EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Eluvõõruse ravimine mugavuste eemaldamise teel
Mugavused teevad eluvõõraks. Kuigi tundub, et helikopterilt külvatud hüved arendavad ühiskonda ning annavad inimestele suurema võimaluse enese teostamiseks, laste kasvatamiseks või ühiskonda panustamiseks, suruvad need tegelikult jalgu perse alla mugavalt kerra tõmbama ning muudavad suure hulga juurvilju rasvunud juurviljadeks.
Inimesele, kellel puudub oskus ja harjumus suurema homse hüve nimel tänaseid pisikesi hüvesid edasi lükata, ei peaks andma enam kui Maslow' püramiidis kirjeldatud absoluutset miinimumi. Või isegi seda mitte, pigem võimalus oma perse liigutamisel see suhteliselt kindlalt kokku kraapida.
Talv on tänavu kuidagi eriti õel. Ei mingit stabiilsust – külm, torm, sula, lumesadu ja siis uuesti pisut teises järjekorras. Tänavate hooldajad lasevad end pooleks rapsida ainult selleks, et mõni tund hiljem kogu vaeva tühisust nentida. Või kui saabki juba järje peale, sulab kõik nagunii ära, siis jäätab kaks korda päevas ja kaotab iga libeduse tõrjeks puistatud sõelmeterakese.
Arukas kohendab seepeale varustust, teeb võimaluse piires muudatusi päevakavas, ei eelda, et ühest punktist teise liikumine on sarnane suvisele ajale, ning püüab omalt poolt kõik võimaliku teha, et toetavate teenuste pakkujatel elu ladusam oleks. Ja siis on terve rida sääraseid, kes tänaval püsti ei saa seista. Või neid, kes teevad lõpututes «Märgatud...» algusega sotsiaaltorudes jubedat kiunu, sest sahamees on tropp, kes ei hooli tema taimedest, on muidu pime ja lükkab lumevalli sissesõiduteele ette ning üleüldse ei jõua ta õigeks ajaks kohale. Või siis tuleb liiga vara, sest tuul jõuab enne tööle minekut uuesti vaalud teele puhuda. Ja jumalast närvi ajab, et kogu aeg on teeservas mättad tagurpidi lükatud, mistõttu peab kevadel taas hakkama neid ringi kärutama ja uut muru külvama ja mida kõike veel.
Alles hiljuti käis ühes lõimes vilgas arutelu selle üle, kas sissesõidutee puhastamise eest peaks vastutama tee omanik, kohalik omavalitsus või hoopistükkis naabrimees, kelle suurtelt ja lagedatelt põldudelt see lumi pidevalt tee umbe tuiskab. Ei mingit tervet mõistust, mis võimaldaks kasvõi natukene aru saada kliimast, ajast ja ruumist enda ümber nõnda, et võtta kerge vastutus ning seejärel veidikese eeltööga ebamugavateks ja keerulisteks oludeks ise valmis olla.
Mõni aasta tagasi jäi ühe Lääne-Eesti sõbra jutust meelde kohalike poolt tingimusteta imetletud tädi, kes olevat vallalt välja võidelnud külateele tänavavalgustuse. Küla suhteliselt hajali, kokku ca 15 korstnasuitsu, keskuse moodustas viis tare, mille vahelt läks läbi üsna hõreda liiklusega tee. Umbes selline, mis ühe teise, pisut väiksema küla rahva suure maanteeni viis.
Novot. Ja siis sellele võitles tädi välja 500 meetrit tänavavalgustust. Et pimedas oleks turvalisem käia. Ainult et käijaid peaaegu et ei olegi. No mida sa töllerdad seal pimedal ajal? Lähed koju ja kõik. Ta ise sõitis üldse autoga – nende peres oli neid kaks, nagu maal üldiselt ongi, kuna liikumisgraafikuid on sageli keeruline ka peresiseselt klapitada. «No, aga lastel on turvalisem liikuda,» argumenteeris ta. «Ikka ju käivad üksteisel külas,» lisas veel.
Nüüd on neil külas öö läbi huugav tänavavalgustus, lapsed istuvad tegelikkuses enamuse ajast toas või mängivad mingis muus kohas, mitte tee ääres. Selle asemel, et varustada need üksikud mööda teed liikujad kasvõi valla poolt korraliku taskulambiga, võeti kaela mõttetu kulu. Et tädil oleks tunne, et ka nende külas on tsivilisatsioon.
Kuuldavasti olevat ta möödunud korral püüdnud ka volikogusse kandideerida. Peamiseks kandvaks ideeks kergliiklustee rajamine külast suure maanteeni. Et saaks tervisekõndi teha ja et oleks turvaline bussi peale minna. Bussid ei peatu aga juba enam aastaid ka maantee ääres. Mitte, et ei tahaks. Lihtsalt peale- ja mahatulijaid ei ole. Autodega liigutakse. Ja kui too kergliiklustee tuleks, oleks kindlasti vaja, et see operatiivselt sahatatud ja liivatatud oleks, et saaks igal hetkel soovi korral ikkagi seda tervisekõndi teha. Kallis, jabur ja mõttetu, kuid proovi sa ainult öelda, et see on lollus. Tegemist olevat maal elu tagava regionaalpoliitikaga.
Ega see perehüvitiste kamm kuigivõrd arukam ei paista. Üks asi on see ebavõrdsus, mis kahe lapsega pere ja enamatega oma vahel tekib, teine aga see, milliseid kummalisusi see esile kutsuda võib ja tõenäoliselt kutsubki. Kas tõesti ei tulnud seaduse väljatöötajatest keegi selle pealegi, et olukord muutub edaspidi asendist «saan abi, kuna mul on lapsed» asendisse «saan lapsed, kuna vajan abi»?
Juba esimese ringi sama toetusega käis täiesti arvestatav krõks paljude seni kahe lapse kõrvalt mingitki lihtsamat ametit pidanud emade hulgas ning miinimumpalga lähedane tööga hõivatus vahetati täiskohaga kolmelapselise koduperenaise oma vastu. Laste jaoks ei muutu suurt midagi, kui ema edaspidi tööl ei käi. Nende tsükkel käib endiselt omas rütmis lasteaia, kooli ja kodu vahel. Pere sissetulekud pigem kahanesid, ema on endiselt valla sotsiaaltöötaja püsikunde ning eeldab Isamaa juurutatud kampaania tuules, et ainuüksi emadus kangelase tiitli välja kannab.
Ma olen päris nõus, et hädalisi tuleb aidata, kuid laiskus ei ole häda. Kui sa soovid ikka mingit toetust või kohaliku omavalitsuse pakutavat teenust pelgalt selle pärast, et sulle jääks rohkem aega telekat vaadata või rohkem raha suurema teleka ostmiseks, ning sa ei tule endiselt selle peale, et viimase piirini õhukeseks lihvitud valmisolek ootamatustega toime tulemiseks su ükskord hukutab, siis ei ole sa mitte abivajaja, vaid laisk tropp.
Möönan, et eespool kirjeldatu on püütud ritta panna tegelikkusest grotesksemal moel. Ei ole mu usk inimeste headusesse veel sugugi lõplikult ära kadunud. Lihtsalt tundub, et meie poliitikute kurss kisub selle laeva aina enam lääpa. Me ei tegele enam ammu mitte päriseluliste probleemidega, vaid ehitame mingit suurt ja imelikku heaoluühiskonna tunnustega mulli, mis ühel hetkel visinaga tühjaks jookseb ning rahva lolli näoga külma jätab.
Enesestmõistetavused tuleb hoida loodusseaduste lähedal. Kui metsas tuleb sulle hunt vastu, siis sa pead eeldama, et ta sööb su ära. Mitte, et sotsiaaltöötaja on ta kodustanud ning talle tema õigused ja kohustused selgeks teinud. Või veelgi enam – jahimehed loomad maha löönud. Kus on mingisugunegi ühiskondlik kokkulepe riigi pakutava toe ulatusele? Kes andis poliitikutele õiguse iseseisvuse likvideerimiseks papiga suude kinni toppimise teel?
Lugupeetud poliitikud. Valimised on tulemas. Ootan väga programme, mis annaksid mulle võimaluse paremaks inimeseks kasvada, mitte selliseid, mis mind ennast ja kõiki ümbritsevaid laiskadeks juurviljadeks moonutavad. Vähendagem survet idikate pealekasvule!