olgu kohe algul öeldud, et Lutsul ei läinud oma «Kevade: pildikesi koolipõlvest» esimese osa avaldamine ladusalt. Neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid selle tagasi ja Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal Postimehe trükikojas – omal kuludega ja 2100 eksemplaris.

Ka esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest ei olnud head. Lugejad samas võtsid raamatu kiiresti omaks. 1912. aasta jõululaupäeval nähti midagi ennolematut: Postimehe raamatupoe ees seisis varahommikust raamatuostjate järjekord ja kui poeuksed lahti tehti, rabati esimest osa kogunisti 200 eksemplari.

Mis on väga oluline ära mainida, on see, et Oskar Luts ise ei pidanud oma koolimälestust kirjutades nende lugejatena silmas lapsi. Ometigi pälvis raamat just noorte tähelepanu ja tänapäeval alustatakse «Kevade» tutvustamist koolides alates neljandast klassist.

Oskar Luts (1937) Foto: Eesti Kirjandusmuuseum / EKLA, A-7:72

Luts hakkas raamatut kirjutama aastal 1905. Kui vaadata kalendrisse, siis sel aastal toimus Peterburis verine pühapäev, mille käigus tulistasid sõdurid tööliste demonstratsiooni. Sündmus käivitas 1905. aasta revolutsiooni, mis ei läinud ka Eestist mööda. 10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, mis kestis 1908. aasta 15. septembrini. Kogu Eestis toimusid massilised vahistamised, keelati koosolekud, suleti ajalehed Teataja, Uus Aeg ja Eesti Postimees. 26. detsembril 1905 kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbi viidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust. 9. jaanuaril 1906 lasti Viljandis maha 45 inimest.

Üle Venemaa Keisririigi toimunud streigid ja vastupanuliikumine viis oktoobrimanifesti väljakuulutamiseni ja 1906. aasta Venemaa konstitutsiooni vastuvõtmiseni, mille alusel said Venemaa Keisririigi elanikud demokraatlikke vabadusi, milliseid said ka «Kevade» tegelased heameelega nautida.

Vastuolud töölisklassi, võimude ja baltisaksa aadlike vahel on «Kevades» kirjas. Ilmselgelt on tegemist lihtsate lapsepõlvelugude taha peidetud revolutsioonilise kultusromaaniga. A. H. Tammsaare ei tabanud seda ära. Küll aga noor lugeja, mis ka raamatu müügiedu põhjendab.

«Kevades» kirjeldatud vastuolud lihtrahva ja baltisakslaste vahel viisid 1919. aasta maareformini, mille alusel baltisakslaste aadlimõisad sundvõõrandati. Kirjandus on rahva alateadvus – ei maksa inimeste hulgas laialdaselt leviva kirjanduse osa reaalselt toimunud sündmuste käivitamise juures alahinnata.

Oskar Luts ei saanud surmatunnini rahu, et «Kevade» lasteraamatuks keerati, ja pole ime, et ta kibestus ja suure osa oma elust alkoholi uputas. Ta oli muuseas mees, kes leiutas vooliku keldrikorruse veinivaadi ja oma teise korruse töötoa vahele, mille tõttu tuli tema valgevene päritolu abikaasal ja kaitseinglil Valentinal pikalt pead murda, et Oskar taas töökorda saada.

Luts ise tundis, et temast pidi saama esimene biitnik, aga selle asemel antakse nüüd igal aastal välja temanimelist huumoripreemiat. Ei aidanud raamatusse kirjutatud kroonilise alkohooliku Lible suhe alaealise noormehega, laste täis jootmine, hõõgvele aetud rauaga inimeste kõrvetamine, ei parv jõepõhjas ega relva koolitingimustesse toomine – eestlasele on «Kevade» lasteraamat. Ja aina hullemaks läheb: 1905. aasta veristest sündmustest vallandunud süžeega raamat nihkub koolides järjest klass-klassilt allapoole ning täna seisavad juba neljanda klassi lapsed sellega silmitsi.

Ometi oli Luts selgesõnaline isamaalane. Ta võttis 1905. aasta oktoobrimanifestist «Kevadesse» kauaoodatud vabadused ja säilitas teoses selge umbusu ja vastuseisu bolševike vastu. Joosep Tootsi hõigatud «Valu punanahkadele!» ei olnud rassistlik, Ameerika põlisrahvaid halvustav hüüe, vaid üldine suhtumine 1905. aasta sündmusi alustanud punaste sotsiaaldemokraatide liikumisse. See, et kirjanik sinna kõrvale kattevarjuks veidra punase peaga Kiire koos perekonnaga tõi, on ainult üks näide sellest, kui peen Luts oma tekstiga olla suutis. Küsimusele, kas me sellist Eestit tahtsime, vastab Luts «Kevadega» tagantjärele: «Muidugi, aga millist siis?»

Kui Tammsaaregi ei suutnud Lutsu läbi näha, siis pole imestada, et terve rahvas pole suutnud. Ja ilma selle arvustuseta me jäänukski rahvana sama lolliks nagu A. H. Tammsaare. Aga mis oluline: auvõlg Oskar Lutsu ees on nüüd makstud ja suurmees saab tänasest alates südamerahus puhata.